Peeter Sauter: peaksime küsima pagulastelt, kas neil on ehk meile midagi õpetada
Peeter Sauter käis vaatamas Cannes'i võidufilmi "Dheepan" ja avaldas oma mõtteid "OPile". Lühem versioon oli eetris 20. oktoobril, pikka vaadake ja lugege kultuuriportaalist.
Alustame selle filmi määratlusest. Kas see on pigem selline Hollywoodi-Bollywoodi märul või mõtlemapanev film?
Peeter Sauter: Ta on mitu asja korraga ja see ongi huvitav. Need Sri Lanka inimesed vist ei ole väga profid näitlejad. Aga on pandud kokku mitteprofid näitlejad ja profid. Ja samamoodi miksitakse justkui midagi amatöörfilmilikku ja midagi dokilikku ja kõrval on selline hästi läbikomponeeritud Hollywood ja siis on ka siukest totaalselt kitšilikku Bollywoodi värki. Nüüd, kui asjad lähevad hästi, siis need mitteprofid näitlejad teevad profinäitlejad loomulikumaks, need ei saa oma kitšis ja klišeedes kinni olla. Nad peavad olema ehedad kui tavalised inimesed. Ja samamoodi nemad tõmbavad jälle kaasa need amatöörid – oma kogemustega, oma distsipliiniga, oma energiaga. Seda kõike heal juhul, halval juhul läheb siis kõik metsa. Aga siin on läinud hästi.
See ei ole mingi uus asi, seda on varem ka tehtud nii siin kui seal. Venemaal on üksjagu tehtud. Ja samamoodi kogu see süžeejooks koosneb sihukestest triviaalsustest, olme pisiasjadest, et sa hakkad neid uskuma, on mingid tühiasjad… tundub, et midagi ei juhtugi, ja äkki on korraga jama majas, sellesama olmeasja keskelt kargab välja mingi kurat, ja keegi topi teda enam purki tagasi, siis on totaalne jama majas ja kaos kasvab nii suureks, et omandab eepilise mõõtme. Noh, vana nõks, et lihtne inimene nagu sina ja mina sellises tohutus kaoses, ja ta peab toime tulema, ta peab kedagi ära päästma enamasti, "Dheepanis" ka, eks ole. Ja see, keda sa ära päästad, ei pruugi olla su sõber ja lähedane, sa oled sunnitud ära päästma kellegi, kellega sa oled tülis, keda sa ei pruugi armastada nii väga, see on selline love-hate relationship ja siis tuleb see love välja, see jääb ikka pinnale.
Esimesel vaatamisel ta tundub väga lihtne, kuigi kaasa haarab, aga tegelikult on siin keedetud kokku palju erinevaid asju. Seda räägib režissöör Audiard ise ka. Et küll seal oli Peckinpah' "Straw Dogs" või muud asjad aluseks. Küll nad mõtlesid siit, mõtlesid sealt nurgast ja see kõik tuli siin siis kokku.
Pagulasteemadel filme tehakse praegu hästi palju. Miks sellel filmil nii hästi on läinud?
Dokke ja telesaateid ka. Ma olen vahtinud neid dokke, et mismoodi tullakse ja tullakse igast nurgast. Tullakse Marokost Hispaaniasse üht moodi, tullakse erinevatest Aafrika riikidest. Seda ei saa nagu üldistada. Me ütleme "pagulased", ma paneme nad paika. Aga seal on inimesed, igaüks erineva saatusega. Selles, kuidas me neist räägime, on midagi nagu valesti. Käitume nendega ühe malli järgi. Vat seda see film lõhubki. Et ei ole lihtsalt nii, et nad on "nemad", ei, nad on inimesed.
Ja mida film veel teeb, ühe siukse totaalse pöörde. Dheepan tuleb Sri Lankalt ja on tegelikult seal vabadusvõitlejate väejuht. Ta on ülileplik, ülimalt koostööaldis, hakkab majahoidjana tööle, on seal murust madalam. Seni, kuni surve talle ei lähe liiga suureks. Kui surve läheb liiga tugevaks, siis ühel hetkel Dheepani sees midagi murdub ja ta lööb platsi puhtaks, tapab kõik ära. Päästab oma valenaise.
Kui inimest kasvatada, siis palju raha läheb elu alguses, kuni ta saab 25-aastaseks. Meie ei ole seda raha maksnud nende inimeste eest, kes tulevad. Nad hakkavad nüüd tööle, hakkavad meile maksma pensione, nad hakkavad makse maksma. Me ei ole investeerinud mitte midagi, me võtame lihtsalt inimesed, kes on juba valmis, me hakkame neid kasutama, me orjastame nad. Aga me arvame, et nad lepivad sellega, et nad ei saa aru. Aga nad saavad aru! Ühel hetkel jõuab see neile kohale, et oot-oot, aga teie ei ole meid koolitanud, te ei ole meid kasvatanud, me nüüd lihtsalt maksame teile makse. Ja siis võib olla jama.
Minul oli nii koolis, lasteaias, sõjaväes, spordilaagris, alati ma tundsin, et olen mingi surve all, see tekitas protesti. Sest minult taheti midagi, mind taheti õpetada, mind pandi mingitesse etteantud olukordadesse. Ja samamoodi me käitume nende pagulastega.
Kui aga me teeksime nii, et ütleksime mitte, et õpi eesti keelt, aga võib-olla tahad sina meile midagi õpetada? Võib-olla sul on mulle midagi anda, öelda, rääkida? Ja kui ta mind õpetaks, siis võib-olla selle protsessi käigus tal tekiks huvi ka minu vastu, oma õpilase vastu. Ja siis saaksin mina midagi vastu anda. Aga kui me keerame kruvid kinni, ütleme, reeglid on need, aga me ise ei valda teemat, me ei tea, kes nad on, mis taustad neil on ja me paneme nad kõik ühte purki, keerame kaane kõvasti kinni ja vaatame, mis nad siis teevad nüüd? Ja mõni norutab, istub vaikselt, aga mõni lööb purgi seest katki ja siis on jama. Ja seda see film ka näitab.
Aga filmiga on muidugi see, et Dheepanist saab kangelane, superkangelane, Bollywoodi-Hollywoodi staar. Ja seda siis vaatab iga pagulane ja teab, et tema on moraalselt kõvem. Euroopa – saast ümberringi, naised on litsid, mehed on pätid. Aga pagulased näevad, et nemad on eetilised, karastunud, füüsiliselt üle. Ja see on lõks. See on karuteene neile. Kui hakatakse Dheepaneid mängima, siis me ei oska midagi peale hakata. Ja eks mängitakse ka ja mängitakse juba praegu. Sellegipoolest on see film hea käik, ta teeb pagulased inimesteks, ja ta annab meile arusaamise, et me ei saa kohelda neid kui karja. Ja see on ääretult õige seisukoht.
NB Loe ka Peeter Sauteri arvustust filmist "Dheepan" lisatud lugudest.
Toimetaja: Valner Valme