Tõnu Karjatse filmikomm: "Ema" meenutab telelavastust

Tiina Mälberg filmi "Ema" peaosas (Foto: Kaader filmist)
Tõnu Karjatse
14.01.2016 14:49
Allikas: Klassikaraadio "Delta"
Rubriik: Film

Eelolev filmiaasta tuleb kodumaiste filmide poolest tihe, sest linastub kümme täispikka mägufilmi - seda on kaks korda rohkem kui läinud aastal. Esimesena jõudis linale Kadri Kõusaare kolmas täispikk mängufilm "Ema", mis on valminud Eesti Filmiinstituudi väikeseeelarveliste filmide konkursi korras.

Eelarve pole Kõusaare jaoks küsimus, sest ka tema eelmised filmid "Magnus" (2007) ja "Kohtumõistja" (2013) valmisid Euroopa mõistes väikse eelarvega, küll on see aga esimene film, mis pole Kadri enda kirjutatud ja stenaristidebüüdi teeb Leana Jalukse. Kõusaar on öelnud, et teda köitis Jalukse loo juures selle sarnasus vendade Coenite läbimurdefilmiga "Fargo" (1996) - perifeerne keskkond ja selles toimetavad tragikoomilised karakterid, taustaks mõistatuslik kuritegu. Sama temaatikat käsitles näiteks ka David Lynch telesarjas "Twin Peaks" (1990-1991), millele peatselt on oodata järge.

Kadri Kõusaare "Ema" juures ei pea sedavõrd kaugele vaatama. Filmi lähtekoht on üldistatavalt võrreldav - on toimunud kuritegu, kuid vaataja ega enamik filmi tegelastest ei tea, mis juhtus, igal tegelasel on seejuures oma saladus, mis teda ohvriga seob. Kuriteo ohver - ühe väikelinna kool õpetaja, noor, elujõus mees (Siim Maaten), lamab koomas, oma kodus, ema hoole all. Ema kehastab meeldejäävalt Tiina Mälberg, kellele see on samuti esimene peaosa täispikas mängufilmis. Koomas lamavat õpetaja Laurit (sisuliselt seletamatu, võib olla tegijate poolt tahtlikult irooniline nimeseos Oskar Lutsu legendaarse tegelaskujuga?) käivad külastamas ta sõbrad, õpilased, kolleegid. Tasapisi tulevad päevavalgele uued üskikasjad, mis peaks viima ka lähemale saladusliku kuriteo lahendusele. Kõike raamib aga ema juuresviibimine, kes justkui viiks läbi oma uurimist, ta otsib midagi ajendatult vihjetest, mida poja ukse taga pealt kuuleb. Avanevad peidetud intriigid ja kahtlusaluste ring laieneb.

Kõik eelöeldu viitab kavalale põnevikule, kus vaataja peab kõigi stseenide ainsa tunnistajana ajusid ragistama, et talle ette antud tükikestest pusle kokku panna. Ideaalis see ju nii oleks ja kes teab, ehk toiminuks see nii ka siis, kui "Ema" poleks mitte täispikk mängufilm, vaid teleseriaal, kus tegelastevahelisi suhteid saab pikemalt välja mängida, on aega karaktereid kujundada ja intriige punuda. Kontsentreerituma loo oleks saanud ka siis, kui "Ema" olnuks hoopis lühifilm. Stseenidele, lavastusele ja mõnele karakterile kerge vindi pealekeeramisega tulnuks esile ka neisse peidetud koomika, mis oleks asja elavdanud. Praegu jäi "Ema" põnevikuna lahjaks, n-ö limbosse traagika ja koomika vahel, olemata üks ega teine. Tegelasi on palju, tegevusliine mitu ja kõik ei olegi otseselt seotud, ainus ühine nimetaja on abitult lamav õpetaja Lauri.

Pildiliselt on "Ema" hästi tihe, kaadrid vahetuvad keskmiselt iga kuue sekundi järel, kusjuures väga palju on keskplaane. Pea- ja nimitegelane, kellel kaamera püsib, on draama keskpunktis ning läbi tema see lugu ka hargneb, jõudes välja ootamatu ja äkiliselt mõjuva puändini. Ühtlasi peab Tiina Mälbergi tegelaskuju kandma filmi õhustikku – see on hektiline, närviline, umbne. Kõusaar jätab muu ümbritseva tahaplaanile ja keskendubki ainult tegelastele, samas aga võtab pildist ära õhu, mis tekitaks filmile oma atmosfääri ja võimaldaks nähtavaga paremini suhestuda. See hoiaks ära ka teatud telelavastuslikkuse, mis praegu kipub paraku tekkima.

"Ema" vaadates on aru saada, kuhu autor on tahtnud jõuda, kuid teos ise sinna ei vii. Tegelaste koomilisus mõjub kohmaka ja kohatuna, siin võib olla mõnel juhul asi näitleja valikus, teisalt ka karakteri liigses lihtsustatuses. Esile ei pääse ka tegevuse toimumiskoht – väikelinn, teatud äralõigatus ja sellest tulenev teatud suletud ring, mis varjab ja hoiab selle ringi liikmeid. Nii ei mõju mitmed tegelaskujud ega filmi peamine tegevusliin – salajane armulugu ei kunstiliselt ega ka eluliselt veenvalt.

Kadri Kõusaare filmi teeneks võib lugeda filminäitlejate galerii täiendamist uute andekate artistidega. Samuti seda, et filmi tegevuspaik on toodud siiski ühte väikelinna, ehkki korteridraama oleks võinud lavastada ükskõik kus. Need unustatud alevid pakuvad võluvaid võttekohti ja varjavad ka tegelikult omi põnevaid lugusid, ehkki seekord küll see otse filmi ei pääsenud.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar