Tõnu Karjatse: pelgupaik rahaorjusest ja mogulite sõdadest
Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar on toonud eesti kinolinale tükikese tänapäeva muinasjuttu. DocPointil esilinastunud ja praegu veel kinolevis linastuv dokumentaal "Kristus elab Siberis" on emotsionaalne ja empaatiline reis sügaval taigas peituvasse puutumatusse oaasi, mis siinse heitliku maailma taustal paistab maapealse paradiisina.
Filmitegijad ise ei tee ka vähimatki pingutust selle nimel, et vaatajaid veenda vastupidises. Nad viivad meid Päikeselinna peitunud rõõmsa perekonna kaudu isegi sügavamale sellesse idüllilisse enklaavi, andes justkui mõista, et teisiti inimväärset elukeskkonda olla ei saagi.
1995. aastal endise liiklusmiilitsa Sergei Toropi asutatud Päikeselinna keset Siberi taigat on ajakirjanduse andmetel ümber kolinud ka eestlasi, rääkimata eestimaalastest. Endisest korravalvurist on pärast väidetavat ilmutust saanud Vissarion (Taastulnud) Kristus, kes jutlustab rahu ja headust. Viimase Testamendi Kirik võtab vastu kõiki soovijaid ja praeguseks elab koguduse kodulehe andmetel sealsetes külades kokku 4000 inimest.
Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare “Kristus elab Siberis” võtab kokku aasta ühe sealse perekonna elust. Pereema on kaasa toonud kolm last eelmisest abielust ja tegelebki nüüd juba uue ilmakodaniku eest hoolitsemise ning majatöödega, pereisa peab põllutöö kõrval koguduses kellamehe ametit. Film ei vii meid kaugemale sellest perekonnast, ta on nagu perepilt. Iga tegelasega saame veidi lähemalt tuttavaks, kõrvalliinina esindab mahajäänud maailma kurjust prokuratuurile ja presidendile abipalveid saatev laste pärisisa - kunstnahkses pintsakus morn onu, kes lubab küla hävitada.
Filmi autorid ei varja oma sümpaatiat külaelanike vastu, autoripositsioon ilmnebki läbi kaunite looduskaadrite, mille ilu on mõnikord montaažiga isegi liigselt kärbitud, justkui kartes, et autori imetlus saab liiga selgeks. Samuti on autor kohal filmi kangelaste valiku kaudu - nendeks pole täiskasvanud inimesed, vaid lapsed. Film ei püüagi anda ammendavat ülevaadet selle kogukonna uhkest funktsioneerimisest eemal tsivilisatsioonist ja mõnuainetest, ehkki telerivaatamine ja arvutimängud pole seal keelatud. Film jälgib laste argipäeva, nende tegemisi kodus, koolis, kus kõike läbib õpetus Vissarionilt.
Mingit erilist filosoofilist sügavust karismaatiline liider oma õpetuses küll ei paku, filmis kõlavad fraasid võivad kuuluda kellele tahes, suurest juhist tõsiseltvõetavam on isegi pereisa Dmitri, kes jagab juba pelgalt tegevuse ja naeratusega samu vaateid. Ilmselgelt pole filmi tegijate eesmärk olnud süveneda kogukonna sisemisse toimimisse, paljastada selle sisemisi hierarhiaid või Päikeselinna elu pahupoolt. Filmi fookus on rikkumatuses, mida antaksegi edasi laste elu dokumenteerimise läbi. Film vaatleb vissarioonlaste ususekti kaudu ühte lapsepõlve, elu võimalikkust harmoonilises isolatsioonis, mis on ideaaliks paljudele ökokogukondadele või keskkonnateadlikele üksikisikutele.
Lapsed on filmis kadunud täiuslikkuse sümbol, millegi sellise sümbol, mida me otsime maal vanaema juures käies või suvilas kevadel maad sonkides. Selles Siberi metsas, kus parmud on suured nagu varblased, on pelgupaik neile, kes tüdinud kaubastunud maailma ümber jagavate mogulite sõdadest ja tavainimeste rahaorjusest. Ka filmi tegijad on oma subjektist vaimustuses nagu maadeuurijad, kes on avastanud senitundmatu hõimu. Seda hõimu aga ei anna ilmselt pärlite ja relvadega ära osta, sest nad ongi sinna põgenenud keskkonnast, kus inimlike väärtustega kaubitsetakse. Film ei too esile selles teemas peituvat konflikti vana maailma ja sellest põgenenud kogukonna vahel, ning see polegi oluline.
Dokumentaal võib toimida ka portreena, mis võib äratada, ja küsimused ning konfliktid jäävad vaataja enda kanda. Kas “Kristus elab Siberis” nii toimib? Jah, kuigi filmile võib ette heita mõningast pealiskaudsust ja laialivalguvust. Proloogina antud faktid vissarioonlastest jäävadki ainsaks faktiliseks teadmiseks, epiloog on pühendatud hoopis pere tagasi igatseva isa tegemistele Peterburis. Ehk siis, filmi koos hoidev raam on teisenenud ja fookus kandunud üldiselt üksikule.
Kuid küsimused, mis filmi vaadates tekivad, jäävad - nagu näiteks see, kuidas me lapsi kasvatame või mis on siis see, mis teeb elu elamisväärseks. Kas vissarioonlasi ühendab üldse see isehakanud Kristus või hoopis idee, mida ta esindab - rahu ja harmoonia, mille olemasolu on tänapäeva maailmas üha enam küsitavaks muutunud? Kilmi ja Tammiksaare filmi väärus on ka see helge foon, mille film vaatajale loob ja mis jääb teda saatma ka pärast saalist väljumist.
Toimetaja: Valner Valme