Arvustus. Multikulti kangelaslugu
Uus film kinos
"Dheepan"
Lavastaja Jacques Audiard
Osades Jesuthasan Antonythasan, Kalieaswari Srinivasan, Claudine Vinasithamby, Vincent Rottiers
Prantsusmaa 2015
Eesti kinodes alates 12.10
Jaques Audiard on teinud lihtsa agulielu kangelasloo, mis pöörab arusaama pagulasteemast mõneti pea peale. Ja ma ei oska otsustada, kuidas pöördesse suhtuda.
Ei, mitte filmi, aga ideesse.
Film on teostuselt uhke.
Sri Lanka põgenikelaagrist õnnestub kolmel inimesel saada (surnud kaasmaalaste) valedokumendid, üksteisele tundmatud mees-naine-tüdruk moodustavad pseudopere ja saavad sõita Prantsusmaale varjupaika küsima. Jääb mulje, et nad on üsna tavalised lihtsad inimesed. Et Dheepani nime võtnud Sivadhasan on Tamili tiigrite väepealikust supermänn, hakkab kooruma välja alles poole filmi pealt.
Sinnani mängib vale-Dheepan püüdliku koristaja ja kojamehena kohanemistahtelist immigranti. Ja igati usutavalt. Oma korterist vaatavad Dheepan ja ta valeproua Yalini vastasmaja ees toimuvat narkodiilerite-turvajate elu "nagu televiisorist".
Milles siis arusaamiste pööre on? Dheepan pole siin ohver ja kannataja (no eks seda on ta mõneti ka), aga pigem Aasiast saabunud üliinimene, kes on nii moraalselt kui füüsiliselt mäekõrguselt üle eurooplaste prahist, kelle keskele ta on pagulasene paigutatud.
Nagu paljude Hollywoodi filmide superkangelane, on ta ülitagasihoidlik ja käitub tavalise mehena, isegi kõige alamal klassiastmel askeldavana. Ja on igapidi tubli. Aga kui narkodiilierite kodusõjas kurat vallale kargab, siis sööstab omatehtud matšeete, kruvikeeraja ja süütepudeliga lahingusse ja tapab halastamatult paarikümnemehelise professionaalsete killerite-kaklejate jõugu ja päästab naise, kes ei taha saada tema prouaks, aga vajab abi. Sest tegemist on lihtsalt niivõrd kõva mehega.
Hollywood heidab siin ühte Bollywoodiga, kus tõmmud, lihtsad, õilsad mehed juba aastaid hüppavad üle autode ja kõmmutavad möödaminnes sirakile kurikaelte armeesid.
Ja kõik see on väga hästi laial ekraanil teostatud ja vaadates jääd kõike uskuma. Sest lihtsad kangelased ja nende südant puudutavad lood on sulle eelnevalt kenasti sisse söödetud.
Kunagi aastal 1987 tegi Vadim Abdrašitov filmi "Plumbum ehk ohtlik mäng", kus pöörati ka asjad pea peale. Lihtsast Lenngradi poisikesest sai külmavereline kangelane, kes oli täisakasvanum kui täiskasvanud ja kes pööras nii korravalvurite kui pahade elu põhjalikult sassi, jäädes ise lihsaks süüdimatu välimusega nagaks, kellele me tahaksime kommi pakkuda.
Nii, ja mis saab, kui "Dheepanit" vaatavad Euroopasse sisserännanud? Sest see on selgelt nende film, kuigi prantslaste tehtud. Filmis öeldakse, vaadake, teie olete tõelised kangelased meie saasta hulgas. Teis on õiglus, karisma, te panete end maksma ja võidate. Sest te olete karastunud. Te olete elu kuningad. No ja ehk näidatakse filmi ka seal, kust pagulased teele asuvad? Loodetavasti.
Hm, äkki oleks sinna kõrvale siiski ka dokke ja telesaateid vaja, mis näitavad, et pagulaste hulgas on äärmiselt erineva taustaga ülimalt erinevaid inimesi. Ja neil võib minna Euroopas väga erinevalt.
Võibolla, kui vesta vaid kangelas- ja edulugusid Euroopasse jõudnud suurkannatanutest, jääb asi tiba ühekülgseks? Dheepani lugu pole vist siiski teegelikkuse mudel, see on muinaslugu. Aga eks muinaslood kannustavadki paljusid üllastele tegudele. Aga kui uued ja uued Dheepanid hakkavad slummides korda majja lööma, kas nad alati jäävad peale?
Nende ohete peale tuleks siiski öelda mõni sõna ka tehniliste detailide kohta. On tohutult õnnestunud detaile. Vincent Rottiers viskab narkokunnide amnesteeritud bossi Brahimina fantastilise rolli. See läikiv külm pilk, need lakoonilised maneerid. Ja samamoodi on pilgud kummaliseks aetud kogu ta mansal. Kes kimavad uhkete auodega teiste jõukudega kaklema, loobivad kurikaid ja tulistavad möödaminnes vasakule paremale. (Kas teeks Eesti filmis järele? Uh, ega vist tee.)
Dialoogis on kullateri. Häving söödetakse sisse tühiste repliikidega. Inimesed aimavad, et kohe läheb jamaks ja ei oska teha muud, kui seda oodates rääkida tühjast-tähjast:
Brahim: "Imelik, täna kõik tahvad mult midagi..."
Yalini: "Kas sa teed tahad..."
Brahim: "Jah... Hakka minema, su töö on tehtud..."
Nojah, mida muud ikka rääkida, kui tead, et ilmselt kohe tuleb keegi sind tapma ja su oma jõugust vist kedagi sind kaitsma ei saadeta. Taolist lihtsas argikeskkonnas ketravat vääramatut hävingut, mis saabub aeglaselt ja kindlalt, on ehk parimalt teinud Sam Peckinpah' "Hulkuvates koertes" ("Straw dogs").
(Mulle tuli põmm meelde, mida Tusenbach räägib Irinale Tšehhovil enne, kui läheb duellile, kus ta maha lastakse. Täpselt sama tooniga jutt: "...ah jaa, ma ei ole täna veel kohvi joonud... ütle, et mulle keedetaks..." Ei miskit uut päikese all.)
Operaatoritöös oli kohati tehtud liikuva käsikaameraga fokuseerimata dokivõtet, ilmselt usutavuse saamiseks. Ja eks saadigi. Aga laial ekraanil oli mul seda udu kohati tüütu vaadata. Eks see ole minu viga. Või näidati midagi uksepraost, või näidati väljakargavat detaili pimedas trepikojas. Aga need kunsttükid ei läinud siiski liiale. Samas hoiti jälle lihtsust.
No pagulasi meil veel palju pole. Aga neile, kes kohale on jõudnud, võiks teha kinno ühiskülastuse ja vaadata nende nägusid ja uurida, kuidas neile muinasjutt mõjus.
Dheepanist saab muide finaalis briti taksojuht – ideaal on saavutatud ja need kaadrid on vaseliinitatud sünnipäevapidu nagu Bullerby lastes. Eks ta ole. Tamili killer on paradiisikoju jõudnud.
(Tiigrite vastupanu murti reaalsuses vist küll juba 2009. aastal, aga mis siis, eks filmis ongi õigem kasutada midagi poolsümboolset, mitte eilse või tänase päeva võitlusi, mille suhtes me ei oska hästi seisukohta võtta. Muinasjutu abil tunnevad end vabadusvõitlejas (mõne arvates tamili terroristis) ära igasugu erinevad massulised.)
Toimetaja: Valner Valme