Arvustus. Pööretega on "Varguses" vaeva nähtud
Uus film kinos
"Vargus" (Heist)
Lavastaja Scott Mann
Osades Jeffrey Dean Morgan, Robert De Niro, Gina Carano jt
Hinne: 6/10
Õnneks jõuab tohutute kassahittide kõrval Eesti kinodesse vahel ka väiksema mastaabiga filme, mis nimetatutele eelarve poolest alla jäävad, aga selle puudujäägi tegijate ambitsioonikuse ja innovatiivsusega kenasti tasa teevad. "Vargus" ei ole küll teab mis väärt film, kuid värskendav ja meeleolukas vaatamine sellegipoolest.
Lakkamatu tempoga "Vargus" räägib rahahädades mehest Vaughnist, kes oma bossi tagant röövida otsustab, et päästa raskelt haige tütre elu. Põgenemistee viib ta liinibussi, mille pardal enamik tegevusest aset leiabki. Peaosas on Jeffrey Dean Morgan ja karismaatiline näitleja sooritab korraliku rolli siingi, lisades oma pühendumusega teosesse olulist emotsionaalset jõudu. Säravaim on siin aga vanameister Robert De Niro, kes teeb õigupoolest täpselt sama, mille abil ta juba 40 aastat tagasi kuulsaks sai, kuid ikka teatava värskuse säilitab. Osa on ilmselgelt kirjutatud täpselt talle ja De Niro töötab oma materjaliga võrratult, muutes näiteks läbiva sigaretinalja, mis idee poolest suhteliselt tobe on, võrdlemisi koomiliseks.
Stsenaarium pole kahjuks tugevamate killast, olgugi et ootamatute pööretega hulganisti vaeva nähtud on. Vaatajaid üritatakse pidevalt ninapidi vedada, kuid pahatihti komistatakse selle käigus enda seatud lõksudesse. Mõned pöörded on filmis tegelikult päris esinduslikud, aga kui neid üksteise otsa liiga palju pressitakse, hakkab vaataja neid instinktiivselt ette ennustama ja teos kaotab osa mõjust. "Varguse" puhul on see eriti ohtlik, kuna film suuresti pööretest tekkiva põnevuse peale üles ehitatud ongi.
Ühtlasi on keeruline kõrvale vaadata pealetükkivast asjaolust, et arvestatav osa filmi sündmustikust on rajatud n-ö suspension of disbelief põhimõttele, mis tähendab, et vaataja on sunnitud alla neelama olulisel hulgal ebaloogilisusi, et filmi sisu tõsiselt võtta. Näiteks lükkab sündmustiku käima ühe naispolitseiniku (Gina Carano) peadpööritavalt rumal otsus tööandja asemel kurjategijaid usaldada ja eluga riskides liinibuss maanteele lasta. Vaataja teab, et röövi põhjuseks on Vaughni üllad eesmärgid, aga Carano tegelase vabandus, et pantvangivõtja hääletoon kõlas usaldusväärselt, on halva kirjutamise musternäide. Sarnaseid totrusi on "Varguses" läbivalt ja film kaotab tegelaste ebarealistlikult muutliku meele tõttu sisupunkte.
Režii osas olen endiselt kahevahel, kuna Scott Manni stiil pole üldse nii stabiilselt tugev, kui see tema paremate hetkede järgi hinnates olla võiks. Samas on pacing sellise teose jaoks peaaegu täiuslik – läbivalt kärme tempoga korvatakse mõnigi sisuline puudujääk. Üldiselt peitubki "Varguse" võlu tempokuses, mis vaatamise ajal igavuse ligitükkimise pea võimatuks teeb ja sellega väärt elamuse garanteerib. Ilmselt pole tegu just kõige meeldejäävama teosega, aga üheks kinoõhtuks sobib see küll.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme