Kriitiku kiirpilk tARTuFFi kavale: "Jäljed", "Pime", "Parandusklass"
Esmaspäevast laupäevani 4. – 9. augustil kestab Tartu armastusfilmide festival tARTuFF, mille raames näidatakse publikule tasuta väga eriilmelisi täispikki filme, mille ühiseks nimetuseks on armastus.
JÄLJED ("Tracks", Austraalia 2013). Tõsielupõhine teekonnadraama noorest naisest, kel tuli seitsmekümnendate lõpus idee matkata ihuüksi ligi kolmtuhat kilomeetrit läbi Austraalia kõrbe, vedades varustust kaamelitega kaasas. Mõeldud-tehtud. Ja siis? Siis ei midagi, küsimus jääbki õhku. Rännak on ootuspäraselt üpris üksluine (või noh, ütleme, et meditatiivne), pannes kangelanna kannatuse proovile üsna samal moel kui linateos publiku oma. Staatilise vaate- ja seisundifilmi kiituseks peab ütlema, et retke jäädvustanud National Geographicu piltniku looduskaadreist inspireerituna näeb see fotograafiliselt väga ilus välja. Peaosas Mia Wasikowska ("Armastajate igavene elu"), näpuotsaga näidatakse ka vahvaid aborigeene. Niisiis selline Welcome to Australia tüüpi asi. 5/8
CHERBOURG'I VIHMAVARJUD ("Les Parapluies de Cherbourg", Prantsusmaa/Lääne-Saksamaa 1964). Jacques Demy klassikaline muusikafilm rullnokast prole ja väikekodanlasest tibi armastusest unises prantsuse väikelinnas on pigem ooper kui muusikal – kogu dialoogipõhise loo iga sõna kantakse ette lauldes. "An-na suit-suu!" Või ka eneseirooniliselt: "Ma eii aar-mass-taa oopee-ritt, ee-liss-tan kinooo! Kõik neeed laul-vaad ini-mee-seed, vaa-luus kuu-laa-taa!" Eks ta ole. Erinevalt mõnestki vanast Hollywoodi muusikalist nagu "Võlur Oz" või "Lauldes vihmas", võib seda pidevat lõõritamist olla pool sajandit hiljem keeruline nautida kuidagi teisiti kui kämbivõtmes. Meelde jäävad põhihitt, verinoor debütant Catherine Deneuve ja reibas, neoon värvipalett. Üllatav on ehk see, et muusikalikino harjumupärase muinasjuturomantika asemel on uue laine kaasaegne Demy kirjutanud üsna realistliku süžee. 5/8
PIME ("Blind", Norra 2014). Stanislaw Lemi Ijon Tichy mälestustest meenub lugu tegelasest, kes leiutas hinge surematuse. Surematus seisnes teadvuse kopeerimises sisendi ja väljundita seadmesse, mis säilitab seda igavesti. Seda igavikku kirjeldati ulmeloos ülima õudusena, mille kõrval põrgupiinad on süütu nali – mitte sellepärast, et kopeerimise käigus inimene sureb, vaid sellepärast, et kehatu, tajudeta teadvus peab jääma igaveseks pimedasse, absoluutsesse üksindusse. Küllalt sarnase košmaariga katsub oma peategelase usku John Michael McDonaghi "Kolgata", rääkides poisist, kes ärkab untsuläinud operatsiooni tagajärjel kurttumma, pimeda ja halvatuna. Eskil Vogti "Pimeda" kangelannal on läinud veidi kergemini – ta on kaotanud ainult nägemise. Nägija jaoks on seegi piisavalt hirmus mõte, kuid varem Joachim Trierile stsenaariume kirjutanud Vogt ei püüa oma debüütlavastuses vaatajat hirmutada, vaid uurib üldinimlikku ebakindlust ja üksindust pigem vaikse nukra muigega. Kummaline, fantaasia ja reaalsuse vahel kõikuv, esteetiliselt hoolega välja peetud draama. Pärjatud Sundance'il ja Berlinalel. 6/8
LAPSNÕID ("Rebelle" / "War Witch", Kanada 2012). Kordan tunamullu Pöffi aegu öeldut: kuigi jõhkramat teemapüstitust kui lapssõdurina omaenese vanemaid tapma sunnitud 12-aastane tüdruk, on raske ette kujutada, pole Kim Nguyeni draama ei rusuv ega masendav, vaid pigem helge ja lootusrikas, humanistlik, lihtsate vahenditega teostatud maagiline realism "Kurbuse piima" ja "Metsiku Lõunamaa asukate" laadis. Kena kaameratööga, veenvalt mängitud, elujaatav lugu, kust ei puudu ka armastus. 7/8
PETLEMM ("Bethlehem", Iisrael 2013). Lihtne ja karm draamapõnevik keset lõputut vennatapusõda sirgunud noormehe nigelatest eluvalikutest Iisraeli julgeolekuteenistuse ja Palestiina sisside vahel. Erinevalt palestiinlaste endi sisult üsna sarnasest põnevikust "Omar", ma seda mulluse kinoaasta tippude sekka just ei arvaks, kuid tänu korralikele näitlejatöödele ja veenvale olustikule huviga vaadatav asi. Veneetsia festivali sektsiooni "Veneetsia päevad" võitja. 6/8
PARANDUSKLASS ("Класс коррекции", Venemaa 2014). Lööv, lausa raputav dokumentaalstiilis draama erivajadustega lastest ühiskonnas, mis neist ja nende vajadustest üldse ei hooli. Nagu staar-filmiloojate Zvjagintsevi "Leviaatan" ja Germani "Raske on olla jumal", näitab ka debütant Ivan Tverdovski "Parandusklass" järjekordselt, kui heldelt jagab emake Venemaa ainest ühiskonnakriitilisele kinole. Tverdovski ise kinnitab, et tema eesmärk oli filmi abil toda maailma parandada. Ülilihtsate vahenditega tehtud, rappuva käsikaameraga üles võetud loole võib ette heita teadlikku manipuleerimist vaataja tunnetega, kuid mõjub see vahetult ja veenvalt ning külmaks vaevalt et jätab. Äsja Karlovy Varys auhinnatud "Parandusklassil" on tugev šanss olla ka Tartu festivali meeldejäävaim film. 7/8
Vaata ka tARTuFFi ajakava SIIT.
Toimetaja: Tiiu Laks