Arvustus. Peaaegu ideaalne Bondi-essents
Uus film kinolevis
"Spectre"
Lavastaja: Sam Mendes
Osades: Daniel Craig, Christoph Waltz, Monica Bellucci, Léa Seydoux, Ralph Fiennes, Andrew Scott, Ben Whishaw, Naomie Harris, Rory Kinnear
9/10
Bond on alati justkui teema, mille kohta oskavad kõik hästi palju kaasa rääkida. Ja alati on arvamused täiesti seinast-seina, ühist mõtet on küllalt keeruline leida. Kelle arust oli paroodiline ning totter Pierce Brosnan parim, kes austavad kindlameelselt vaid vanameister Sean Connery't. Viimase kahe Bondifilmiga on vesi aga veidi sogasemaks aetud, sest stilistika ja pildikeel võtab pigem Bondi kui essentsi. Kui müüti, mis on juba aastaid olemas olnud, kuid jõudnud publiku ette erinevate vaatenurkade alt. Sam Mendes on aga otsekui trivialiseerinud seda müüti ning kiskunud need erinevad visioonid kokku. Kui "Skyfall" on minu lemmik Bondifilm läbi aegade, siis "Spectre" on ilmselt kõige parem, kuna annab edasi James Bondi kui karakteri kõige õigemast küljest.
Film algab viieminutilise katkematu kaadriga, kui Daniel Craig võrgutab läbi Mehhiko surnute päeva pidustuse liikudes ühe (täiesti anonüümse ja tundmatu) naise, mis kujuneb aga sujuvalt hoopiski segaduseks, mille raames puruneb hooneid ja MI6 saab taaskord pahaseks. Aga see viis minutit on parim essents kirjeldamaks seda, miks seekordne Bond on peaaegu perfektne. Bond on "Spectres" humoorikas (mida me ei näinud absoluutselt "Casino Royales" ega ka "Quantum of Solace'is"), ülimalt võrgutav ja sihikindlam kui kunagi varem. Ja see algusstseen haarab esimeste sekunditega koheselt kaasa ja annab sellest kõigest maigu kätte. Ja hoog ei rauge.
Bond on üpris klassikaline kangelaslugu, kus tegelased ja tunded peaksid olema küllaltki üheplaanilised. Head vastanduvad selgelt pahadele. Sel korral (ja samamoodi ka "Skyfall" puhul) ei ole see aga nii. Moneypenny on meeletult võluv ja võrgutav karakter, kes on kohati aga justkui ustav MI6'le, kuid samas on mingi veidralt sensuaalse kontakti abil pidevalt ka Bondi selja taga. Ralph Fiennes uue M'ina ei ole vaid tundetu käsuandja ning aegunud spioonitraditsioonide austaja - temas on ausat inimlikkust ja suurel hulgal hüsteerilisust, kuna ka temal ei lasta teha otsuseid just nii, nagu ta tahaks. Ben Whishaw on Q'na ehk küll pisut roheline, kuid ta on toredalt ambitsioonitu tegelane, otsekui masinlik abiline - empaatiavõimega, kuid samas tohutult eluvõõras.
Lauri Kaare ütles mõni nädal tagasi intervjuus, et Bond on ülim muinasjutt. Ja see kirjeldus annab tegelikult päris hästi edasi ka seda, miks "Spectre" on niivõrd mõjus. Seda ülima muinasjutu retspeti näitas minu jaoks esmakordselt 2011. aastal "Mission Impossible: Ghost Protocol". Seal oli võetud kõik, miks inimesed on aastakümnete jooksul armastanud spioonifilme ja lükatud ühte teosesse kokku. Eriilmelised võttepaigad, üliinimlikult veetlevad naised, totter sisu ja jäägitu sõpruse ning usalduse kontekst. Kuid selleks, et see kõik viimase lihvi saaks, oli film natuke liiga naiivne ja kõik oli kuidagi lapsemäng. Sam Mendes viimistleb aga ülima muinasjutu idee "Spectres" lõpuni. Ka Léa Seydoux, kes mängis samuti "Võimatu Missiooni" filmis, on sel korral tunduvalt karismaatilisem.
Vaadakem kasvõi Chritoph Waltzi jumaliku kurikaela Oberhauserina. Ta on otsekui võitmatu tegelane, perfektne õudusfilmi (ja samamoodi hirmutava muinasjutu) karakter. Ta on igal pool ja kui teda ka ei ole, siis on ta õrna värinana ikkagi olemas. Ta ei pea isegi kuigi palju ekraanil olema - kaamerate ees on ta marginaalse osa filmist - kuid see-eest on tema näitlejatöö samavõrd vaimustav kui "Vääritutes Tõbrastes" SS ohvitseri Hans Landana. Või siis vanakooli kurikaela imidžit esindav Oberhauseri parem käsi, metallist pöidlaküüntega "löön-su-pea-puruks-nagu-lepapaku" Hinx. Ja need, kes loodavad näha eriti palju Monica Belluccit, peavad pettuma - tema ekraaniaeg jääb kaunis lühikeseks, kuid kõigele vaatamata on tal koos Bondiga ilmselt filmisaaga üks kõige sensuaalsemaid võrgutamisstseene.
Ja just siis, kui tundub, et film on hetkeks liiga tõsine ja tegeleb liialt Bondi minevikuga (tõepoolest, "Spectres" tuuakse sisse ka mitmed varasemate filmide kurikaelad), tuleb geniaalselt humoorikas vahelepõige. Parim neist näiteks otsekui tribüüdina Scorcese "Taxi Driverile" Bondi ja üksiku hiirepoja vaheline dialoog. Nagu külm klaasitäis vett näkku. Lisa selle kõige kõrvale veel spetsiaalselt filmi jaoks tehtud Aston Martin DB10; täiesti ribadeks lammutatud lennuk, millest hüppas paar aastat tagasi välja Kihnu Virve ja piisavalt hulgal psühholoogiat ning enesessevaatamist, siis olen vähemalt mina küll kindlalt müüdud. Meelelahutus selle sõna kõige paremal kujul.
Kuigi Daniel Craig on lubanud murda enda randmed, kui ta peab veel korra Bondi mängima, siis mina ei tea. Rääkigu inimesed mida tahes - kes ütleb, et ta näeb välja nagu Putin, kelle jaoks on ta liiga tõsine - aga järgmises Sam Mendesi filmis võiks ta küll täiega veel mängida. Ma ei saa aga anda maksimumi, sest Sam Mendes on öelnud, et ta teeb ka järgmise Bondi. Ma arvan, et siis tuleb maksimum. Lootused on väga kõrged.
PS! Ehkki algul tundus "Spectre" tunnuslugu "Writing's on the Wall" kuidagi veider ja hingetu, siis nüüd on see väga külge kasvanud. Suurepäraselt hingestatud pala ja tuleb välja Sam Smithi selline georgemichaellik võluv imalus - kuulake!