Tõnu Karjatse filmikomm: "Suburras“ pole ühtegi positiivset tegelast
Stefano Sollima maffiadraama "Suburra" on paksudes värvides vägivaldne lugu Itaalias lokkavast korruptsioonist ja võimumängudest, milles inimlik mõõde peaaegu et puudub, kui mitte arvestada filmi tegelaste nõrkusi.
Sollima raevuka debüüdi taustaks on 2011. aasta sündmused Itaalias, kus tagasi astus Silvio Berlusconi valitsus ja troonist soovis loobuda ka Rooma katoliku kiriku pea Benedictus XVI. Filmi aluseks olev samanimeline menuromaan, mille kirjutasid Carlo Bonini ja Giancarlo De Cataldo, seob lähiajaloosündmustega Itaalia lõunaosa maffiaperekondade plaani laiendada oma mõjuala ja arendada Rooma eeslinna piirkonnast Ostiast Itaalia Las Vegas. Selleks on aga vaja poliitilist otsust, mis seaks territooriumi kasutusel eelisjärjekorda just maffiagruppide loodud suurettevõtte.
Käsi peseb kätt ja plaan surutakse läbi raha ning vägivalla abil. Ainukesed ettearvamatud lülid on inimesed ise oma himude ja hirmudega. Plaan hakkab mõranema alates hetkest, kui ihara parlamendisaadiku voodis sureb pärast öist orgiat alaealine tüdruk. Jälgede kõrvaldamiseks kutsub poliitiku (Pierfranceso Favino) kaaslane, prostituut Viola (Greta Scarano) appi oma sõbrast päti, kelle sekkumine vallandab aga ettenägematu ja verise sündmusteahela.
Sollima loob uhke ja stiliseeritud pildi korrumpeerunud ühiskonnast, kus võim on sellel, kes teistest kiiremini ja otsusekindlamalt oma ahned plaanid teoks teeb. See on pimedusse suubuv ummiktee, rentsel, mis ei tõota midagi helget kellelegi. Ainukesed, kellel on siinjuures mingigi visioon, on kurjategijad, kelle tegevus on lahutamatult seotud ettevõtluse ja poliitikaga, parlamendiga, mille usaldatavus on nullilähedane ning ka kirikuringkondadega, kellel on Itaalia ühiskonnas sümboolselt ühendav roll ja ka suured varad, mida heade sobingute korras saab maffia omatahtsi kasutada. Demokraatlikule riigivõimule omistatavad tunnusjooned nagu avatus ja ausus on siin oma väärtuse kaotanud ning võrreldavad nartsuks kulunud riigilipuga.
Sellega märgib "Suburra“ ühelt poolt mitte ainult Itaalia kriisi, vaid ka kuue aasta taguse Euroopa mullistusi. "Suburra“ viib tagasi veel alles hiljuti olnud aega, kus polnud veel lahvatanud rändekriis, ega Süüria ja Ukraina konfliktid, kus maailm oli veel suhteliselt rahulik paik. Sollima film viitab Õhtumaa inimeste eetilisele ja moraalsele kriisile, kus pahedest on saanud voorused ning kunagised surmapatud pole enam midagi taunimisvääset, vaid osad moodsa inimese isikust, midagi sellist, mida ta enam ei häbene eksponeerida. Sellele murrangule tänapäeva inimese psüühikas juhtis hiljuti tähelepanu Rahvusooper Estonias Richard Wagneri "Lendavat hollandlast“ lavastanud Pamela Recinella. Kui "Lendava hollandlase“ peategelane on üksik, edukas ja ka ahne ärimees, siis "Suburra“ sündmustikku käivitavaks kujuks on parlamendiliige, kes teeb kõik, et oma positsiooni säilitada.
"Suburras“ pole ühtegi positiivset tegelast, ühel või teisel viisil on nad kõik oma karistuse ära teeninud. Jääbki üle vaadata vaid mängu ilu, kuidas see vägivallal, ärakasutamisel ja petmistel rajanev kaardimajake kokku variseb, kes ja kuidas oma vitsad kätte saab. "Suburra“ "kangelastele“ saabki kaasa tunda ainult läbi nende kannatuste, inimlikuks teevad neid nende nõrkused, sest sisimas on ka paadunuim mafioosnik oma pere ja omakseid üle kõige armastav inimene. "Suburra“ tegelased pole nende pahelisusele vaatamata üheplaanilised, nad peavad läbi elama väga äärmuslikke olukordi ja näitlejateansambel mängib nauditavalt välja katsumuste läbi kas kalestuvad või siis murduvad karakterid. "Suburras“ ristub mitu tegevusliini ja see nõuab tugevat panustamist kogu meeskonnalt, juba näitlejate poolest on "Suburra“ tugev film. Ühtlasi on see tõend Itaalia kino uuest tõusust, mille osa on ka organiseeritud kuritegevuse temaatika filmis. Nii võib siia kõrvale tuua varalahkunud Claudio Caligari või Matteo Garrone linatööd. Stefano Sollima on oma stiilis kommertslikum, talle on oluline pildiline ilu ja peavoolukinole iseloomulik kiire montaaž, stilistiliselt läheneb Sollima isegi rohkem Jaapani yakuza filmidele kui Itaalia kino enda traditsioonidele. Rooma avaneb aga "Suburras“ hoopis teise nurga alt, kui seda oleme turistina harjunud nägema. Esiplaanil polegi aga selle filmi juures konkreetne linn kui elukeskkond, vaid ühiskonnakorraldus, mis funktsioneerib alatutel võtetel.
Sollima film on ajakohane vaatamata sellele, et tegevustik langeb viie aasta tagusesse aega – kui jälgida kasvõi uudiseid, mis räägivad Eestis päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumitest ja senise allilmaliidri tapmisest, võib ka siinsetest sündmustest kirjutada üpris intrigeerivaid psühholoogilisi ja ühiskonnakriitilisi põnevikke.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Delta