Arvustus. Tom Hanks astub vastu kilekotile ehk keskpärane tagaajamisfilm
Uus film kinodes
"Inferno"
Lavastaja: Ron Howard
Osades: Tom Hanks, Ben Foster, Felicity Jones, Irrfan Khan, Omar Sy
Hinne: 5/10
Kinodesse on jõudnud "Da Vinci koodiga" kuulsaks saanud kirjaniku Dan Browni viimase romaani linastus. See film ei kuulu nende hulka, mille peaks ilmtingimata ära nägema. See on üsna keskpärane, mitte just karjuvalt halb, aga kindlasti mitte ovatsioone väärt. Kui olete näinud triloogia eelmisi osasid, siis peab küll kahjuks ütlema, et eelmisest osast, 2009. aastal välja tulnud “Inglitest ja deemonitest” on "Inferno" kehvem. Seda nii teostuse kui ka loo poolest
Filmi peaosas on Tom Hanks ning tema fännid vast pettuma ei pea, sest mees teeb, mis suudab. Filmi rikuvad ära viletsalt esitatud korduvad põrgu visualiseerimise püüded, pildid, mida peategelane Robert Langdon oma vaimusilmas näeb. Need on tõesti kehvad. Palju tossu ja kära, väänlemist ja ulgumist, aga kokkuvõttes mõjuvad need pildid kogu muu tänapäeval nähtud filminduse juures koolipoisi näpuharjutustena. Ron Howardi põrgustseenid on mõjuvad pigem nagu Jehoova tunnistajate odav õppevideo, need stseenid ei ole kaasaegse kino väärilised. Kui me selle ära unustame, siis võiks kurta veel sisutiheduse ja originaalsuse üle. Kui "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid" veel loo poolest olid originaalsed ja põnevad, siis "Infernos" puudub igasugune uudsus.
Räägin veidi sisust: Professor Langdon ärkab mälukaotusega haiglas, kus teda kohe ründama hakatakse. Ta põgeneb koos arstiga, kelleks on kaunis noor naine, kunagine imelaps (sest ega muidu nii noor veel arst ei saaks olla). Nad leiavad mingi imeliku kaardi, mida ajavad taga üsna kõvad tegijad, nagu näiteks WHO relvastatud ametnikud (mõjub veidi kummastavalt, aga las ta olla). Kaart näitab mingi katku asukohta, mille tahab vallandada kuri geenius, sest arvab, et inimesi on maailmas liiga palju ja nende arvukust tuleb harvendada. Filmi sisust on nüüd küll peaaegu kõik ära räägitud, kuid eks selles filmis ongi olulisem pigem tagaajamine ja selle mõistatuse lahenduseni jõudmine. Pannakse kokku pusletükke ja püütakse jõuda kaardile märgitud asukohta.
Film on küll vormistatud enam-vähem korrektselt, ja isegi kui te ülalkirjeldatud sisu teate, siis ärge heituge, selles filmis on oluline teekond ning selle käigus hargneb tegelaste vahel ka nii mõnigi üllatus (olenevalt teie läbinägemisvõimest). Filmis tervikuna on tunda vaoshoitust, märulistseenid on viisakad ja täis nõutust, kaklusstseenid on pigem kiretu rassimine, peategelane on ju isegi pidevalt ähmane ega mäleta midagi, kuid teda ei tasakaalusta ka kellegi teise tõeline kirglik soov maailma päästa või seda hukata. On paha miljonär, kuid tema saab kohe loo alguses surma ja seega õieti puudub pahalase tegelaskuju, on ainult kuskile peidetud kotitäis katku, mis ei ole teab mis huvtav vastane, see lihtsalt ripub oma peidupaigas passiivselt ega veereta tegelaste teele mingeid asja huvitavamaks muutvaid takistusi.
Me võiks vaatajatena siis vähemalt teada saada, mis kuri tõbi see seal kotis on ning millised õudused maailmas valla pääsevad, kui katk levima hakkab, kuid sellele ei pühendata kuigivõrd infot. Võiks ju olla põikeid minevikku, videoklippe katsetest, kuidas seda katku siis välja töötati või kust imeaugust see hävituse seeme üles korjati, seegi annaks põnevust, kuid tühjagi, meil on lihtsalt mingi kilekott, mida vaatajale vilksamisi näidatakse ja öeldakse, et see on väga paha kilekott.
Kindla pettumuse osaliseks saavad need, kes on raamatut lugenud. Kes ei ole, neile soovitaks pigem raamatut lugeda kui filmi vaadata, sest raamat on kordades huvitavam.
Lausa läbikukkumiseks seda filmi nimetada küll ei saa, kuid ärge lootusi liiga kõrgele ajage. Näitlejad mängivad normaalselt, piinlikke momente ei tohiks eriti olla. Filmitud on asi korralikult. Liiga pikk see film ei ole, et päris poole pealt kipuks ära minema. No selline keskmine. Kui on vaja külma eest sooja saada ja veidi aega surnuks lüüa, siis kõlbab küll, kui muud välja ei mõtle.
Toimetaja: Kaspar Viilup