Tõnu Karjatse filmikomm: kui kaugele on võimalik traditsioonide hoidmise nimel minna?

Deniz Gamze Ergüveni film "Mustang" (Foto: t24.com.tr)
Tõnu Karjatse
4.02.2016 14:23
Allikas: Klassikaraadio "Delta"
Rubriik: Film

On ajatuid ja on päevakajalisi filme.Türgi päritolu lavastaja Deniz Gamze Ergüveni "Mustang" kuulub nende sekka, mille kohta võib öelda mõlemat. "Mustangis" kohtuvadki kaks maailma - üks, mis kuulub minevikku ja teine, mille päralt on tulevik.

Muidugi ei taha minevikku kuuluv maalim sellise saatusega leppida ja teeb kõik, mis võimalik, et aega peatada. Ehk siis, Ergüven väljendab noorte neidude üleskasvamise loo kaudu konflikti traditsionaalse ühiskonna, oma aja ära elanud tavade konserveerimisse kapseldunud kogukonna ja isiklikku otsustusvabadust ihkavate tänapäeva noorte inimeste vahel. Vastamisi on põlvkonnad ja käsitlused ühiskonnast ning inimesest. Täpsemalt - naise kohast Türgi ühiskonnas. Tegelikult saaks samasuguse filmi teha ka Iraanis, Liibanonis või mõnel teisel islamimaal toimuva põhjal, siis oleks kontrastid muidugi veelgi teravamad, samuti saab tegevustikku üle kanda ka Euroopasse või Ühendriikidesse, kuid sel juhul räägiks film juba äärmustest. Kõige ehmatavam on selle loo juures, et me ei tea, kui kaugele on valmis minema kõik need, kes astuvad tulihingeliselt üles "püha perekonna ja veel pühamate traditsioonide kaitseks". Nagu näitab Ergüven, on need inimesed oma ideede kaitsmise nimel valmis kõigeks, endal püstol vöö vahel n-ö enesekaitseks tolknemas.

"Mustangi" teeb suureks äärmiselt haarav lugu, vaimustav teostus ja vapustavad näitlejatööd. Lugu on elust enesest ja seetõttu me ka ei kahtle selles, mida näeme. Ergüven kirjutas "Mustangi" oma elukogemustest tõukudes, kuid kui kultuurilised erinevused ja religioossed veendumused kõrvale jätta, pole "Mustang" muud kui lugu üleskasvamisest ja kasvatamisest. Viis peatselt meheleminekueas õde, filmi peategelased, ei igatse muud kui oma isa ja ema, keda neil juba aastaid ei ole ning nad peavad üles kasvama vanaema ja onu käe all. Ema on nad projitseerinud oma õpetajale, kes filmi avakaadrites linna tagasi sõidab. Isa pole projitseerida kellelegi, sest despoodist onu kuuluks pigem kuhugi õudusfilmi. Eriti südamlikuks teeb filmi selle vaatepunkt - sündmused antakse edasi tüdrukute silme läbi, kusjuures keskmes on noorim õde, Lale. Tema rollis teeb oma esimese osatäitmise unustamatu Güneş Şensoy. Üliarmas Lale on tüdrukutest ka kõige isepäisem ja söakam, tema karakterile ongi kirjutatud lugu edasiviivad momendid. Omaette isiksus on iga tüdruk sellest perekonnast ja Ergüven on need karakterid oma esimeses täispikas mängufilmis ka korralikult visandanud.

Teiseks meeldejäävaks tegelaskujuks ongi tüdrukute onu Erol, keda mängib Ayberk Pekcan, kes tegi kaasa ka Nuri Bilge Ceylani filmis "Winter Sleep". Vuntsipahmaga despoot on armsa tüdrukukese vastand nii füüsiliselt kui vaimselt - need ongi konflikti peamised poolused, ülejäänud elemendid jäävad sinna vahele. Alguse saab sündmusteahel süütust lõbutsemisest mere ääres, kus poisid tüdrukuid kukile võtsid, seda pealtnäinud külaelanikud lugesid sellest välja aga hoopis midagi muud. Onu Erol otsustab tüdrukud seepeale majja sulgeda ja laseb aknadki trellitada. Teguviis, mida ei võtaks ilmselt ette ükski vanem, kes vähegi soovib oma suureks sirguvate lastega kontakti hoida. Lugu on sedavõrd põnev, et unustad, et vaatad filmi, Ergüven teeb selle filmiga midagi sellist, milleni mõned jõuavad alles pärast mitut linatööd.

Paralleeli võib siin tõmmata Sofia Coppolaga, kelle läbimurdefilm "Süütud enesetapud" ("The Virgin Suicides", 1999) rääkis samuti täiskasvanuikka jõudvatest, üksi kasvavatest õdedest. Ka Coppolal oli enne esimest täispikka filmi ette näidata kaks lühimängufilmi nagu Ergüvenilgi. Sarnaseid jooni on filmidel veel - tüdrukute jõudeolekustseenide poeetiline malbus, sama on isegi õdede arv. Kui Sofia Coppola film sai vaid MTV ja Young Hollywood auhinna, siis Ergüveni filmi on Euroopas premeerinud aasta parimana Euroopa Filmiakadeemia ja ta esindab Prantsusmaad eelseisval Oscari galal võõrkeelsete filmide kategoorias. Ilmselt on just see film ka peamine rivaal peafavoriidile, Ungari lavastaja Lazlo Nemesi filmile “Sauli poeg”, mis on hoopis laiema ajaloolise ja dramaatilise haardega. “Mustang” toob aga kaudselt sisse ka need teemad, mis on käimasoleva üleilmse väärtustekonflikti aluseks - islamiäärmusluse levik ja traditsionalistide kramplikud tõmblused muutuvas maailmas, meenutagem kasvõi vaidlusi kooseluseaduse ümber.

"Mustangit" võikski koos vaadata nii konservatiivse kui ka liberaalsema maaimavaate pooldajad ja pärast koos avalikult nähtut arutada, see aitaks maandada ehk pingeid, mis kipuvad tekkima pelgalt trükki jõudnud väljaütlemiste põhjal.

"Mustangit" näidatakse vähe, sest teised filmid tulevad peale, aga paljudele võib just see film olla üheks aasta filmielamuseks. See on film, mida võib vaadata ka mitu korda ja ta väärtus ei kahane.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar