Arvustus. Kui see laev niikuinii põhja läeb…
Uus raamat
Hans Magnus Enzensberger
"Titanicu põhjaminek. Komöödia"
Eesti Keele Sihtasutus
Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro
Toimetanud Hasso Krull
Kujundanud Maris Kaskmann
256 lk
Lennusadama hiidangaaris võis läind aastal näha Titanicu rändnäitust. Näituse hakul sai iga siseneja endale mõne reisija pileti, ja lõpuks siis nime järgi tuvastada, kas ta selles sümboolses rollimängus ka ellu jäi… Me poisiga ei jäänd, mis teha. Siuke mäng elu ja surmaga. Aga inimesi pahandas palju rohkem "Tujurikkuja" klipp, kus pea sama reklaamtekst ja mõttemall oli kohandet Estoniale – noh, et paljastada taolise retoorika, "surmaäri" absurdi. Estonia aga on liiga lähedal, nagu siinsamas, käeulatuses, need inimesed on veel elus, nad on veel siinsamas oma surmaga.
*
Kui Hans Magnus Enzensberger "Titanicu põhjamineku" avaldas (1978), polnud mind veel olemas (sündisin 1979). Küll aga oli Titanicu hukust möödund omajagu aega, see oli juba muutunud 20. sajandi (pop)mütoloogiaks, üheks suureks sümboliks, millest oli tehtud raamatuid, filme, mille ümber püsis saladusi-müsteeriume. Ühesõnaga – ideaalne materjal luuletajale, suur ja salapärane kujund, millesse samas saab juba ajalise distantsi tõttu suhtuda iroonia ja mänguga, lustiga.
Muide, 1974. aastal oli XX sajandi luule sarjas maakeeli juba ilmunud Peeter Tulviste tõlgitud Enzensbergeri valimik "Luulet neile, kes luulet ei loe". See oli mulle millalgi teismelisena oluline luuleraamat. Ju mu ema selle mulle pihku tsurkas, ta oli ju saksa filoloog, õpetas ülikoolis grammatikat. Igatahes köitis Enzensberger just oma sürri mänguga, oma tohutu, pidurdamatu kujundinägemisega, kirjutamislustiga. Igavat ja halba luulet on maailm täis, tema aga näib lausa rõõmutsevat, püherdavat luules-sõnus nagu üks õnnelik, teadmatu nuumpõrsas (ainult et selle põrsa kuklasagaras on teadlik vanamehepilk pussnoana jäine).
Viimase kümnendi jooksul on Enzensbergeri asju ilmunud Maarja Kangro tõlkes (Loomingu Raamatukogu sarjas) – "Titanic" on juba kolmas tema tõlgitud raamat. Olulisim, mahukaim, võimsaim, väga hää kulgemisega, mõnuga loetav tõlge (leidsin mõned pisivead küll lugedes, ei teagi, kuidas need sisse jäänd, pigem küll nagu säärased rapsakad-unustised kui põhimõttelised vead).
Enzensbergeri tähtsus saksa luules on ehk võrreldav Saarikoski omaga soome luules. Viidingu omaga meil? Aga ta on elus (sündinud 1929)! Muide, Enzensberger poeedina vahepääl jutlustaski seda üldarusaadavust – luule suunamise vajadust just neile, kes ei loe luulet, kes ei ole selle tavaline sihtrühm. See kuluks ka Eesti marjaks ära, ses mõttes on hää, et mu põlvkonnas on ka rahvalikke poeete, kelle kaudu lugeja võib jõuda ka nende autoriteni, kes küll põnevad, aga seni teada vaid kuskil "omade keskis" – mis teha, kui luulekogu tiraaž on keskeltläbi 300-500 eksemplari. Koolis säärast ju õpilastele lugeda ei anna, kust nad kätte saavad, eks … (ses mõttes võik riik tõesti osta mingi suurema koguse õigusi korraga ningi digiteerida koolidele jao eesti nüüdiskirjandust, et see oleks tasuta ja vabalt ja kergelt kättesaadav. Ja samas saaksid autoridki veidi ära elada. Ma ütlin, veidi …)
Enzensberger oli ka võitlev sotsialist – aga mitte siuke tüüpiline totakas läänepunane. Ta mõistis väga hästi nii NSVL-i viletsust kui ka Kuuba revolutsioonilise palangu luhtumist – viimasest on "Titanicu põhjaminekus" veertpidi päris palju juttu. Nimelt alustas ta poeemi kirjutamist 1969. aastal Havannas, kuhu ta justkui nõustama, tööd tegema oli kutsutud. Tööd teha ei saand, pidi logelema-ootama. Seljataga olid juba Praha sündmused, käes oli hipiajastu ülevaim hetk jne.
Kõigest sellest Enzensberger eriti ei kõnele, tõtt-öelda tuleb lugulaulust välja, et esialgne versioon "Titanicust" läks üldse kaduma. Nii et siin on säärast kõrvalpilguga, takkajärele teadmisega nii-öelda metateksti, nägemusi iseendast kunagi kirjutamas toda algset kadund versiooni, ja pilguheite selle võimaliku luuletuse maailma, ja selle taastamisi. ("Toona oli mul õigus. / Põhja ei läinud tollal / suurt midagi peale mu luuletuse / Titanicu põhjaminekust. / See oli luuletus, mis ei löönud läbi, / mustas vakstuvihikus, pliiatsiga kirjutatud, kuna terves Kuubas / ei leidunud tollal kopeerpaberit. / Kas see meeldib sulle? Küsisin ma / Maria Aleksandrovnalt, ja siis / pistsin selle pruuni / manilapaberist ümbrikusse. Ühe / postikotiga, mis Havannas peale laaditi / ja kunagi Pariisi ei jõudnud, / läks see kaduma." Lk 35.)
"Titanic" on mingis mõttes 20. sajandi luule – minu jaoks selle olulisema osa – kokkuvõte. Enzensberger kasutab siis kollaažlikku laadi. On narratiivsemat, tegelastega kaetud/kantud Titanicu ja Havanna lugu, sekka lorilaulu ja (nii varjatud kui otseseid) tsitaate, matkeid, menüüsid, kirjeldusi olematutest maalidest, uppumis- ja lämbumiskujundeist kantud luulet, pilavärsse, päeviklikke katkeid… See on mahukas ja põnev töö. Kui vaadata Eestis viimasel ajal ilmund poeeme – minu parema arusaamise järgi oli neid läind aastal vist kolm (Hasso Krulli "Kui kivid olid veel pehmed", Peeter Sauteri "Pankoogid üksinduses" ja Tõnis Vilu "Ilma") – siis need on pigem monomaanilised, kasutavad üht allikat või laadi. Tõsi, kõik kolm on põnevad raamatud. Enzensberger aga tahaks nagu lasta kõigist torudest korraga, kirglikult, tapahimuliselt. Ja tal tuleb see imeliselt välja!
*
Poeemi alapealkiri "Komöödia" on laenatud Dantelt, kes otse siin ka tegelasena figureerib. Või on see keegi Dante-nimeline? Või keegi, keda kõik peavad Danteks, peale ta enese? Ühesõnaga, Dante. Enzensberger, või keegi, kes peab end, või keda peetakse Enzensbergeriks, või autori hääleks, või lihtsalt mina-tegelaseks, näeb 1969. aastal ka Kuuba lähedal tohutut jäämäge. Jäämägi on tegelikult ju kohal igal pool, see laev on määratud niikuinii hukkuma. Lämbumistunne saadab meid niikuinii. Väljapääsmatuse, kasti suletuse tunne.
Tõesti, Enzensberger ei vea meid alt: seda kõike saab vaadata sarkastilise-iroonilise pilguga. Nagu poeemi ennastki: "See on segane jama! Hüüdsime me (segaduses) läbisegi, see pole mingi luuletus! See on pasticcio! Siis läks ta lõpuks ära, / läks ära, meie aga vaatasime üksteisele otsa, vaatasime puuviljanuge / ja küsisime endilt, kas on olemas metafoore, mis kõlaksid nii teravalt. / Siis pugisime edasi keisripirne ja aprikoose." (Lk 101). Läbivalt loob ta terava, veidi pettund, aga lootust mitte veel maha saland intellektuaali pilku, loob selle pilgu all erinevaid karaktereid, kelle kujud tõesti bertholdbrechtliku (Brechtiga on Enzensbergerit palju võrreldud, teda mantlipärijakski kuulutades, aga päris lõpuni ta seda mantlit pole endale tahtnud, ehk vaid mõneks õhtuseks lavarolliks) eheduse, groteski ja vimkaga ellu ärkavad, kõnelevad, jauravad, laulavad. Argifilosoofiast argpükslikkuseni, lorilaulust tumeda lüürilisuseni.
*
"Kuna me kahjuks ei saa jätta / üksteist vägistamata, / suvalisele ristmikule naelutamata / ja ülejääki ära söömata, oleks ju kena / leida sellele seletus, / palsam mõistuse tarvis. // Igapäevane jubedus häirib küll, / aga selle üle imestatakse vähe. / Mõistatuslik näib hoopis / vaikides ulatatud käsi, / põhjuseta heatahtlikkus, / samuti ingellik leebus. // Niisiis on ülim aeg tulikeelselt / kiita kelnerit, kes tundide kaupa / impotendi tiraadi kuulab…" (lk 109)
Enzensberger on põhimõtteline humanist. Mul on tunne, et humanist selles mõttes nagu (:)kivisildnik. Kõige verisem headuse ja õigluse kaitsja. Eks ole (:)kivisildnikulgi ilmunud sarnaseid inimliku püüdlusega, lootusrikka alatooniga poeeme (näiteks "Poeem Puutinile", 2004). Oluline on ka see, millise kergusega loob Enzensberger kaasaja luulekeelt: see ei ole enam lõputu küsimine, kas see on ikka luule. Kas on luule, kui ma kirjutan lihtsalt värssidesse oma päevikut, kas on luule, kui ma loetlen menüüsid või tekitan fiktiivseid nimekirju, esitan vahepääl mõne faktitabeli, kirjeldan oma hämaraid fantasme, väljamõeldud maale jne. See on juba äravastatud, see on juba lahendet!
"Titanic" on küll kergem-õhulisem, aga oma haardelt, kulgemisjõult, meelelaadilt suure romaani vääriline lugemine, noh, ehk veidi võimsam, sest arsenal on siin tohutu-tohutum. See on näiteks Allen Ginsbergi "Ulu", T.S. Elioti "Ahermaa" kõrval oluline poeem. Ja tõesti, haardelt-tehnikalt korraga ajalooline romaan ja modernistliku luule (postmodernne) õpik, ABC.
*
Ma olen need päevad siin raamatut risti-rästi lugedes ja selle tutvustamiseks (sest arvustada ma ei oska – mida on siin arvustada? mõnd üksikut sõnaviperust?) sõnu otsinud, ja tasa on ikkagi mus pesa teind see Estonia poeemi mõte. Mõnd asja ei saa tõlkida, Mats Traat ei teind asjata Mastersi "Spoon Riveri koolnutest" suurepärast eesti omaversiooni – "Harala elulood". Mul on ka tunne, et Enzensberger on Titanicu huku kujundiga taband midagi, mis 20. sajandi Lääne maailma (ära) kirjeldab. Annab ehk kätte ka nood niidiotsad, mille tõmbamisel paistab veidi me teekond – miks oleme just siin, kus me praegu seisame.
Läbi Estonia huku saab kirjeldada sedasama meil siin, see on mingis mõttes väga täpne ja hirmutav noore vabariigi kujund (nagu kunagi ehmuti nähes Estonia teatrit kirstukujulisena). Sest mingis mõttes on meil ikkagi päris uus riik, teine vabariik kui too esimene, teise mõttevundamendiga juba. Iseasi, kas paarkümmend aastat on piisav aeg, et valu oleks vaadatav distantsilt, et panna sesse maailma luusima mõned peninukid, laulda mõni pentsik lorilaul selle uppund, riiginimelise parvlaeva pardal. Eksmenäe. Ekstaole.
Aga kui on tahtmine haarata mõne köitva ja rahutult kribeleva suveromaani järele, siis Enzensberger on siin, lõpuks kohal, olemas.
Ja taamal, Tallinna lahel, näen ma tasa libisemas üüratut, valget, hääletut. Tea, kas ta mõtleb, kes ta on, tea, kas ta mõtleb, kes mina olen. Tajub ta ennast? Kuidas liiguvad ta karmides kristalsetes kudedes mõtted ja mahlad? Ta püsib kiirustamata, rahulikult oma kursil. Ilm on hästi selge, me sõidame täiskäigul talle vastu. Tohutule, heledale, jääjahedale selle tohutu, tumeda, neelava kohal ja all… Ja keegi ei pääse päriselt kunagi. Isegi need, kes välja ujuvad, kes justnagu päästeparvele jõuavad, keda hiivatakse mööduva kaubalaeva pardale, kes räägivad seda lugu lapselastele oma õdusas kodus pehmel diivanil. Soojas toas. Ka nemad ei pääse.
Toimetaja: Madis Järvekülg