Loe katkendit: Mika Waltari "Riigi saladus"
Aateromaaniks nimetatud "Riigi saladuse" aine on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Kogu tegevus toimub 30. aasta kevadel pKr 40 päeva jooksul.
Mika Waltari
"Riigi saladus"
Originaal: "Valtakunnan salaisuus"
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri
Saatesõna Tiit Aleksejev
Toimetanud Kai Nurmik
Kujundanud Heino Prunsvelt
Väljaandja: Varrak
376 lk, kõva köide
Tutvustus:
Haritud ja jõukas roomlane Marcus Mezentius Manilianus saabub Jeruusalemma päeval, mil Jeesus risti lüüakse. Ta näeb seda väga detailselt kirjeldatud sündmust pealt ja käib kaljuhauas, kuhu Jeesuse surnukeha viidi ja kus surnukeha enam ei ole, on vaid surilina. Siit saavadki alguse Marcus Mezentiuse küsimused ja otsingud. Kes oli see ristil surnud kuningas, kas ta tõesti tõusis surnust üles ja mis on tema riigi saladus? "Riigi saladuse" esimene tõlge eesti keelde ilmus 1965. aastal Kanadas, tõlkijaks Johannes Aavik. Nüüd ilmub "Riigi saladus" Piret Saluri uues tõlkes. Sisulises mõttes eelneb "Riigi saladuse" tegevustik 2013. aastal eesti keeles ilmunud Waltari "Inimkonna vaenlastele" (orig. 1964), aga et "Inimkonna vaenlased" oli eesti keelde varem täiesti tõlkimata, siis mõjutas see ilmumisjärjekorda. "Inimkonna vaenlased" on "Riigi saladuse" peategelase Marcus Mezentius Manilianuse poja Minutus Lausus Manilianuse mälestused 46.–79. aastani pKr.
Katkend:
Haua juurde jõudes nägime, et kivi raskus oli uurde serva ära murdnud. Kivi oli hauasuust välja kukkunud ja mööda künkakülge alla veerenud, kuni oli vastu kaljut peatunud ja purunenud. Mingeid tööriistade jälgi me ei näinud. Kui väljas olijad oleksid haua avanud, siis oleksid nad kivi mööda uuret kõrvale veeretanud, nagu pidigi tegema. Leegioni murdunud pitseri küljes rippus nahariba. Üsna kindlasti oli kivi paigalt nihutanud maavärin. Pimedast hauast õhkus rõskesse hommikusse õhku tugevat mürri- ja aaloelõhna.
„Mine sina ees, mina tulen järele,” palus Adenabar. Ta nägu oli hirmust kaame ja ta värises üle keha. Leegionärid jäid hauast lugupidavasse kaugusse ja surusid end üksteise vastu nagu lambakari. Läksime üheskoos haua eesruumi ja sealt kitsamast august sisse pärishauda. Hädavaevu seletasid meie silmad valgeid surilinu hauapingil, enne kui meie silmad pimedusega harjusid. Alguses mõtlesime mõlemad, et surnukeha on omal kohal. Kuid vähehaaval meie silmad harjusid hämarusega ja ma märkasin sealsamas, et juutide kuninga surnukeha oli oma surilinad maha jätnud ja kadunud. Mürrist ja aaloest paakunud surilinad vaid matkisid surnukeha piirjooni, ja pead katnud higirätik oli hoopis teises kohas.
Esiteks ei tahtnud ma oma silmi uskuda, vaid pidin tühja kohta surilinade ja higirätiku vahel käega katsuma. Seal ei olnud midagi. Ei, surilinu ei olnud avatud. Surnukeha oli vaid nende seest jäljetult kadunud. Ka kokkuvajunult oli neis näha surnukeha kuju. Surnukeha kadumine nende seest, ilma et surilinu avatud oleks, oli võimatu. Aga surnukeha oli kadunud. Selle tunnistajaks olid meie omad silmad.
Adenabar küsis sosinal: „Kas sina näed sedasama mis mina.”
Mu keel ei paindunud talle vastama. Ma üksnes noogutasin. Ta sosistas uuesti:
„Kas ma ei öelnud, et ta oli Jumala poeg.”
Siis sai ta enesevalitsemise tagasi, ei värisenud enam, pühkis nägu ja tähendas:
„Niisugust nõidust ei ole ma enne näinud. On ehk parem, kui esialgu näeme seda vaid meie kaks.”
Aga leegionäre ei oleks vist ka sundides hauda sisse astuma saanud. Niisugune õud oli neid vallanud kaaslaste seletamatu kadumise pärast, sest mingeid võitluse jälgi me väljaspool hauda ei näinud.
Adenabar ja mina ei hakanud teineteisele seletama, et ükski inimolend ei oleks suutnud paakunud surilinadest niimoodi välja pugeda, ilma et oleks neid avanud. Kui aga mürri ja aaloe tõttu tihedalt kokkukleepunud surilinad oleksid teineteise küljest lahti rebitud, siis oleksime sellest kindlasti mingeid jälgi leidnud. Ma ei usu, et ka kõige osavam käsi oleks osanud surilinad samal moel tagasi panna surnukeha piirjooni matkima.
Kui olin seda mõistnud, valdas mind sügav rahu, nii et ma ei kartnudki enam. Niisamasugune tunne oli ilmselt vallanud ka Adenabari. Aga ma ei suuda mitte mingil moel seletada, miks me enam ei kartnud, kui olime oma silmaga tunnistanud, et ime on sündinud, kuigi just siis oleksime pidanud kogu inimmõistuse järgi kõige rohkem ära kohkuma. Astusime täiesti rahulikult hauast välja ja ütlesime leegionäridele, et surnukeha on kadunud.
Sõdurid ei ilmutanud kõige väiksematki soovi minna hauda ja veenduda asjas oma silmaga, ja ega me oleks neid sinna lasknudki. Mõnele meenus leegioni au, nad hakkasid ümber vaatama ning näitasid, et kivid on ära veerenud ka paari vana kalju sisse raiutud haua suust. Küllap oli maavärin just siin ümbruses kõige hullem olnud ja ma ei imestanud selle üle. Nad hakkasid peale käima, et võtaksime mõnest vanast hauast surnukeha ja paneksime selle juutide kuninga kohale. Keelasin neid rangelt, et nad sellise kavaluse peale isegi mitte ei mõtleks.
Kui me veel kahtlesime, mida peaks tegema, ilmus tihnikust välja kaks leegionäri, kes meile kõheldes lähenesid. Adenabar tundis neis kohe ära väekargajad, karjus nende peale ning käskis neil relvad ja kilbid käest panna. Kuid sõdurid kaitsesid end ägedalt ja kinnitasid, et valvanud hauda ise peidus olles, nagu oli nende kohus. Keegi ei olnud ju öelnud, kui lähedalt hauda valvama pidi.
Nad ütlesid: „Meie kaks ja veel kaks magasime ja kaks olid üleval ja valvasid, kui hommiku eel algas maavärin, kivi tuli haua suu eest ära ja hüples meie poole ja meid kaitses vaid hea õnn, et keegi kivi alla muljuda ei jäänud. Taganesime nägemiskaugusele, sest kartsime, et maavärin kordub, ja neli meist tormas juutidele teatama, mis oli juhtunud, sest meie valvasime juutide nimel ja mitte leegioni nimel.”
Nad kaitsesid end niisuguse õhinaga, et juba selle järgi võis arvata, et nende südametunnistus ei olnud puhas.
„Me nägime küll, kuidas need kaks vahtkonda vahetama tulid, aga me ei näidanud end neile, kuigi nad meid hüüdsid, sest ootasime oma kaaslaste tagasitulekut ja valvasime hauda üks kõigi, kõik ühe eest. Kui asi tahab veel selgitamist, siis me selgitame selle kõik kuus üheskoos ja lepime omavahel kokku, mida ütleme ja mida mitte.”
Nii mina kui ka Adenabar kuulasime nad üle ja saime teada, et nad olla näinud, kuidas päeva hakul tulid haua juurde kaks juudi naist, mingi kandam kaasas. Nad olid hauasuus kõhklema löönud ja ainult üks oli sisse läinud, kuid peagi tagasi tulnud. Ühtaegu oli tõusnud päike ja pimestanud valvurite silmad, aga nad võisid vandega kinnitada, et hauast ei olnud midagi välja kantud ja midagi ei olnud ka sisse viidud. Naiste kandam oli jäänud väljapoole. Nad olid selle kaasa haaranud ja joostes minema läinud, kuigi sõdurid ei olnud neid ära ajanud.
Toimetaja: Madis Järvekülg