Mats Traat 80. Lahtisi lehti
Mats Traat on kirjanik, keda võetakse tõsiselt. Ja loetakse tõsiselt. Aga see ei tähenda, et toda tihti naeratavat meest peaks ilmtingimata mornilt käsitlema. Allpool lahtisi lehti märkmikust.
Uks
See on aastaid tagasi. Elan Kadriorus ja seisan tihti trammi lõpp-peatuses. Trammitee on endine, aga aeg on uus. Trammi lõpp-peatuses asunud piletimüügipunkt on likvideeritud ja samasse ruumi asutatud avalik valuutavahetuspunkt.
Tramm ei tule ja ma seisan peatusest veidi kaugemal üle tee. On vaikne. Endise piletikassa lähedal ripub üksik veel maha võtmata õnnetu telefon, millele ei ole ehitatud oma putkatki. Kõik nagu igavas filmis. Kaks rida puid ühel pool tänavat, kaks rida raudseid rööpaid teisel pool tänavat.
Sisemuses on kuhjunud tunne, et kohe-kohe kogu elus veel midagi muutub. Ainult et miskipärast ei ole pärast suurt rõõmupurset enam enda sees seda selgust ja helgust, mis lauluväljakul, kui tundus, et kõik muutub hoobilt. Seisan veidi melanhoolsena ja igavlen.
Äkki näen, et lõpp-peatuses seisab Mats Traat ja vahib taevasse. Pikk mees nagu puu, vähemasti kusagilt puu tagant välja ilmunud. Ta kõnnib aeglaselt mõne sammu ja vahib jälle taevasse. On vaikne. Taevas ei ole ühtegi lennukit, lindu ega isegi pilve. Tramm ei tule.
Mul ei oleks kombeks tühja taevasse vahtivaid mehi tühja jutuga segada. Seisan nagu tumm tunnistaja. Mats Traat kõnnib endassesüvenenult edasi-tagasi, pilk ikka kõrgustes. Äkki jääb Mats Traat seisma. Ta ei vahigi enam üles.
Läheduses ei ole peale minu ühtki inimest ja mind ei ole oma tegemisse süvenenud mees ilmselgelt märganud. Kirjanik Mats Traat v a a t a b. Ta vaatab üksisilmi kauaaegse piletimüügiputka ruumidesse tekkinud valuutavahetuspunkti lahtist ust.
Kedagi ei sisene, ei välju, keegi ei möödu. Minutid vajuvad ajatusse. Korraga läheb Mats Traat pika sammuga joonelt ukse juurde ja paneb selle kindla rahuliku liigutusega k i n n i.
On vaikne. Valuutavahetuspunktis, kus välismaa marki autodest välja karanud luksusdressides mehed sageli elavalt askeldavad, ei märka ukse sulgemist ilmselt keegi. Ühel hetkel tuleb tramm, elu jätkub, aga ma ei saa õhtulgi rahu.
Mulle kangastub André Gide ja tema tegelase motiveerimatu tegu, ning paljude filmikangelaste säherdune salajane elu, kus oma osa mängib motivatsioon, mida keegi kunagi teada ei saa. Mulle meenub, kuidas kirjanik Egon Rannet, kes mind sotsiaalselt, poliitiliselt ja isiklikult ei kannatanud, pani kord, kui ma temaga ühte ruumi tahtsin astuda, minu nina eest ukse jõuga kinni, et mind mitte sisse lasta. Mul tükib pähe meeletuid kujutelmi sellest, kuidas Mats Traat läheb ja paneb igal pool kõiki uksi kinni.
Järgmisel päeval trammipeatuses siiski rahunen. Saan aru, et kui Mats Traat ei oleks seda kohta trammi lõpp-peatuses õilistanud oma seletamatu teoga, millest võib välja lugeda keerukaid komplekse ja sügavmõttelisi sümboleid, siis ei oleks mul eales seal nii head enesetunnet nagu nüüd selle stseeni meenumisel. S e e p a i k o n ä k i s t i m i n u j a o k s e l u s.
Nagu Mats Traadi vägeva loomingu juures, võin ma ka selle tema isikliku elu pisikese stseeni juures lõpmatult mõistatada ja konstrueerida, ilma et ma kunagi täit tõtt kätte saaksin! Mats Traadi salajane elu! Või: mis kinni ei ole, saab kinni löödud. Või: valuutavahetajate ehk rahapesijate ainuke kokkupuude kultuuriga! Aga kui hästi see veel kõlaks: irratsionaalne Mats Traat!
Siiski! Ma ei tee ettepanekut nimetada peatus ümber Mats Traadi nimeliseks Kadrioru lõpp-peatuseks, sest meil on Ülemistel teise kirjaniku nime kandev lennuväli ja minu ettepanek asetaks kirjanikud ebavõrdsesse seisu. Ja Ämari ka nagu ei sobi. Pealegi on mul kahtlus, et vaevalt kirjanik Mats Traat seda iseendast ju silmatorkavalt head ideed palavalt toetaks.
Aga aitäh, Mats, et ukse kinni panid. Mõne aja pärast pandi see koht ise ka kinni. Ma mõtlesin, et Sa ainult kirjutad.
Muide, ma ei saa kohe mitte rahu, kogu aeg mõtlen sellele, et miks Sa ikkagi nii tegid. Sul on vist kirjutamisega samamoodi, et kohe e i s a a kuidagi kirjutamata jätta?
Selg
On nõukogude aeg. Koosolek. Mul ei tõsta koosolekud enesetunnet, see kaob koosolekutel üldse ära. Ma ei ütle, kas olen või ei ole koosolekute ajal läinud ära bussijaama, ostnud pileti esimese ettejuhtuva liini lõppu, sõitnud, kuni on pähe tulnud uid välja minna, hulkunud siis sihitult metsas ja oodanud enesetunnet. Aga metsa ei pääse. Õnneks tuleb vaheaeg.
Vaheajal näen, et taamal seisab kirjanik Mats Traat. Mats ei ole mingi puudumiste ja hilinemistega poosetaja, aga on kuidagi teinud nii, et tal ei ole vaja igale kokkutulekule ilmuda. Seekord on Mats Traat igatahes kohal ja silmitseb kogunenud hulka nagu maastikuarhitekt maastikku.
Ta ei ole seda tüüpi, kes asjaajaja asjalikkusega asju ajaks, seltskonnalõvi mitteformaalse enesekindlusega kedagi embaks või ülevoolavast enesekindlusest kellegi kätt väänaks. Ta lihtsalt seisab ja vaatleb. Üle peade libisev pilk on veidi uudishimulik, natuke uuriv, milleski ükskõikne.
Kui Mats Traat mõne aja pärast minu kõrvalseisjaks osutub, siis ei oska ma midagi ütelda, sest koosolek on mu tühja täis pressinud. Mats silmitseb mind ülalt parnassiparsilt ja küsib, kuidas ma ennast tunnen. Siis naeratab ta korraga laialt, sirutab käed, surub mõõduka rahuliku jõuga asjatundlikult mu selga ja õlga ning lausub: "Selg sirgu!"
Ja midagi läheb paika. Mu selg, mis on niigi alati sirge olnud, lähebki veel sirgemaks! Kui mind Loomingu asjus järgmine kord kõrgete ülemuste juurde noomitusjutlusele nõutakse, siis on mul selg sirge, pea püsti, kukal kange ja keel väge täis, naeratus huulil ja tuju tulisem.
Tõsi, ma pole ainus, kelle kallal Mats naeratades oma kunsti demonstreerib. Vahetevahel, kui teda kusagil näha on, siis on ta ametis inimeste selgadele vajutamisega. Ta avaldab teoseid ka! Ja nii näen ma koosolekutel üha sagedamini rahvast ilma igasuguse dialektilise nihelemiseta sirge seljaga istumas, vaheaegadel sirge seljaga kõndimas ja väljakutel selga sirutamas, pilk suunatud üles ja mitte vasakule ega paremale. See on midagi kosutavat: nõukogude korra ajal ravida poliitilist radikuliiti.
Aeg läheb, saabub uus aeg. Vaatan tänaval ringi, kas on näha kühmus inimesi ja neid, kes pidevalt koogutavad ja noogutavad, kummardavad ja ümmardavad. Neid leidub, aga vabas riigis käivad inimesed üldiselt selg sirgu ja pea püsti. Mats ei ole lõpetanud. Teoseid ilmub riburada igas žanris kuni epopöadeni välja. Nii kord juba on: kui kusagil toimub laulev revolutsioon, siis jätkub see kirjasõnas.
Pidu
Tuntud kirjaniku suur sünnipäev. Kaunilt kaetud lauad, pidulikud rõivad. Jutud, jutud, kõned ja jutud. Need on peo jutud. Nagu need jutud on. Ühest hargneb teine. Igaüks saab ometi kord anda parima, et endast rääkimine ei oleks määratud kurtidele kõrvadele. Kuuldub uudiseid juba kuuldud päevauudistest. Esile kerkib tulnukate probleem. Tõstetakse klaasi. Kirjanduse auks. Eesti Vabariigi auks.
Ma istun lauas, mis on Mats Traadist ja tema abikaasast Viktoriast eemal. Tants kestab veel. Pidu ei parane. Ühel hetkel kutsuvad Mats ja Viktoria mind oma lauda. Räägime. Räägime. Saame kõik räägitud. Juttu siiski jätkuks, aga jutu jätkuks pole nagu midagi väga olulist ka öelda. Pidu pole veel läbi, peab istuma, sest peab istuma, tants kestab veel, tants kestab veel. Siis see juhtubki.
Ühel hetkel tõuseb Mats Traat püsti ja ütleb. Lause ei ole valjuhäälne ega ole mõeldud laiale avalikkusele: tavaline, nagu möödaminnes öeldud lause. "Peab tööle hakkama." Väikesed otsused, suured teod. Matsil on vanaaegne protestantlik eetika. Lahkumisest suurt numbrit tegemata hakkavadki nad vaikselt minema.
Kui Palanumäe epopöa valmis on saanud, mainib Mats, et täitis endale võetud kohustuse - tundub, et mainib muigamisi, sest tegu ei ole ju pealepandud kohustusega, vaid kohusetundega. Ei see ole ametlik tellimus, mis selles mehes köeb. Temas köeb töö.
Hääled
""Töö on siinmail ikka ja jälle päästnud inimest niivõrd, kui ta üldse päästetav ongi - töö ja töörõõm." Nii on Traat väitnud."
"Aga mis p ä ä s t m i s e s t käib jutt? Kas sellest, et töö kaudu leiab inimene ses ajalikus elus endale tähenduse? Oma elu tähendusetust tajuv inimene, nagu äärmuslike olukordade uurijad on leidnud, ei suuda raskustele vastu panna, ei suuda eladagi... Jah, aga inimene leiab oma elule tähenduse mitte igas, vaid vabas, loovas ja omaks tunnistatavas töös. Ja elu on mõnes asjas üpriski lihtne, aga lihtsuses nõudlik: inimene peab lihtsalt toime tulema, ta peab sööma..."
"Riiul on teda täis. Luule, luule, luule, novellid, novellid, romaanid, romaanid, romaanid, näidendid, stsenaariumid, tõlked. Seda on palju. See on kujundite ja tähenduste varamu. Traadi värvid elu kujutamisel ulatavad servast serva, lihtsast elustseenist sümbolpildini, isiklikust üleüldiseni, sotsiaalsest filosoofiliseni. Ta ei vaata oma loomingus sugugi mööda ka sellest kõige algelisemast, kõige algsemast, põhilisest ja paratamatust."
"Ärge küsige, millest Mats Traat kirjutab. See, millest ta kirjutab, ei mahu oma kogumõjus teemade ja ainete, motiivide ja probleemide tabelisse. Midagi jääb üle. Ühte kõikemahutavat head sõna, mis tema suurt tööelu tervikuna hõlmaks ja mida tagasihoidlik Mats ise ka tunnistaks, vist ei leidugi. Või siiski? Mats Traat kirjutab kõigest. Aga just nimelt! Ta kirjutab k õ i g e s t. Ta kirjutab elust."
""K õ i k k o k k u o n g i e l u ." Nii on Mats Traat öelnud avalikus vestluses. K õ i k ei ole ime nagu Underil ja e l u ei ole põgus unenägu nagu Calderónil. Elu, siinpoolsus paistab Traadil olevat distsiplineerivaks eetiliseks piiriks, ja selle piiri sees tahab ta kujutada kõike. Kõik - see on see, mida elu ise - just inimene - saab tajuda, seletada, jäädvustada, mäletada. Ja veel midagi seletamatult igi-isiklikku, mis ei avane võib-olla kirjanikule endalegi, aga milleta kõik ei oleks kõik ega elu oleks elu."
"Ja ometi on vältimatu ka küsimus, kuhu me läheme. Mis me elule teeme. Mis me endale teeme. Päästmise küsimus on lahutamatu küsimusest, kas inimene oma valikutega hukutab enda ja teised või mitte. Kogu asi on inimese valikutes, tema eetikas."
Mats Traat. Külmakerked
Igas ajas on palju uksi.
Vaimusilmaski
ei avata kõiki.
Unustus hõlmab iga kivi,
kviitungit, geeni.
Unustusse mattuvad aiad,
unustus imbub taevasse, merre,
unustus sööbib unustussegi.
Üha pikenevat tee ? kuhu küll?
Jalge all külmunud muld
lindude varbajälgedega.
Malletu* maine mannetab ülemaise.
Kui igavene jõuad olla sinagi,
muld!
Mammon trügib sulle teejuhiks,
suretab surmagi.
* Malletu - juba looduse poolest kõhn, väike, vilets, mannetu, saamatu, jõuetu. - Mats Traat. "Külmakerked".
Endamisi mõeldud
Kohutav on see allakäik elus, mida Traat mitmel kujul kujutab, ja liigutav on tema kujutuses ideaaliihalus, püüd seista vastu väärtuste devalveerumisele, jääda vaimselt muganematuks, võidelda aadete püsimise eest. On oluline, mismoodi avaneb selliselt elu käsitlev Mats Traat tänases rahutus kontekstis, kus kohalik, paikkondlik on üha enam ka kõikjaleulatuvalt üleilmne ja üleilmne küünib mõjutama ükskõik millist elu, ning elu on kõigis oma avaldustes radikaalses ning aluseid murdvas muutumises.
See on meie ühine mure: kui kõik eestlased saavad eurooplasteks või globaallasteks, kas jääb siis alles kodukeel ja südames soojendatud teadmine oma kodupaigast - sellisest, kus elamine andis inimesele kindlustunde, et kõik jätkub - usaldustunde, tähenduskütked ja innustavad pidemed? Kas e l u s s i d e on enam üldse võimalik?
Oht, et ühel hetkel ei ole enam väikest Eestimaad, ei ole kodu, ei ole maadki, on Traadi ühe arvamusavalduse järgi täiesti võimalik. Säärases valguses omandab kirjanik Mats Traadi töö olulise mõtte. T a k o g u b E e s t i t. Või peaks ütlema: maailma muutlikkuse ja kaduvusega oma päästjarollis silmitsi, loodab Traat päästa Eesti?
Ei tea, kui palju tunde on Mats Traat tööd teinud kodus laua taga ja kui palju tunde on uurinud arhiivimaterjale ja mida ta ise leitu seas kõige olulisemaks arvab. Aga praeguste suurte muutuste aja kontekstis aimub minu kui lugeja jaoks ta koguloomingu salaseostesse peidetud lõpmata inimlik südamevalu, mida küll otseselt välja ei öelda, kuid mis on kindlasti eluline: Mida me (ometi) oleme teinud? Ja sellest välja kasvav: Mis meist (nüüd) saab?
Pink
On selline päev, selline ilm. Te teate küll. Selline eriline, et ei taha toas olla. Sean sammud parki, olen selliste ilmadega ja teistsuguste ilmadega ikka Kadrioru pargis ringi kõndinud. Nagu metsades hulkudes lähen ka pargis ikka sinna, kuhu jalad viivad. Ja jalad on targad.
Olen rabatud. Ma käin Kadriorus väga tihti juba kaugelt üle neljakümne aasta ja ei ole sealsetel alleedel peaaegu üldse näinud kirjanikke. Ja nüüd on nad seal! Kaks kirjanduses väga sügavasti sees olevat inimest ühel istmel. Nad istuvad purskkaevu lähedale jääva nooremapoolse alleekese ühel lumivalgel pingil. Mulle jääb nende olekust mulje, nagu oleksid nad end seal ühisel pingil päriseks sisse seadnud.
Pikka kasvu mees ja end tema lähedusse hoidev väike naine. Paar. Nad kas on vaikselt või kannab nende jutu eemale tuul. Uhuu...! Ei, ma ei tee seda. See oleks kohatu. Äkki tundub mulle, et just see sõna on päris paslik. Kohatu oleks inimesi segada kohas, kus nad k o h t u v a d. Nii mõeldes tunnen ma samas: ehh, siiski - küll tahaks teada, mis asja nad räägivad...! Aga ma lähen edasi.
Ja käin edasipidigi pargis nagu ma ikka käin - lähen sinna, kuhu jalad viivad. Ja muidugi viivad nad vahel ikka ka lumivalge pingi juurde. Kui ma tolle pingi juurde jõuan, siis mõtlen tahtmatult: "Siin istusid Mats ja Viktoria, Mats Traat ja Viktoria Traat." Miskipärast ei oma küsimus, mis asja Mats ja Viktoria siin pingi peal ajasid, enam mingit tähtsust. Ma mainin seda stseeni hoopis muu asja pärast. Pink ise on tähtsaks muutunud.
Peaks asjaosalistele ära rääkima, mis ma kuulsin: inimesed usuvad, et istumine legendiga pingil parandab mälu ja aitab teatud eluküsimustes raamatuilt abi saada. Nii pidigi olema Kadriorus valgel salapingil istujaid ikka kaks - üks eestikeelsete asjade poolel ja teine eesti keelde tõlgitud asjade poolel. Üliõpilased eksami eel, pensionärid-eneseharijad, üldse igasugu inimesed. Paljud eestlased pidid viimasel ajal igaks juhuks igal pool korraks end pingile toetama, et elu üle järele mõtelda. Mõned pidid seal lugema ka. Peab minema ja vaatama, kas see võib tõsi olla.
Mats Traat. Süäüü poole
Suur või olla kah matal,
ainaküini muudu pimme nink lake.
Kuma täst elust üitskõrd ärä pake,
käi pimedusen patal.
Süäüü kulles mu ärä.
Süäme päält üüd ei saa ärä,
üü päält süänd,
pää päält üüd,
süäüüd, süäme helü,
elu päält
elluse helü.
Toimetaja: Madis Järvekülg