Arvustus. Tugev mees ei karda nõrk olla
Uus raamat
Bear Grylls
"Muda, higi ja pisarad"
Tõlkinud Ivar-Anton Karros
Tänapäev
Eesti macho-kultuuri uue laine kõrgpunkt näikse selleks korraks möödas olevat ja keskajakirjanduse veergudel ei ole üle poole aasta arutatud selle üle, kas praeguses julgeolekusituatsioonis teeb iga normaalne mees iga kell toenglamangus vähemalt poolsada kätekõverdust või läbib Tartu maratoni ajaga alla nelja tunni ning tohib anda vastu hambaid siis kui vaja.
Kõigi pehmopõlgurite jaoks peaks endise Briti eriüksuslase Bear Gryllsi pehmelt öeldes adrenaliinirohke elu olema ehedaks piibliks. Tuntud telesaadete juht ("Man vs. Wild", "Escape to the Legion") ja viljakas kirjanik suudaks kindlasti teha toenglamangus poolsada kätekõverdust, ajakirjanik koos jalgrattaga ja kassettdiktofoniga kukil. Gryllsi lihtsate sõnadega kirja pandud põneva autobiograafia õpetlik moment ei seisa aga selles, kuidas peab õige kõva mees käituma siis, kui ta on maandunud viie meetri pikkuse tiigri otsa Vaikse ookeani saartel või mida peab tegema säilitamaks mehelikkust kaevanduskäigu varingus Montanas. Gryllsi põhisõnum on see, et vaprus ja leebus käivad käsikäes ning mees ei pea kogu aeg tugev olema.
Selles raamatus tahtis üks eriline mees näidata lähemalt oma juuri, lapsepõlve ja noorust, üllaid missioone ja samas ka kõiki neid tilluikesi hetki, mis on teda kujundanud, raspeldanud, lihvinud ja parkinud.
Grylls oli juba lapsepõlves teistmoodi kui sõbrad. Ta jumaldas kaljudel kõõlumist ja mida märjem, porisem ja hingetum ta oli, seda parem. Paneb selga oma räpaseimad riided, kastab end vooliku all läbimärjaks ja tormab küngastele jooksma. Detsembris. Etonis õppides huvitas teda eelkõige see, kuidas ronida mööda piksevarrast ja okastraati 37 meetri kõrgusele raamatukogu pliilehtedega kaetud kupli otsa. Ronis ka.
Lapsepõlv, mõjutajad, side jumalaga, eriüksuse hakklihamasin, tõus Everestile. Telekarjäär, mille käigus Grylls avastas, kui palju põrguauke, kaugeid džungleid, haisvaid soid, kuumavaid kõrbeid ja raskelt ligipääsetavaid mäeahelikke meie planeedil õieti on. Ainuüksi selle hullumeelse saate tegemise käigus on ta sageli olnud kabelikandidaat.
"Ei pea kogu aeg tugev olema," kirjutab Grylls. "See on tähtis õppetund, mis tuleb omandada. Kui me näitame välja oma mõrasid, loob see sidemeid, ja kus on sidemed, on ka tugevus."
Ja head asjad tulevad harva kergelt. Ehk teeb see nad eriliseks.
Toimetaja: Valner Valme