Mart Velsker: romaane ilmub vähem
Täna avalikustati kultuurkpaitali kirjandusauhindade nominendid. ERR kultuuriportaali küsimustele vastab kirjanduse sihtkapitali põhižürii esimees Mart Velsker.
Mart Velsker, milline kirjandusaasta oli?
Üks aasta on üldistuste tegemiseks liiga lühike aeg, aga eks aastaaegade korrapärane vaheldumine ning korrapärased auhindamised sunnivad seda ajaühikut tähtsustama. Ilmunud raamatute põhjal tundub, et oli üsna hea aasta. Kui silmas pidada äkilisi pöördeid ja haake kirjanduselus, siis oli see veider aasta.
Mis enim rõõmu on teinud žüriitöös?
Žürii töö jätkub, sest auhindade saajad pole veel otsustatud. Seni on eriliselt rõõmu teinud kaks asja. Esiteks - žürii, mida ma juhin, on olnud töökas ja asjalik. Mõistagi tuleb ette erinevaid arvamusi, aga see ei takista tulemusteni jõudmist. Teiseks - on tore, et häid raamatuid ilmus tegelikult rohkem kui neid nominentide nimekirjades näha.
Mõni uus tendents eesti kirjanduses?
Täiesti uut tendentsi aastast 2014 ei oska praegu märgata, veidi pikema aja lõikes torkab mulle silma näiteks see, et romaane ilmub vähem, lühiproosat rohkem ning märgatav osa proosast liigub dokumentaalsuse-fiktsionaalsuse piiril. See sundis ka mõtisklema, kas teos peaks olema nominent ilukirjandusliku proosa või vabaauhinna alal. Näiteks Mudlumi "Tõsine inimene" oli rohkem "päris" proosa moodi, Lauri Sommeri "Sealpool sood" ja Leonhard Lapini "Siintallinn" jäid aga vabaauhinna nominentide hulka.
Kas häid autoreid ja raamatuid jäi palju välja, midagi, mis kripeldab lausa?
Sõltuvalt alast oli neid raamatuid, mida võinuks nomineerida, kaks kuni kolm korda rohkem. Nagu juba öeldud, rohkus teeb rõõmu, aga kahtlemata jääb midagi ka kripeldama. Minu enda jaoks isiklikult olid sellised raamatud näiteks (:)kivisildniku "Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides", Tõnis Vilu "Ilma", Lauri Pilteri "Vilekoor ja teisi jutte", Mati Sirkeli "Vanad vastuseta küsimused", Berk Vaheri "Sõnastamatu lend sõnades". Aga olulisi teoseid oli veel, kõiki nimetada ei jõua.
Suurim menuk, Hargla Melchiori-saaga jätk, proosa alla ei mahtunud, pole päris kirjandus? Eelmisel aastal kandideeris eelmine Hargla Melchiori-raamat vabaauhinna all.
Ei, mingit kahtlust Indrek Hargla romaani taseme või laadi asjus ei olnud, see raamat oli kindlasti mulluse kirjanduse paremast osast. Hargla on saanud 2011. aastal ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, seda just eriti Melchiori sarja silmas pidades. Seekord tehti lihtsalt selline valik, nomineeritud teosed tundusid žürii jaoks olevat eriti silmapaistvad.
Mis tegelikult üllatas, on Andrei Ivanovi "Bizarre" väljajäämine tõlketeoste hulgast. Teda loetakse küll eesti kirjanikuks, aga tegemist ei ole eesti proosa, vaid tõlkekirjandusega, kus ta aga nomineeritud ei saanud.
Tõlkekirjanduse ja venekeelse kirjanduse, aga samuti lastekirjanduse auhindade jaoks on moodustatud eraldi žüriid. Miks need naaberžüriid tegid just sellised otsused, seda ma kommenteerida ei oska.
Sellist "pommi" nagu mullu Mikita, seekord vist pole? Mida ostavad massid ja tõstavad esile asjatundjad...
Paistab tõesti, et teost, kus kriitikute kiidukõned ja müüginumbrid samasugusel viisil sünkrooni satuksid, 2014. aastast ei leia, kuid see ei ütle iseenesest midagi raamatute taseme kohta.
Mis on eesti kirjanduses puudu?
Kui äsja sai räägitud sellest, et romaane on vähem kui varem, siis see ei tähenda muidugi mitte, et romaan oleks eesti kirjandusest täiesti puudu, neid ikka ilmub ja Jan Kausi "Ma olen elus" on ka nominentide seas. Formaalselt saab osutada paljudele asjadele, mida eesti kirjanduses üldse ei ole, aga iseasi on see, kas kõik asjad saavad või peavadki olema. Kui selle üle mõtisklema hakata, siis läheks arutlus väga pikaks.
Mis on eesti kirjanduses unikaalset, peale keele?
Olen täiesti nõus, et eesti kirjanduse teeb unikaalseks keel. Ma ei arva, et eesti kirjanduses oleks mingeid väga unikaalseid žanre või esteetilisi platvorme. Küll aga võib väita, et iga hea raamat on unikaalne lihtsalt sellepärast, et keegi pole teda varem kirjutanud.
Aitäh!