Arvustus. Võitlus väljendamatuga saarel ja getos
Uus raamat
J. M. G. Le Clézio
"Torm"
Sari "Nobeli laureaat"
Eesti Raamat
Prantsuse kirjanik J. M. G. Le Clezio lülitab maailma välja. Kirjeldab seejärel mõnd ääreala. Ja väljalülitatud olekus maailmaga võib kõike teha: see hakkab Le Clezio tihedas kontsentratsioonis elama pisut teistmoodi, kui asjad tegelikult paistavad, ning autori üüratu üldistusvõime kaudu näeb lugeja asju päris selgelt, selgemalt kui muidu. Ääre pealt paistab paremini ja aknast sisse vaadates teame kõik, et pimedast valgesse paistab hästi, vastupidi ähmaselt.
Le Clézio otsib ainest teiselt poolt sõnu, teiselt poolt mõistmist - seda on ta ise rõhutanud. On see edev kreedo või tähendab see lugeja jaoks midagi? Lugeja saab kaasa teha psühhogeograafilise reisi üpris tillukeste vintsutustega. Le Clézio kirjutab võrdlemisi lihtsaid ja konkreetseid lugusid. Neid on kerge lugeda - keele poolest. Lugu tirib keerisesse, turgutab kujutlusvõimet. Peategelane on sageli karantiinis, saarel, pagendatud, kas enda või "saatuse" süül meinstriim-ühiskonnast välja asetatud.
Karjääri alul narratiivi vastu võidelnud Le Clézio on hilisemas eas hakanud jutustama korralikke lugusid, milles ei eksperimenteerita niivõrd vormi kui sisuga. Selleks peab autor minema maailma äärele nii otseses kui kaudses mõttes. Inimesed, sündmustik viiakse sinna, kust pole teed edasi: meri on ees. Sama seis valitseb tegelaste psüühikas. Tilluke, võimalikult eksootiline saar kuskil lõunameredes (aga selleks paigaks võib olla ka kõrb, vaene linnaosa, kodutute laager - midagi perspektiivitut) on nii metafoor kui asi iseeneses, mille mudelkuju universaalsemaid tähendusi võimendab kirjanik mitte niivõrd sõnade, kui sõnade taga peituva mitmetähenduslikkuse kaudu.
Igal sõnal on vähemalt kaks tähendust. Esimene, ametlik, pinnapealne tähistus hajub oma näilises sõnaraamatu- ja massimeediakonkreetsuses laiali. Sellelt tähenduselt on jõud kadunud. Le Clézio võtab sama sõna ja vaatab, mis on kivi all. Ta ei uurista sõnade vundamenti etümoloogiliselt, vaid otsib tegelikke tähendusi sealt, kust me ei ole harjunud, sealt, kust argikeel on tähendused viirutanud, hägustanud.
"Ja korraga nägi ta mind. Tema nägu ei liigatanud, ta ei naeratanud, kuid ma nägin, et tema silmad läksid pärani, ma tundsin sidet meie vahel ning just nagu tajusin mingi niidi kaudu tema südame tukseid. Ta ei kuulanud enam usumehe sõnu, teda ei huvitanud enam lapsed tema kõrval ega usklikud, kes tema poole vaatasid. Ta oli selle niidi kaudu minuga seotud ning millelgi muul polnud tähtsust. Ja mina tundsin enneolematut ähmi, mida ma polnud kunagi kogenud." (Lk 49).
Nähtamatud seosed, mis meie üle valitsevad, tundmused, mis on enne sõnu, asjad, mida ei saa tõestada, aga mis määravad me elu pisimad, aga võib-olla määravaimad otsused.
Le Clézio eesmärk tundub olevat seega mitte väljendada väljendamatut - mis on ju üpris udune "hea kirjanduse" ja üleüldse kõrge kunsti klišeeloosung, vaid pigem eirata seda, et üldse miski väljendamatu on. Seega on tema meetodiks "väljendada väljendatavat, mis on millegipärast jäänud väljendamata". Või kui mitte väljendamata, siis väljapoole kaasaegset argiteadvust.
Käesoleva kahest lühiromaanist koosneva väljaande "Torm" (lisaks nimiteosele "Identiteedita naine") teemadeks on muuhulgas pedofiilia, kuriteo tolereerimine, ematapukatse, allakäik, kodutus - rängad teemapuntrad, mis ei ole aga valged laigud ei meedias ega kirjanduses. Sõnade tahab läheb Le Clézio ent positsiooniliselt: teda huvitab, mida tähendab selliste nähtuste tuumas olemine, kuidas ja millega on need olukorrad laetud. Mõni teine kirjanik kirjeldaks toodud teemasid kindlasti efektsemalt, aga Le Clézio tõmbab efektikulissid alla ja loob oma mõtet, uurides inimkäitumise sisemisi impulsse seestpoolt, võttes eelduseks täiesti puhta hinnetelehe ning näidates, et inimolemust saab mõista ainult teispool head ja kurja.
Mida ta võtab aluseks, võiks küsida, millel tema kirjanduslikud uuringud põhinevad... Meelevaldsusel. Juhuslikkusel. Tühjusel, pausil, katkestusel. Enesekindlusel, et lüliti on tema käes. Ebakindlusel maailma suhtes. See on kirjaniku subjektiivne pilk, siin ei ole absoluutset tõde ega valemit maailma mõistmiseks. Muidugi ei ole, see on siiski hea kirjandus.