PEN Internationali president John Ralston Saul: me teame, et meid kuulatakse pealt
Ülemaailmse kirjanikke koondava organisatsiooni PEN International president, Kanada kirjanik ja mõjukas poliitiline mõtleja John Ralston Saul külastas eile ja üleeile Eestit. Kultuuriportaal avaldab intervjuu külalisega.
Eelnevalt on PEN korraldanud kohtumisi Venemaa ja Ukraina PEN-klubide ja teiste maailma kirjanike vahel, sellel nädalal esindasid Stockholmis Eestit Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh. Kohtumisel valmis ka võimas pressiteade, kus Venemaa ja Ukraina kirjanikud väljendavad oma ühist arvamust: “Sõnad on ainus vahend, mis meil tähenduse loomiseks ja tegelikkuse väljendamiseks on. Vene võimud kasutavad hetkel sõnu selleks, et tähendust hävitada. Pole vaja öeldagi, et tegemist on kuriteoga kultuuri vastu.” Lev Rubinsteini sõnadega: propaganda on keele kollaps.
Tallinnas kirjanike liidu majas toimunud loengul rääkis John Ralston Saul, millist rolli mängivad kirjanikud maailmas, kus sõnavabaduse jaoks lähevad asjad aina hullemaks. PEN-i president tõi markantse näite: 2001. aasta kaksiktornide terrorirünnakust alates on valitsused üle maailma leidnud üha enam põhjuseid kõikvõimalikke tegevusi ja andmeid salastada. USA on paradoksaalselt ainus riik maailmas, kes on vähemalt piisavalt aus, et avaldada infot selle kohta, kui palju neid saladusi siiski toodetakse: 2011. aastal üle 92 miljoni.
John Ralston Saul leidis aega, et ERR-i kultuuriportaaliga intervjuuks maha istuda, vestlusesse sekkus ka PEN Internationali varahoidja, Soome kirjanik Jarkko Tontti.
Mis organisatsioon PEN International üldse on?
John Ralson Saul: PEN ei ole mittetulundusühing – (juristiharidusega Jarkko Tontti sekkub) - olgu, kuigi tehniliselt ja õiguslikult ta seda on. Heategevus on kõige solvavam nimetus, mis viib meid tagasi aristokraatiasse. Kõik mõisted ja organisatsioonistruktuurid on kõigest viisid, mida mingil ajastul näiteks raha taotlemiseks pakutakse. Klassikalistest mittetulundusühingutest oleme me fundamentaalselt erinevad – võtame näiteks Greenpeace’i, mida juhitakse ülevalt alla, liikmed maksavad liikmetasusid, sest neile meeldib Greenpeace’i missioon. Meie oleme nagu virtuaalne riik, mille jõud põhineb kodanikel. Virtuaalne sõna rahvus. Me põhineme oma liikmetel. PEN-i liikmed on meie juhid, me kuulame nende sõna. Kui me seda ei tee, eks siis saame sellest juhatuse hääletamisel teada. (naerab)
Kas te olete siis riik missiooniga?
JRS: Mõned võivad öelda, et kirjandus ja sõnavabadus on kaks eri asja, aga kirjandust ei saa ilma sõnavabaduseta olemas olla. Iga kord, kui keegi midagi kirjutab, kasutab ta väljendusvabadust. Iga kord, kui keegi midagi kirjutamata jätab, tsenseerib ta ennast. Enesetsensuur on võimas jõud.
Jarkko Tontti: Sotsioloogilised uurimused on näidanud, et privaatsuse rikkumisel on eneseväljendusele jahutav mõju. Kui inimesed teavad, et neid võidakse jälgida, piiravad nad ennast rohkem.
JRS: PEN on lõputult rahvusvaheline organisatsioon – me suhtleme kogu aeg, nii Skype’is kui telefonis. Iga sõna öeldes peame arvestama, et võime sellega ohustada näiteks mõnda kirjanikku Mehhikos. Me oleme ainus üleilmne kirjanikke ühendav organisatsioon, mis muuhulgas seisab ka vangistatud kirjanike eest. Me teame, et meid kuulatakse pealt, muudmoodi poleks mõeldav. Mainisin kunagi telefonivestluses ühte väga raskes olukorras riiki, mille kohaliku esindusega meil probleeme on, ja naljatasin, et peaksime nende esinduse lihtsalt kinni panema. Nad polnud meiega pool aastat ühendust võtnud ja kaks päeva hiljem saime neilt kirja. Sellised asjad pole juhus.
JT: Kolmekümnendate Saksamaal võeti sealne PEN-klubi riigi poolt üle. Thomas Mann tegi siis uue, eksiilis olevate saksa kirjanike PEN-klubi. Ka praegu on meil eraldi klubi eksiilis hiina kirjanikele.
Eestis on mõningate eranditega üldiselt suhtumine ja tunne, et kirjanikud ei suuda poliitikat ega seadusandlust mõjutada.
JT: Soomes on pühaduseteotust kriminaliseeriv seadus endiselt jõus. Ühe kirjaniku novelli oleks peaaegu selle rikkumises süüdistatud. Ka Venemaal rikkus Pussy Riot pühaduseteotuse kohta käivaid sätteid. Venemaa välisminister Sergei Lavrov tuli sellel ajal Soomesse kohtumisele ja ütles: “Vaadake, teil endal on samasugune seadus, kuidas te saate meid kritiseerida?” Vahe on selles, et Soomes võib selle üle ühiskondlikku debatti pidada, Venemaal otsustati seadust rakendada. Nad oleksid võinud Pussy Riotil lihtsalt keelata sellesse kirikusse siseneda, aga nad tegid oma valiku ja otsustasid neid kohelda kui kurjategijaid.
JRS: Iga riigi seadusandluses on vanu tobedaid sätteid. Kanada õigus on täis lollakaid seadusi, aga neid ei kasutata. Hobbes’ilikus maailmas kujundatakse karistusõigust antihumanistliku vaate järgi – seaduse eesmärgiks on inimeste kontrollimine. Humanistliku vaate järgi on maailmas alati umbes viis protsenti – võib-olla vähem, võib-olla rohkem – inimesi, kes sooritavad õigusrikkumisi ning tapavad, varastavad ja ületavad autoga sõites eluohtlikult kiirust. Ülejäänud osa elanikkonnast elab valdavalt õiguskuulekalt. Autoritaarsed ühiskonnad võtavad kasutusele hobbes’iliku argumenti – kõik on kõigi vaenlased – ning kujundavad oma seadused selle järgi, et enamikku inimesi ei saa usaldada, sest iga tegevus võib neis vallandada loomaliku barbaarsuse, mida ei saa kontrollida.
Kust jookseb siis piir vihakõne ja sõnavabaduse vahel?
JT: Me ei aktsepteeri kindlasti rahvuslikku vihaõhutamist, kuigi praktikas on selle ja sõnavabaduse vahele piiri tõmbamine raske. Tavaliselt on PEN-i seisukohaks, et vihakõneks saab midagi kutsuda vaid tõsistel juhtumitel, muidu võib sõnavabadust liialt piirata. PEN-i hartas on kirjas, et PEN teeb kõik, mis suudab, et lõpetada rassi-, klassi- ja rahvusviha. Vabadus nõuab ka selle vabatahtlikku piiramist.
JRS: Kirjanikel on vastutus, samuti kirjastajatel ja toimetajatel. Selle nimi on terve mõistus, eetika, tarkus. Kui keegi kirjutab midagi solvavat, siis sa ei pane neid vangi, sa lihtsalt ei avalda neid.
Aga samad inimesed võivad ju minna internetti ja endiselt ükskõik mida avaldada?
JRS: See on täpselt selline vananenud argument, millega öeldakse, et relvamüüki pole mõtet reguleerida, kuna inimesed leiavad ikka viisi, kuidas relvi osta. Toimetajad, kellel on eetiline suhtumine, teevad inimestele selgeks, et nad võivad oma solvanguid ja vihakõnet ükskõik kus avaldada, aga kui nad seda teevad, kaotavad nad inimeste austuse.
JT: Ära keela neid, vaid räägi neile vastu. Huumor on suurepärane vahend, mis vihakõne naeruväärseks muudab.
JRS: Kõik on pidevalt nii tõsised, aga näiteks rassismi hävitamiseks tuleb rassistid muuta naljanumbriks. Igal aastal, jõulupühade paiku, on Torontos Põhja-Ameerika suurim muslimite kogunemine. Tegu on valdavalt konservatiivsete vaadetega inimestega, kes siiski usuvad demokraatiasse. Rääkisin nendega vahetult pärast 2010. aastal Florida pastori tekitatud koraanipõletamisskandaali. Ma ütlesin neile, et see inimene alandas teid, aga me kõik kritiseerisime teda, me kõik tegime tema üle nalja ja mida kauem me teda naeruvääristasime, seda isoleeritum ta oli, kuni lõpuks ei tahtnud enam keegi temaga rääkida, ilmselt isegi mitte tema naine. Sõnavabadust saab kasutada õigel viisil.
JT: Küsida vaenuõhutajatelt naeruga: “Kas see on tõesti kõik, mida sa suudad? Kas see ongi kõik?”
JRS: Kõik põhineb kujutlusvõimel ja eetikal.
Aga kui naeruvääristama hakatakse hoopis kedagi, kes seisab õige asja eest?
JRS: Õiged inimesed elavad kriitikud üle. Muidugi ärkad sa üles ja mõtled: “Oh jumal,” aga kui su seisukohad põhinevad õigetel alustel, saad sa sellega hakkama. Sa oled ennast ja oma arvamust maailmas positsioneerinud ja see pastor, kelle nime keegi ei mäleta, on visatud ajaloo prügikasti. Inimesed suhtuvad sõnavabadusse nagu administratiivsesse probleemi, mida saab lahendada administratiivsete vahendiga. Aga sõnavabadus on kaootiline ja just seetõttu huvitav, lisades demokraatiasse kaost. Kohtusin ükskord ühe riigi kirjanikega, kes oma maad juhtivat diktaatorit toetavad. Nad ei saa riigis toimuva ega riigijuhi kohta midagi öelda. Kogu õhtu kasutasin ma võimalust ja rääkisin kõigest, mis Kanadas valesti on. Ma võin öelda, et mõned meie poliitikud on idioodid. Neil sellist võimalust ei ole.
Kuidas PEN veel sõnavabadust kaitseb?
JRS: PEN-i põhiküsimuseks on, kuidas jääda iseseisvaks. Sõnavabadust kasutades ei ole sa kellegi sõber – õigemini oled sa kõigi sõber – aga kellelegi ei meeldi kriitika. Seega tekib küsimus, kust saada rahalist toetust. Me saame raha võtta ainult inimestelt ja organisatsioonidelt, kes meie rahakasutamise kohta midagi ei ütle. Muidugi, kui me lubame, et kasutame raha mingi ürituse korraldamiseks, aga seda ei tee, on neil õigus sekkuda. Aga mitte ühtegi muud hinnangut või suunist meile öelda ei saa. Hiljuti alustasime me kirjastajate ringiga, kuhu kuulub praegu 30 firmat üle maailma. Eesmärgiks on kaitsta kirjastajaid näiteks Türgis ja Indias. Indias kiusas hiljuti üks usuühendus kirjastusi ja survestas neid teatud raamatute avaldamisest loobuma. Samuti on meil programmid näiteks Birmas, kus juba kogenud kirjastajad õpetavad välja kohalikke, kes kirjastamisega tegeleda tehaksid. Kui kirjastajaid ja materiaalseid tingimusi ei ole, pole ka sõnavabadust. Alustasime ka ise sõnavabaduseteemaliste raamatute kirjastamist Ladina-Ameerika kampaaniaga ja avaldasime 60 selle regiooni kirjaniku tööd ühes raamatus. Sellega näitasime me Ladina-Ameerika vabalt mõtlevatele kirjanikele endile, kes on väga hajali ega suhtle omavahel, et kriitiline mass kirjanikke on koos. Nii et selline raamat oli ka mobilisatsioonivahendiks.
Mida PEN Venemaa ja Ukraina olukorraga ette võtab?
JRS: Me näitame, et Venemaa ja Ukraina PEN-klubid töötavad koos, mitte oma valitsuste heaks. Juba see küsimus – mida me ette võtame – on näide administratiivsest mõtlemisest, millega inimesi harjutatakse. Pangad saavad panustada rahaga, riigid sõduritega. Kas või pehme ja tugeva jõu eristamine näitab, et tugev jõud – majanduslikud ja sõjalised vahendid – on päris asi. Vangis on hetkel umbes kuus pankurit ja üle 800 kirjaniku. Selles pole mitte midagi pehmet. Propaganda on loonud terve diskursuse – nemad on mõjukad ja meie mitte. Aga esimesed, keda vangistatakse, on alati kirjanikud ja ajakirjanikud. Ilmselgelt on sõna jõud tohutu.
JT: Muidugi kontrollime me pidevalt inimõiguste olukorda.
JRS: Me oleme ka väga organiseeritud, koostame raporteid, pakume erinevaid materjale ja fakte, koostame kaks korda aastas vangistatud kirjanike nimekirja. Aga enim, mis me teha saame, on olla kirjanikud. Honduras on kirjanike jaoks hetkel maailma kõige ohtlikum ja vägivaldsem koht. Saatsime oma delegatsiooni Ameerika Inimõiguste Komisjoni kohtumisele Washingtoni, võtsime kaasa eksperte ja esindajaid. Seda kõike peab tegema, aga suurima töö tegi tegelikult ära meie delegatsiooni kirjanik, üks tuntumaid Mehhiko noveliste, Álvaro Enrigue. Kõik faktid olid ette loetud, aga Enrigue hakkas lihtsalt ette lugema kõigi tapetud inimeste nimesid ja lisas iga nime juurde midagi nende perede või selle kohta, kuidas neid tapeti. Sellist asja saab teha ainilt kirjanik. Tegelikult oli tegemist luuletusega, luuletusega, mille tõsidus ja raskus oli talumatu. Ma pole kunagi näinud õnnetumaid inimesi kui Hondurase delegatsioon siis. Nad tahtsid mööda seinu üles ronida.
JT: Administratiivne ja passiivne hääl ütleb lihtsalt: “Rikuti fundamentaalseid põhimõtteid ja sooritati ränk kuritegu rahvusvahelise õiguse vastu…”. Meie ütleme: “Nad on surnud.”
JRS: Dramaatilisuse selline kasutamine on kõige tugevam vahend. Me oleme ainsad, kes võivad kuhugi sisse kõndida ja midagi sellist teha, me muudame nende inimeste jaoks võimatuks selle, et nad rahumeeli istuvad ja väidavad, et on austusväärsed riigijuhid.
Kas te täidate siis südametunnistuse rolli?
JRS: Südametunnistusevorm, kunstivorm. Päeva lõppedes oleme me endiselt kirjanikud.
Kuidas te oma sõnumiga inimesteni jõuate?
JT: See ei ole probleem. Sotši olümpia eel said meie seisukohad väga laialdase tähelepanu osaks.
JRS: Tekib ju küsimus, miks Lõuna-Aafrika Vabariik üldse lõpuks Nelson Mandela vanglast välja lasi. Mandela seisis eetiliste seisukohtade eest. Sõnade ja hääle jõud on uskumatult tähtis. PEN on äärmiselt kangekaelne organisatsioon, me võime sama asja dekaade korrutada.
JT: Lisaks on meil haridusprogrammid Aafrikas ja Kesk-Aasias. Õpetame lastele juba maast madalast, et neil on õigus oma arvamuse avaldamisele.
JRS: Kaotajad on need, kes reageerivad. Kirjanikuna pead sa mõtlema, kuidas luua keelt, mis on üle sellest kõigest, mis sinu piiramiseks loodud on.
Toimetaja: Tõnu Pedaru