Arvustus. Pilguheit vaimuravitseja varaaita
Uus raamat
Ludwig Feuerbach
"Tuleviku filosoofia alused"
Koostanud ja tõlkinud Riin Kõiv
Ilmamaa, 336 lk
Mullu ilmus "Avatud Eesti raamatu" sarjas mõndagi põnevat: Ruth Benedicti "Kultuurimustrid", Nikolai Berdjajevi "Loomingu mõte", René Descartes’i "Arutlus meetodist", Paul Feyerabendi "Meetodi vastu", Bas C. van Fraasseni "Teaduslik pilt", Edward Gibboni "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu" I–II, Max Plancki "Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt", Willard Van Orman Quine’i "Tõe otsing", Baruch Spinoza "Eetika", P. F. Strawsoni "Analüüs ja metafüüsika" ning Lev Võgotski "Kunsti psühholoogia". 2016. aastale pani väärika punkti Riin Kõivu koostatud ja tõlgitud Ludwig Feuerbachi esseevalimik "Tuleviku filosoofia alused".
Tänapäeval kerkib Ludwig Feuerbachi (1804-1872) nimi üles enamjaolt seoses teiste, enam tunnustatud 19. sajandi alguse ja keskpaiga mõtlejatega – küll kõneldakse temast kui Georg Wilhelm Friedrich Hegeli õpilasest ja hilisemast kriitikust, küll kui Karl Marxi ja Friedrich Engelsi eelkäijast. Feuerbachi enda filosoofilise programmiga saab lugeja eesti keeles tutvuda esmakordselt (tõsi, kogumiku seitsmest tekstist kaks ilmusid 2012. aastal ajakirja Akadeemia kolmandas numbris, samuti Riin Kõivu vahendatult).
Feuerbach nägi endas "humanistlikku vaimuravitsejat" (lk 285), kes püüdles inimkonda vaevavate "pea- ja südamehaiguste" (lk 7) väljajuurimise poole. Inimvaimu piinavate tõbede peamiste põhjustena nägi Feuerbach kristlikku teoloogiat ning saksa spekulatiivset filosoofiat, mille puudujääkide paljastamisele ja väärarusaamade lõhkumisele ta oma tekstides keskendubki.
Feuerbach ei suhtu kriitiliselt religiooni kui sellisesse, vaid end oma juurtest lahti rebinud kristlusesse, mille keskmes on ettekujutus jumalast kui inimesest eristuvast ning maailma piiridest väljaspool asuvast kõikvõimsast ja kõiketeadvast olendist. Feuerbach on veendunud, et inimliku ja jumaliku vastuolu on vaid illusoorne. Ta kirjutab: "Seda, kas jumal iseendas ja iseenda jaoks on midagi muud sellest, mis ta on minu jaoks, ei saa ma üldse teadagi; nagu ta on minu jaoks, nii on ta minu jaoks kõik, mis ta on." (lk 30)
Jumal pole nii tegelikult midagi muud kui inimese enda projektsioon täiusest, milles indiviid on vaba talle looduse poolt seatud ning tema kui indiviidi partikulaarsuses väljenduvatest piirangutest. Jumala olemus on inimese olemus, "inimese ettekujutus jumalast on inimindiviidi ettekujutus oma liigist, [---] jumal kui kõikide reaalide ja täiuste totaalsus pole muud kui indiviidide vahel jaotunud ning aja jooksul realiseeruvate liigiomaduste totaalsus" (lk 158). Jumalas ületab indiviid oma piiratuse ning saab üheks oma liigi, "teise inimese ja iseendaga" (lk 310). Inimene kui liik (mõeldud Feuerbachil mitte bioloogilise liigi, vaid "filosoofilis-antropoloogilise" kategooriana, lk 235), mitte indiviid, on jumal ning vastupidi, jumal on inimene, mitte maailmast lahus seisev üleloomulik olend.
Feuerbach ei ürita seega tõestada, et jumalat pole olemas, vaid soovib näidata, et "jumalik on tegelikult inimlik, see tähendab, et inimene ise on jumalik" (lk 260). Feuerbach ei ole nii rangelt võttes ateist, vaid antropoteist. Ta vaatleb religiooni antropoloogi pilgu läbi, seades selle keskmesse inimese, mitte (transtsendentse personifitseeritud) jumala.
Ühtlasi on Feuerbach tõrjuv Hegeli idealistliku käsitusega kulmineerunud spekulatiivse ehk üksnes mõistuslikule arutelule toetuva filosoofia suhtes, mida pidas kristliku teoloogia "ratsionalismiks maskeeritud jätkuks" (lk 297).
Feuerbach on nimelt seisukohal, et "ei saa eraldada absoluutset vaimu subjektiivsest vaimust ehk inimesest, ilma et asutaks seeläbi jälle tagasi samale vanale teoloogia seisukohale, ilma et meile seeläbi absoluutset vaimu kui teist, kui inimesest eraldiolevat vaimu, s.t kui väljaspool meid ennast eksisteerivat kummitust ette ei luuletataks" (lk 126). Vaimu ei saa lahutada kehast, iga vaim on seotud konkreetse kehaga. Mõistuse ja mõtlemise eelduseks on olemine ehk füüsiline eksistents, mitte vastupidi.
Inimkogemuse alus ja algus pole mitte idee, vaid konkreetne tegelikkus, mida inimene tajub meeltega. Inimene on seega meeleline olend ja inimlik kogemus meeleline kogemus. Alles meelelisest kogemusest võrsuvad teadmine ja mõtlemine. Filosoofia eesmärk pole Feuerbachi järgi "meelelistest, s.t tegelikest asjadest eemalduda, vaid [---] nende juurde jõuda – mitte [---] muuta esemed mõteteks ja ideedeks, vaid [---] teha nähtamatu tavalisele silmale nähtavaks" (lk 204) ehk tuvastada abstraktne konkreetses ja ideaalne reaalses (spekulatiivne filosoofia toimib äraspidiselt ning üritab ideest tuletada asja, lk 130).
Siit võrsub ka Feuerbachi nägemust uuest, meelelisest filosoofiast, mida on hiljem kirjeldatud kui naturalistlik-humanistlikku (lk 294) ja materialistlik-humanistlikku (lk 320). Feuerbach asetab filosoofia, nagu religioonigi, fookusesse tundva inimese ehk tõstab antropoloogia filosoofia kohale (antropoloogiat defineeribki Feuerbach kui "inimese filosoofiat", vastandades seda teoloogiale kui "absoluudifilosoofiale", lk 145). Seejuures on tema mõttearenduste keskmes ikka ja alati just ühiskondlik inimene, kuivõrd "inimese olemuse seab [ta] üksnes ühisolemisse" (lk 54). Uus inimesekeskne filosoofia on Feuerbachil praktiliselt motiveeritud, sellest peab sündima reaalne kasu nii igale indiviidile eraldi kui seeläbi ühiskonnale tervikuna. Raamatu koostaja ja tõlkija Riin Kõiv kirjeldab Feuerbachi õpetuse eesmärki lühidalt nõnda: "kujundada vaimuhariduse abil järk-järgult, ent seda põhjalikumalt ja püsivamalt inimeste enese- ja maailmateadvust ning seeläbi inimesi ja maailma endid" (lk 306). Lõplikult jäi Feuerbachil uus naturalistlik-antropoloogiline filosoofia siiski välja arendamata.
Riin Kõiv on "Tuleviku filosoofia alustega" teinud ära suure töö. Kõiv mitte ainult ei tõlkinud ja seadnud tekstid kokku, vaid tema sulest pärinevad ka teose järelsõna ning üksikasjalik kommentaarium, mis avavad Feuerbachi kirjutiste tausta ja asetavad tema tegevuse konteksti. Samuti väärib kiitust Kõivu otsus valida kogumikku tekstide algversioonid (kirjutatud ajavahemikus 1839–1843), mis aitab lugejal jälgida Feuerbachi religioonikriitilise ja filosoofilise mõtte arengut ning tema kirjavaras kajastuvaid mõjuajaloolisi protsesse (lk 12).
Ludwig Feuerbachi eesti keelde jõudmine on rõõmustav sündmus. Paraku meenub sellistel puhkudel alati uue teravusega ka see, mis veel puudu. Näiteks Feuerbachi nooruspõlve eeskuju ja hilisem kriitika märklaud Hegel ootab jätkuvalt maakeelde ümber panemist. Loodetavasti saab varsti sellegi puuduse kõrvaldamise üle heameelt tunda.
Toimetaja: Madis Järvekülg