Jürgen Rooste: kuidas ma võimu võtsin
Eesti kultuuris ei ole mingit võimu ja vara kui sellist. Kirjanduses eriti mitte. Eesti kultuuri osa SKT-st on alla paari protsendi.
Kui võrrelda Soome ja Rootsiga, kes rämedalt oma kultuuri panustavad, on ilmselge, miks ei ole Eesti esimeste maksumaksjate sääs loovaid tüüpe. Kirjanduse osa kultuuriministeeriumi aastaeelarves on omakorda alla paari protsendi, nii et me räägime naeruväärsetest asjadest. See, et mina vabakutselise kirjanikuna olen suutnud üle aasta aja kuidagi ära elada, on üldse ime. Aga ega ma enam ei viitsi ka.
Aga sellegipoolest on ka kultuuri – ja säälhulgas kirjanduse – vallas mingi võimuvõitlus, au- ja uhkuseküsimus. See iseenesest on sümpaatne. Et keegi kuskil arvab, et siin on millegi pärast kakelda-võidelda-kiskuda. Et mu hääd sõpra Peeter Helmet on toodud näiteks võimukehastusest. See kindlasti Hitleri-huvilisena (just huvilise, mitte fanaatikuna) meeldib talle, aga puht füüsiliselt ei anna ERRi toimetajakoht ja EKLi juhatuse liikmestaatus talle erilist kontrolliportfelli. Ükskõik, millises paranoiamaailmas.
Siiski: kirjanduses toimuvad samuti võimumängud. Hakkasin sellele hiljuti mõtlema, lugedes Mart Niineste eriti jaburat arutlust EPLis. Mis Niineste sääl teeb, on see, et ta väidab, et looja ilma kultuuriajakirjanikuta on tühi koht. Null. Nada. Ühesõnaga, ta kinnistab nonde paranoikude ideed, kes arvavad, et kultuuri valitsebki mingi maffia, grupeering.
Tõsi, seda on arvanud teisedki. Mind pani imestama too Za/um-i Sirbi-kaaperduskatse, too nädalane sissetung. Kõige põnevam selle juures oli ju see, et nad ei toonud endaga kaasa midagi uut, et nende nägemus võimust oli lihtsalt see, et me astume ise selle saabastesse, me tahame saada ise selleks, mida vihkame. Kui vaadata Kenderi ja co tänaseid väljaütlemisi, nende "riigivastasust" ja pahemalepöördeid, tuleb paratamatult meelde visioonidokument, millega nad toona lehvitasid (ei uskund ma neid siis, ei usu ka nüüd, enesemüümine on enesemüümine): "Praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud. See on vajalik metastaas, ent selline, mis võiks nüüd lõppeda."
Ja muidugi geniaalne, unustamatu klassika: "Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje." (originaalis paksendet tekst – JR). See normaalne mulje pritsib meile nüüd iga päev näkku.
Aga: ma tahtsin kõnelda kirjandusest ja võimust. Tegelikult on mu suurim mure, et kirjanduses polegi eriti võimu. Kui esikriitik on Kunnus, sest ta ainsana julgeb möliseda kõigiga, ja isegi tema vaikib viimasel ajal… Tammsaare ja Dostojevski ei vaiki muidugi kunagi. Aga ta võiks nendega korra ka mõnd eesti prosaisti rünnata, selmet geniaalseid luuletüdrukuid tollele prokrustilisele sängile tirida.
Päevalehtedes on kirjanduskriitika osa null: EPL ega Postimees ega isegi Eesti Ekspress ei lisa diskussiooni just palju. Sirp, Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk on suht väikse siseringi asjad, need mõned tuhanded lugejad sääl on väike kogukond, kes asjast huvitub. Maire Liivamets on ainus professionaalne kriitik Eestis, mitte keegi teine ei saa lugemise ja kirjutamise eest palka. Ja Liivamets ei pruugi kõigile meeldida, eks, ta on hää lugeja, aga omamoodi konservatiivse natuuriga ja üldse. Talle tihti ei meeldi raamatud, mis mulle meeldivad, see pole muidugi mingi argument. Aga kes teist teab ja loeb "Liivametsa lugemisi", mis ongi suunatud raamatukogutöötajatele?
Ühesõnaga: kui on kuskil keegi võimulähedane huvigrupp, kes tahab ise asju otsustada, siis on sel väga kerge väita, et Helme ja Kaus… ja/või Rooste kuskil otsustavad midagi. Ei otsusta s**tagi! Ma räägin ühe saladuse: tegelikult ongi raske kirjanik olla. Asta Põldmäe – mu lemmiktoimetaja – lükkas esimesed kolm korda mu tekstid Loomingust tagasi. See käibki nii. Kajar Pruul ei võta mu luuletusi Vikerkaarde eriti tihti vastu, paar-kolm korda lükkab tagasi asju ja alles siis midagi meeldib talle. See käibki nii, isegi Värskesse Rõhku ei panda kõigi noorte kogu jama, mis nad kirjutavad.
Soomes ei saa nii nagu meil: et paned käsikirja kokku ja kohe ilmub. Sääl on suuremates kirjastustes tavaks, et toimetaja loeb, teeb parandusi, annab autorile tagasi, autor kirjutab asja ringi, toob uuesti. Ja siis, juba paari-kolme aasta pärast, ehk ilmubki. Aga võib-olla ka mitte. Õpipoiss-sell-meister-süsteem töötab.
Looduslikke ja loomalikke andeid on vähe, neid on alla miljoni keelekõnelejaga rahva sääs tõesti näpuotsaga. Meie generatsioonis üks-kaks ehk. Ma ei ütle, keda ma mõtlen, te teate ise. Ülejäänd kirjanikud peavadki tööd rügama, et end tõestada, peavad leppima sellega, et kirjanduskriitika ring on väike, et keegi seda kuskil ei loe ega tee. Et on mingid naeruväärsed kambakesed, kes üritavad kehastada/kehtestada mingit võimu. Et sõbrad haibivad sõpru jne. Teen oma kamba, teen oma saidi ja siis kõik armastava mind, eks.
Ma olen rõõmus, et kirjanduselu on ka veidi põnevam. Ma muidugi olen kurb, kui mõni noor p**apea end üritab müüa kasutades teiste nimesid. Noh, see on ande küsimus, kui kirjandust ei suuda teha, siis sülga hinge inimestele, ja äkki ikka keegi märkab, et näe, see ka sääl nurgas oksendab. Aga mulle meeldib, et on üldse olemas keegid, kes arvavad, et kirjanduses on mingit võimu ja väärtust, mida jagada ja vallutada. Ja et seda tuleb tulla minu ja Peetri moodi poiste käest ära võtma. Jumal teiega! See on ju ainult ilus. Sest lõppeks ongi nii, et mina ja Helme ja äkki isegi Kaus istume kuskil, joome klaasi veini ja otsutame: see tüdruk/poiss ongi nüüd kirjanik ja too teine ei ole seda mitte. Just nii see käib, ja kui sa meiega alandlik pole, ei jõua sa elus kuskile. Kulka ei anna sulle ühtki stippi, ükski kultuuriväljaanne ei kirjuta sinust, sind pole olemaski.
Aga üks mure on mul päriselt: need kapitalistid, kes me meediat ülal peavad, võiksid Liivametsale lisaks palgata kaks-kolm kirjanduskriitikut, kelle töö olekski lugeda ja mõista ja näha. Sest kirjandust on Eestis praegu palju, see on põnev, ja seda tasub märgata. Aga kanaleid, kust see inimeseni imbuks, on äärmiselt vähe. Nähtamatu käsi on langend onanismi ja ei suuda meile pakkuda toda vähest, mis selles elus üldse väärt on… elamise mõttes.
Aga et kultuuriajakirjanik teeb kunstniku. Et Eestis üldse on võimalik olla kultuurimeedia lits… Et siin on reaalselt olemas mingi muu võim pääle kunstniku ja ta teose…
Kui Kurt Cobain õurgab, kui Amy Winehouse jaurab, siis Mart Niineste on vait. Sest ta kardab, et Freddy Grenzmann ongi päriselt olemas. Kultuuriajakirjandus Eestis on nali. Ma tahaks loota, et vähemasti üsna hää nali. Või täpsemini: et see läheb hääks naljaks. Praegu on jama majas. Ma tunnen kirjanduskriitiku ja kirjanikuna, et untsus on asjad, et entusiasmist üksi ei piisa. See peab olema teadlik ja terviklik.
Toimetaja: Valner Valme