Vastukommentaar, Kiwa: Priimägi hävitab kultuuri!
Kuidas suhtuda kriitikasse, kas Priimägi oma kvalifitseerub kriitikaks ja kuidas seletada massidele 0lematute Raamatute Antoloogia olemust?
Vastukommentaar Linnar Priimäe lajatustele Kirjandusministeeriumis.
Radikaalne kirjandus tekitab radikaalset kriitikat. 0lematute Raamatute Antoloogia (0RA) koostaja, idee autori ning kirjastajana eelistaksin mitte minna sõnasõtta ja mitte üritada Priimäe väiteid ümber lükata. Ilmselge, et tema ootused antoloogia tekstidele olid ebaadekvaatsed ning ta hindas neid kaanonite põhjal, mis ekspi (eksperimentaalkirjanduse) puhul pigem ei päde.
Jätaksin Priimägi üldse sinnapaika – Euroopa klassikalise kultuuri ahtrisse – ja tegeleksin pigem selle tühiku täitmisega, mis oli 0RA avaldamise ja selle tuules ühtlasi ka ekspi väljastava kirjastuse ;paranoia asutamise eesmärk. Priimägi aitas selle tühiku ka hästi sõnastada: isegi väga kitsas ringis puudub arusaam, mis eksp kirjandus üldse on, mis rolli ta täidab, miks ta on ka mitte-eksp kirjanduse ja muude külgnevate valdkondade jaoks oluline nähtus, mis Eestis ja mujal maailmas tehtud on, mida täna tehakse jne.
Sama mõtlesin ka Postimehest Marek Tamme (vastupidiselt Priimäele) ülipositiivset arvustust lugedes – isegi nii intelligentne inimene nagu Tamm nimetas ainsa ekspi rollimudelina ca pool sajandit tagasi tegutsenud ja kahtlemata äärmiselt olulist prantsuse rühmitust OuLiPo. (Siinkohal võiks kibedalt muiata, et vähemalt on Eestis mingigi teadlikkuse kasv toimunud – kui ajakiri Vihik 12 aastat tagasi ilmuma hakkas, teati Eestis tekstieksperimentidest vaid sürrealismi ja dadat, mille "ahtrit" siis endast heal arvamusel olevad kirjanduskiibitsejad ekspile inkrimineerisid.)
Nii kirjandus kui raamatud, nii keel kui keeleteadus on vahepealse poolsajandi jooksul olnud pidevalt revolutsiooniline väli. Kahjuks ei saa vaidlustada fakti, et filosoofias ja klassikalises Euroopa kultuuris aga valitseb stagnatsioon, minevikku vaatamine. Tõeline avangard (või vähem sõjakat mõistet kasutades, uue avastamine) toimub praegu kasvõi näiteks neurolingvistikas – kõige lähemaks tõestuseks on Priimägi poolt "kõnepidamatuks skisofreenikuks" nimetatud Erkki Luuki doktoritöö, mida teiste hulgas nõustas 20. sajandi kõige olulisem keeleteadlane Noam Chomsky (keda laiem avalikkus teab pigem poliitilise mõtlejana).
Priimägi diagnoosis 0RA ajastu nähtusena, "postmodernismi ahtrina", lugedes sümptomitena üles fabuleerimisoskuse, kunstilise intonatsiooni ja jutustuse puudumise. Teeme selgeks: kõigis kultuurivaldkondades on eristatavad kaks suunda, millest üks tegeleb loojutustamise, teine aga materjaliuurimise või enesereflektsiooniga. Loojutustamine tähendab "kindla peale väljaminekut", seetõttu on see ka kõige kinnistunum kommertsžanrites (muusikalid, Hollywoodi blockbuster'id jne). Analüütiline lähenemine ise eeldab aga juba a priori eksperimentaalsust (iga eksperiment tähendab ka nurjumisvõimalust) ja süvitsi minekut, mis ei saa olla ega peagi olema meelelahutuslik.
Lood Euroopa kultuuris aga taanduvad enamasti tüüpnarratiividele. Näiteks šamanistlikke muinasjutte Euroopa omadega võrrelnud Uku Masing suutis tuvastada vaid kolm jutustust, mida lõpututes variatsioonides aina uuesti ümber jutustatakse. Ent Priimäe vihatud postmodernism on muuhulgas tegelenud just uute loojutustamise viisidega, sest inimaju on ajas ja ruumis juba kord selline, et võtab infot vastu mingi lineaarse "loona", isegi kui lugu ning lineaarselt järgitavat narratiivi on püütud kaotada. Postmodernism sai alguse arhitektuurilise mõistena. Arhitektidele oli oluline esile tuua materjal, mitte "jutustada lugu" näiteks väikekodanlikust heaolust. Sama kehtis teiste kunstialade puhul – ballett vs moderntants, muusika vs helikunst, teater vs häppening, sonett vs häälutus, novellikogu vs kontseptuaalne kirjandus, kitškunst vs abstraktsionism jne. Neid pooli tingimata opositsioonilistena käsitleda ei ole muidugi vajalik. Kultuur elab ja sünnibki läbi arengute, nagu vanasti šamaanid ning teadmamehed, omavad ka tänapäeval kunstnikud ning teadlased tungi Platoni koopast välja ronida ja valgele küülikule järgneda.
Kõik, kes on Priimäega kas akadeemilises elus või ööelus kokku puutunud, teavad tema imetlusväärset ja meeldejäävat sõnaseadmisoskust, Goethe tsitaatidest anekdootideni - selles osas on ta justkui Žižeki ja Warholi sohilaps. Täpselt 16 aastat tagasi pidas ta ühe algaja noorkunstniku isiknäituse avamisel kõne ja mulle on jäänud sealt meelde ainult kunstniku kohta öeldud iseloomustus "see on hobune, kes veel kaugele jookseb". Kunstnik olin mina ja minu vahepealsele tegevusele vaadates võib öelda, et Priimäegi öeldu oli toona prohvetlik ning mina tema lootusi petnud pole. Antarktikasse ja Kuu peale küll veel jõudnud pole, ent seda sügavamale sisekosmosesse, ning mis kirjandusse või teksti- ja sõnapõhisesse loomesse puutub, siis selles osas on mind juhatanud just need autorid, kelle 0RA jaoks välja valisin – Eesti ekspi koorekiht. Just need, kes Priimägi sõnul "ei suuda kirjanduslikku rõõmu pakkuda", on ainsad, kes mulle seda pakkunud on. Kui ma ekspiga katsetama hakkasin, oli mul ähmane ettekujutus, et muusika- ja kunstivallas võib mitteortodoksse lähenemise jaoks teatud nišš või isegi nõudlus olla, ent kirjanduse puhul ma seda ei uskunud. Soov enda kirjanikuidentiteeti leida samu lugusid ja võtteid kordamata, ent ilma vähimagi lootuseta, et need kunagi ilmuda võiks, panin ma siiski midagi kirja. Ja kui ajakiri Vihik aastal 2002 ilmuma hakkas, olin ülimalt hämmastuanud, kui peatoimetaja mult materjale küsis ja kõik saadud neli teksti sisse pani. Ja veel enam üllatas mind see, et Vihik oli kuni peatoimetaja vahetumiseni ei tea kust veel hulga samasuguseid hulle välja otsinud. Kultuuripoliitilistel põhjustel marginaliseeritud ja äärealadel nähtamatuna eksisteerinud tekstimaagid olid ühtäkki materialiseerunud, skeene oli formeeritud.
Priimäe nüüdne hinnang nähtusele ja autorite sildistamine meenutab oma üleolevuses huvitaval kombel ise ühte eksp-kirjanduslikku nähtust ajaloost – Kivisildniku skandaalset Kirjanike Liidu nimekirja. Erinevalt tolles nimetatutest aga oli enamus meie autoreid oma diagnoosidega nõus ning me kaalume Priimäelt vihikute kättesaamist ning raamatu kolmandas tiraažis nende kasutamist.
Pettumust valmistav ja isegi alatu oli aga loomingulisele uuenduslikkusele koti pähetõmbamine saate tegijate poolt. Võtta telekas teemaks eksperimentaalkirjandus ja siis tõmmata sellele Linnar Priimäe kaela – mida saabki lehm lennuõnnetusest teada, isegi kui see karjamaal toimub. Ilmselt mõtlesid, et saaks natuke nalja, televisioon peaks ju meelelahutuslik olema, no laseme Priimäe selle kogumiku peale lahti, väike naerupurakas on garanteeritud, ükskõik kas siis kogumiku või Priimäe arvel, või mõlema arvel korraga. Meil on kord kuus telekas kirjandussaade, ilmselt kõige suurema publikuga kirjanduse populariseerimise kanal, teeme Priimäe-nalja ja intervjueerime pikalt Aita Kivi, saade jälle purgis. Kui vestluses osaleb ekspert, näib tema ainsaks eesmärgiks olevat dialoog lihtsalt põhja lasta. sictransit). See on tõesti toimetuse (saatejuhi), mitte autorite või selle eksperdi mure.
Priimägi on omaks võtnud esteet-pohhuistliku trolli-diskursuse, iga dialoog või asi oma vaimuaristokraatlikult positsioonilt põhja lasta. Ta ise artikuleerib välja positsiooni, millest lähtuvalt ta kritiseerib - vaimuaristokraatia. Peab ütlema, et kui ta on samu võtteid rakendanud kunsti kritiseerimisel (alates 1990ndatest), on paljusid vallanud sama nõutus. Aga see on umbes sama positsioon, kui kritiseerida Adamson-Ericu maale stalinistliku marksismi tööriistakastiga, ühesõnaga, no ei konverteeru mitte kuidagi.
Plebeideks põlastamine, ehtne hierarhilis-patriarhaalne mõtteviis, vastutustundetu universalistlikkus, justnagu viimse tõe instants. Huvitav, et kõik, keda Priimägi sõimab, on soliidselt vait ja lasevad end sõimata selle eest, et julgesid tulla oma loominguga välja.
Priimäe räägitu oli selline sada protsenti ette ennustatav tüüpkriitika: kõigepealt musta maa taktika, kõik jäägitult mutta tampida, siis noppida välja 2-3 autorit teiste seast, keda mokaotsast kitsilt kiita, nii et kõik ülejäänud tunneksid end halvasti, samuti need, keda kiideti, tunneksid end halvasti, ja tulemusena on teema ja isikud ja saavutus ja kunstiteos kõik tasalülitatud ligimaad, ning jääb üksainus, kes õilmitseb ja tunneb end hästi. Selline patroneeriv snobism, autoritaarne vee peale tõmbamine esiteks eksperimentaalkultuurile ja teiseks autoritele (kelle seas mitu kirjandusdoktorit, nii müügiedetabelitippe kui ka ametlikult auhinnatud autoreid (mõned varjunimedega) on vägivald. See on kultuuri hävitamine, mis meenutab neid poliitilise režiime, kus raamatukuhjadele tuli otsa pandi. Rääkimata sellest, kas seda oleks pidanud maksumaksja raha eest tegema ja millised olid saate tegijate taotlused (pakun et odav intriig ja omamoodi lapsesuu-vihakõne).
Snoobid ei saa aadlitiitleid jagada. Eriti iseendale.
Toimetaja: Tõnu Pedaru, Valner Valme