Arvustus. Kaitseolmeromaan
Uus raamat
Richard Roht
"Sõjasõit. Mälestusi ilmasõjast"
Ilmamaa
302 lk.
Kui olla vanade vanemate laps, kes omakorda vanade vanemate laps, siis jääb müütiline kuldaeg kole kaugele. Minu ema oli 36, aga tema ema 40 (!), kui ilmavalguse kätte andis. Nõnda on paljud suguharu jutud, mis arukama paljunemispoliitikaga perekondades käsitlevad ennesõjaaegset Vabariiki, hoopis keisriajast.
Muide, murettekitaval moel, sedapidi, kuis aeg läheb, võib – loodetavasti mitte – nõukaajast saada müütiline kuldaeg. Halb unub, naljakas ja mõnus jääb. Mh, tõepoolest. Vaevalt küll see tsaariaeg ainult vasksamovaridest ja kuldrubladest koos seisis, aga neid just mäletatakse. Liisuvõtmine jälle läheb meelest. Kuigi vanaisa just parajal ajal alla sattus ja ilusti ilmasõtta jõudis. Mis ta seal tegi, pole teada – setukene ju, oskas küll väerinnalt vene tähtedega kirju saata, aga halb käekiri on pärilik, nähtavasti, pealegi on kraam justkui ära kadunud. Et pole meilt panust väikesesse ajalukku.
Richard Rohult siis selline teos. Kirjaoskaja lipnikuhärra räägib oma seiklustest, mida ta üldse ei otsi, maailmasõja päevil. Kõlab natuke nagu ühe teise tegelase seiklused maailmasõja päevil ja ongi üsna sarnane.
Nagu jalaväelane Švejk, otsib ka lipnik Roht oma õiget teenistuskohta. Mistõttu solgutatakse tedagi ühest instantsist teise. Jaburused muudkui kuhjuvad. Rohtile nimelt on kah algusest peale karistus mõistetud, aga keegi ei viitsi enam sellega tegelda. Niisiis üks kantselei, teine, üks jumalast hüljatud raudteejaam, teine. Ta ei hiili kõrvale, aga polk jookseb eest. Ühtpidi reisilugu, sest alustatakse Kroonlinnast, jõutakse Odessasse välja. Teiselt poolt täielik olmekas. Korteriküsimus. Kust saada korralik tentsik. Kust üldse öömaja ja süüa saada. Kuidas endale palk välja nuiata, majandusohvitser lihtsalt ei viitsi või on parajasti nii tongis, et millestki aru ei saa.
Pidu pannakse siin rohkesti, sellist katkuaegset. Vene armee tahte lagunemine on kolmas teema. Mehi on. Relvi on. Hobuseid on. Süüa on ka. Aga kui Odessa upub vilja, siis Piiteris on luksuseks leivapuruga munaroog. Need paar korda, kui ise Piiterisse satutud, tundub, et traditsioon jätkub. Leiba pannakse seal lauale väga napilt. Mingi vedru on kõigist väljas. Ei häbeneta hatust välimust, libusid tarvitatakse samas toas, kus sõbrad joovad, mingi tekk tõmmatakse küll ette.
Tuleb veel keisri troonist loobumine peale ja kõik kukub üldse kokku. Ikka täiesti. Imesta, et suur impeerium üldse mingit sõda pidada julges. Aga, nagu vist Barbara Tuchman märkinud, oli laisk Vene kindralkond sõjamängudel ikka otsustanud: varustamine töötab tõrgeteta. Imesta siis, et kahurid ühes otsas, mürsud lähedal, aga vene mõistes lähedal on 300 versta.
Sihuke maailm, täielik pohhuism, ilmatul hulgal veidraid ja naljakaid tegelasi. Tore, et see on kirja pandud. Gailit ja Visnapuu võivad oma Rohti hurjutamisega puu taha minna – sellest on juttu Hando Runneli suurepärases järelsõnas. Nahahoidjad sellised, heheh.
Toimetaja: Valner Valme