Arvustus. Kiire pilk haiget saanud majaelanikele
Artikkel värskest Värskest Rõhust.
Uus raamat
Dagmar Lamp
„Kortermaja”
AS Ajakirjade Kirjastus, 2014
Ajakirjaniku ja blogija Dagmar Lambi „Kortermaja” on kontseptsiooniraamat ehk väga kindla vormiga jutukogu, mille sotsiaalne suunitlus on kaugele näha. Iga jutt – tegevuskohaks järjekordne korter ja tegelasteks selle järjekordsed elanikud – on omaette teemaga, millest võiks sama hästi sotsiaalseid artikleid kirjutada. Raamat kulgeb lineaarselt hilissuvest esimese lume ja talve hakuni.
Kohe esimene korter, number viis, mille tegelased on Liina ja Meelis, laotab meie ette loo pühendumisprobleemidega paarikese düsfunktsionaalsest suhtest. Liina kükitab köögisaare all, näost punane, ning tunneb end üheaegselt naeruväärse ja hirmununa (lk 8) on avalause, mis lugejatest külalised kortermajja sisse laseb. Paari lehekülje pärast teame juba, et Liina on köögis peidus, sest Meelise ema ei tea nende casual–suhtest midagi ja kuigi tüdruk tahaks rohkemat, teab ta, et Meelisele pole mõtet midagi ette heita, teda tuleb lihtsalt aktsepteerida täpselt sellisena, nagu ta on. (lk 12). Kui kardetud ema on korterist välja saadud, vahetavad noored mõned laused ja kümmekond minutit pärast loo algust on see juba unustatud, andes just parajal määral aimu y-generatsiooni pühendumisprobleemidest.
Uks järgmisse korterisse number kolmteist avatakse, kui koju saabub pereisa Mattias koos oma lasteaiaealise lapse Alexiga. Samal ajal on end vannituppa lukustanud paanikahoogude käes vaevlev depressiivikust ema Lee, kes nutab nii kaua vannis, kuni isa lapsega sööb ja tegeleb. Lamp visandab mõne leheküljega piinava suhte tõsiasju – pärast lapse sündi on kasvatamises suutmatu ema last vaid imetanud ja siis end nädalateks pimedasse vannituppa peitnud, tema kõrval on heroiliselt kõike enda õlul kandev isa, kes ei osanud ettegi kujutada, mida enda sidumine sellise diagnoosiga naisega temale tähendab (lk 20). Lõpuks jõuab kätte selle nukra perekonna järjekordne tavaline õhtu: laps läheb magama, Mattias veenab Lee vannitoast väljuma ja mõtleb, et räägib järgmisel päeval naise arstiga, pigistades samal ajal toetavalt oma kaasa kätt. Jääb küll veidi segaseks, kas selle jutu lõpulauseks on meelega valitud kultusromaani „Tuulest viidud” viimane lause ja mida selle tähendusväli kolmeteistkümnenda korteri jutule juurde annab, kuid sellest küsitavusest hoolimata on tegemist väga liigutava stseeniga, mis paneb mõtlema noorte emade raskele elule ja depressiooni diagnoosiga inimeste riskidele pere loomisel.
Järgmine lugu ja korter tutvustab meile hemorroidide käes vaevlevat vanahärrat Evestust, kes jalutab maja ees oma kaelarihma rakendatud kassiga. Mees on vana ja üksik, kannab kaabut ja tekitab lugejas mõõdukalt kaastunnet. Sealt edasi jõuame üheöösuhtest ärkava noormeheni korteris number 11, kuhu Mirelli-nimeline tüdruk baaridest korjatud tüüpe lukustab. Siis kirjeldatakse teismelist poissi, kes saab teada, et tema ema on lesbi. Sellele järgneb üksik naine, kelle abikaasa on teinud hiljuti enesetapu, rikaste välismaa meeste poolt prostitutsioonilõksu püütud tüdrukud ning keskealine pereisa, kellega tema bioloogiline ema aastakümnete pärast ühendust võtab.
Nii need peatükid lähevad, igaühel kanda üks väga kindel, enamasti sotsiaalselt terav teema, mida avatakse kergelt ja vaevata. „Kortermaja” ongi meedias võrreldud lukuauguga1, millest naabrite ellu kiire pilk heita, et siis kohe jälle oma asjadega edasi tegeleda.
Umbes poole raamatu peal, kuhu olemegi praeguse lugude loetlemisega jõudnud, tabab lugejat jõuetu soov paluda autoril see vägivaldne ja ülimalt korrektse vormi järgimine lõpetada. Iga kuue-seitsme lehekülje tagant uuesti, tundmatute tegelaste, ootamatu olukorra juurest alustamine on küllaltki väsitav ja tihti on järgmist juttu lugedes palju rohkem huvi selle vastu, mis eelmises edasi sai. Raamatus ei ole seda kirjas, aga tegelikult on need „Kortermajaks” kokku saanud Lambi tekstid varem ilmunud aastal 2013 ajakirja Naised järjejutuna ja loomulikult nõudis järjejutu vorm just sellist teksti, mis oleks piisavalt iseseisev, et ajakirja juhuostja saaks loost aru, ja samas ühtne, et tellija tajuks mingisugust tervikut. Lamp on varemgi oma järjejutud raamatuteks vormistanud („Ööd kollases autos”, Varrak, 2010; „Õun ära süüa”, Pegasus, 2007) ja talle sobib selline distsiplineeritus. Ometi ei tundu see olevat kõige sõbralikum vorm lugejale, kes loeb raamatut järjest ja kiindub mõne korteri elanikku rohkem kui teisesse. Sellisel juhul tekib lugejas soov saada teada, mis edasi saab.
Kõige olulisem romaan novellides, mis Eestis on ilmunud, on kindlasti August Gailiti „Toomas Nipernaadi”, mille autor on žanri juba alapealkirjas ära märkinud. See sõnapaar kõlab prestiižikalt, aga tegelikult tähendab ju vaid, et lühivormide kogumik moodustab kas korduvate tegelaste, tegevuskohtade või teemade tõttu tervikliku loo. Millegipärast tundub, et Lamp ei ole „Kortermaja” kirjutades just eriti palju Gailiti peale mõelnud ja lähtub pigem teatavast teleseriaali-loogikast. Lamp on ajakirjanikuna kirjutanud näiteks uute sarjade tutvustusi2, ta on oma kirjutistes mitu korda maininud, et peab sellisest meelelahutusvormist lugu ja seeläbi on talle kindlasti hakanud külge ka teatav õrritav, vaatajat õnge otsa püüdev stiil, mis edukal seriaalil olema peab. Ja kui võtta „Kortermaja” 27 peatükki seriaali osade kirjeldustena, on need päris head, kuigi kipuvad pigem pilootosa rolli mängima, jättes palju otsi lahti.
Samas ei saa öelda, et autor eelnevale üldse tagasi ei vaataks, sest raamatu lõpus on kaks peatükki, mis varasemaid jutte edasi avavad. Meile tutvustatakse vastasmaja korteris elavat Peetrit (lk 147), kes mingil põhjusel kortermaja tegelaste tegemisi jälgib, arhiveerib ja üles pildistab, ning esimese korteri vana naisterahvast Leilit (lk 178), kes koridoris hääli kuuldes majarahvaga rääkima läheb. Nendes peatükkides selgub, mis on saanud nii mõnestki tegelasest, näiteks Vaike, Virve ja Virge vanaldasest emast, keda heal järjel tütred enda juurde võtta ei taha (lk 83) ja kes oma loo viimases lauses rõõmsalt ja itsitades nagu koolitüdruk teatab, et tal on kavas käiku lasta plaan B (lk 89). Samas jätavad need kiired lahtiste otsade kokkusõlmimised raamatu lõpuosas ikkagi lugeja hinge kerge pettumuse, sest neis puudub enamik lubatud intriigidest ja põnevusest. Pigem on tunne, et autor on samuti märganud, et eelnevate juttude jätkuks on vaja veel mingit infot anda, aga korraliku ja lahti kirjutatud puändi aseainena kipuvad need veidi niruks jääma.
Sarnaselt V-täheliste tütardega hakkab ka mõnes teises loos silma teema, mis paistab Lambile eriti korda minevat. Selleks on perekonnaliikmete mahajätmine, mille erinevaid vorme mängitakse paljudes lugudes uuesti ja uuesti läbi. Lambil korduvad pidevalt stseenid, kuidas lapsed oma vanematest ilma jäävad või neist emotsionaalselt kaugenevad ning kuidas täiskasvanud üksteisele haiget teevad. Kõige teravamad jutud on vanast Kalmerist (lk 109), kes leinab isadepäeval viina juues surnud suhet oma teismelise tütrega, ja Tiinast (lk 122), kes kardab oma vägivaldse eksi naasmist ühisvaras korterisse. Loomulikult oskab Lamp ajakirjanikuna selliseid elulisi hetki ära kasutada, aga ometi jääb neid üksinduse, hirmu, kahetsuste, perevägivalla ja möödarääkimiste lugusid järjest lehitsedes tunne, et autor on väga palju haiget saanud. Et tegemist ei ole ainult meisterlikult hingekriipivaks keeratud olukordadega, vaid seal aimub midagi kurvemat ja tähtsamat.
Delfi kolumnides3 ning pikaajalises ja väga isiklikus blogis4 on Lamp juba aastaid avalikult rääkinud oma võitlusest depressiooni, magamatuse, lahutuste, üksikemaks olemise ja rahanappusega. Koodi autori isiku mõistmiseks annab juba tema esimene, päevikuvormis raamat „daki.elab.siin”, mis ilmus perekonnanime Reintam alt. Ma tean küll, et õige oleks ilma igasuguste mööndusteta ilukirjandust ilukirjandusena käsitleda, aga mõndade autorite puhul on seda väga raske teha, eriti kui nad ise endale just vastupidist kuvandit loovad. Alguses arvas Tiinagi, et tegu on naljaga. Mingi õudse naljaga, mida universum tema kulul mängib, muundades abikaasa, keda ta kunagi südamest armastas, mingiks … loomaks, hullunud loomaks, kelle silmadest lööb tuld ja kes rapsib sarvedega kõikjale, peaasi, et Tiina pihta saaks. Peaasi, et Tiinal oleks valus (lk 124). Nii kirjeldatakse hirmuga koju ootava naise mõtteis vägivaldset eksabikaasat. Selles hirmus on midagi tuttavat võrreldes tekstidega, mida leiab Lambi blogis või artiklites – neis tõsisemates. Sama moodi on seda sidet lihtne leida näiteks loos, kus üksikemad kolivad rahapuuduse pärast kokku (lk 153). Igal juhul hakkab lugedes väga kahju nii Tiinast kui ka autorist, kes on olnud säärastele emotsioonidele piisavalt lähedal, et nendest kirjutada.
„Kortermaja” keel on märkimisväärselt eluline, kaasaegne ja rikas. Kaasaegsus tuleb loomulikult moodsate väljendite, kõnekeele ja slängi kasutamisest. Samuti on tegelaste otsekõnes palju inglise keelt, mille osakaalu üle võiks ju viriseda, kuid samas saab autori kaitseks öelda, et paratamatult on anglitsismid ja võõrkeelsed väljendid osa meie (noorte) sõnavarast ning kuigi see ei ole esteetiliselt eriti kaunis, rõhutab see tõepoolest teksti loomulikkust. Teine ohtlik asi on släng. Lambi tegelased diilivad eluga ja händlivad asju (lk 15), nad pakuvad tüdrukutele välja ühe kiire blõuka (lk 36) ja tšekkavad kella (lk 128) ning niisuguses vormis toimib see kõnekeelsus päris hästi. Lamp tunneb eeskujulikult praegusaja keelt, tema sõnalühendid ei tekita võõrastust, kuid panevad mõtlema sellele, et näiteks kümne aasta pärast võib olla „Kortermaja” lugeda üpris piinlik sel lihtsal põhjusel, et släng vananeb kiiresti. Seevastu neutraalne keel võib üpris värskelt mõjuda ka aastakümnete pärast, kuigi ta ei saavuta kunagi erilist meeldejäävust või isikupära.
Võib-olla ongi just see kõnekeelsus, autori stressivaba olek ja hästi tugevalt silma paistev pretensioonitus – ei anta hinnanguid, ei tsiteerita klassikuid, puudub igasugune autori üleolek nii tegelastest kui ka lugejast – põhjuseks, miks Lambi „Kortermajast” ei saa kunagi ei Kultuurkapitali aastaauhindade nominent, tähtsate kultuuriväljaannete vaatlusobjekt ega, vabandan otsekohesuse pärast, tõsiseltvõetava eesti kirjanduse osa. Lamp on lihtsalt üks neist autoritest (ja ilmselt oleks samasugune ka siis, kui tema tegelased ei räägiks kõnekeeles), kelle teoseid kutsutakse halvas mõttes „naistekateks” või ajaviitekirjanduseks.
Sama on juhtunud paljude väga heade kirjanikega, kes mingil põhjusel teatavat tunnetuslikku tõsiseltvõetavuse künnist ei ületa. Näiteks Marta Karu, kelle 2008. aasta „Umbes ülehomme” on äärmiselt tugev raamat, või Mae Lender, kelle 2011. aasta „Eleanor” kannatas täiesti väärimatult sama saatuse käes. Neid autoreid nagu polekski. Ja ma ei mõtle siinkohal seda, et mõlemad mainitud kirjanikud kasutavad pseudonüüme.
Eks Lamp teab ise ka, et kirjutades peamiselt väljaannetesse nagu Delfi, Õhtuleht või tema isiklik igapäevablogi, satub ta kirjanike hulka, keda Loomingud-Vikerkaared, rääkimata Eesti Kirjanike Liidust, ei tunnusta. Aga „Kortermajast” paistab välja eriline tundlikkus, mis just sellel autoril on ja mida „päris” või staažikatel kirjanikel tihti olema ei kipu. Lamp oskab võluvalt karaktereid välja joonistada ja muudab nad lugejale lähedaseks. Ajakirjandusliku vaistuga suudab ta leida ja välja pakkuda olulisi lugusid praeguses Eestis. Edukal romaanikirjanikul on vaja just neid oskusi.
Lamp on väga hea kirjanik, aga tema teosed saavad vastukaja peamiselt vaid Õhtulehes ja blogides ning ma ei usu, et isegi kui ta tahaks saada „päris” kirjanikuks, teda kuigi kergelt tõsisesse siseringi lubataks. Samas olen kindel, et Lambil on potentsiaali saada täiesti arvestatavaks eesti romaanikirjanikuks, kui ta ainult võtaks pikema proosa ette, ei müüks oma tekste odavalt naisteajakirjade järjejuttudeks ja suudaks sealjuures säilitada oma mängulisuse, lõbususe, elulisuse ja ka selle hästi kurva ja vägivaldse fooni, millele kõik tema kõige tugevamad lood toetuvad. Noortest naistest romaanikirjanikke on nagunii praeguses Eestis väga vähe ja üks krambivaba, jalgadega maa peal seisev lisandus neile on ainult tervitatav.
1 Sander Silm. „„Kortermaja” kui lukuauk”. – Õhtuleht 29.06.2014.
2 D. Lamp. „SUUR ÜLEVAADE: selle hooaja uued sarjad: mida võtta, mida jätta?”. – Õhtuleht 22.10.2014.
3 Vt. D. Lamp. „Dagmar Lamp: antidepressandid päästsid mu elu (ja võivad päästa ka sinu oma)”. – Delfi 26.02, 2013; http:// naistekas.delfi.ee/persoon/daki/dagmar-lamp -antidepressandid-paastsid-mu-elu-ja -voivad-paasta-ka-sinu-oma?id=65740950.
4 D. Lamp. „depressioonirindelt”. – Dakiblogi 14.09.2011; http://daki.tahvel.info/2011/09/14/depressioonirindeilt
Loe Värsket Rõhku rohkem.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk