Arvustus: judisemapanev lugu võitlusest võimaluse eest elada
Uus raamat
Upton Sinclair
"Džungel"
Tõlkija Jana Linnart
Sari Punane Raamat
Tänapäev
Upton Sinclairi "Džungel" on haruldase sisendusjõuga, kohati lausa füüsiliselt lämmatava realismi ja erakordselt haarava süžeega võimas teos, mis alates esmailmumisest 109 aasta eest pole kaotanud põrmugi kvaliteedist. "Džunglit" on õigustatult peetud üheks möödunud sajandi olulisemaks ameerika romaaniks. Lisaks kirjanduslikule šedöövrile oli raamatul mõju reaalsele elule – tänu "Džunglile" võeti Ameerikas vastu toidu- ja ravimiseadus.
Üliviljakat, eri žanres üle saja raamatu kirjutanud Sinclairi avaldati eesti keeles üsna agaralt enne teist maailmasõda, hiljem sattus ta arusaamatutel põhjustel ebasoovitavate autorite nimekirja, kuigi "Džungel" on ometi ehe näide inimese ekspluateerimisest inimese poolt tulevikuta ühiskonna ääremail.
"Džungel" jutustab loo möödunud sajandi alguse elust Chicagos ja eriti selle kuulsates tapamajades läbi leedu sisserändajate prisma. Ühest küljest on tegemist tollaste mugavuspagulaste judisemapanevast argipäevast ja võitlusest võimaluse eest elada võõral maal ning võõras kultuuriruumis. Teisalt antakse mitte vähem õõvastav pilt tollase toiduainetööstuse jubedast argipäevast.
Teose peategelane on Jurgis Rudkus, Chicagos oma armastatu Onaga abiellunud hiiglasekasvu noor ja tugev mees, kelle jaoks on kõigile probleemidele lihtne lahendus – tuleb rohkem tööd teha. Jurgis ja tema esivanemad on pärit Brelovizcest, ta on üdini maapoiss, kes seni polnud näinud ühtegi suurlinna ega üldse ühtegi linna. Ameerikasse asus ta teele inimlikul põhjusel. Tõotatud maalt lootis Jurgis leida õnne ja teenida ära õigus Onale. Koos paarikümneinimeselise seltskonnaga asus ta teele, mis sest, et inglise keeles teadiski Jurgis ainult ühte sõna – Chicago.
Esiotsa paistabki kõik sujuvat, Ameerikas on teadagi kõik võimalik. Noor tugev mees saab kergelt tööd ja soetab endale ning hõimlastele päris oma kodu. Pisitasa hakkavad hambaid paljastama aga kõikvõimalikud halastamatud suurlinnaohud. Nende toidus oli hulgaliselt lisaaineid, purgiherneid värvitakse vasesooladega ja moose aniliinvärvidega. Vorstile annavad värvi kemikaalid ja suitsumaitse teised kemikaalid ning lisaks on see täis tuubitud kartulijahu. Poodides müüdavad riided on tehtud puuvillast ja jäätmetest.
Kehvalt ehitatud maja soetamisega mässib Jurgis end kohutavatesse võlgadesse. Kanalisatsiooni pole ja maja all lampkastis loksub viieteistkümne aasta reovesi. Talvel puhkevad lõikavkülmad tuuled ja tuisud, ringi hiilivad kopsupõletik ja gripp. Kuulsates tapamajades puudub küte, mehed on verised ja veri jäätus kähku, ettevaatamatul võib käenahk noatera külge kinni jäätuda. Kui bossid ei näe, topivad mehed soojasaamiseks jalgu auravkuumadesse härjakeredesse.
Sinclairi Chicago tapamajade kirjeldused on eriti ehedad, vahetud ja verdtarretavalt õudsed, nii et äärmiselt raske on uskuda, et mees kirjutas teose mitte vahetu kogemuse, vaid sotsialistlikest ajalehtedest leitud kirjelduste põhjal. Tontlik, troostitu ja kõhe on see külmast, näljast ja meeleheitest täidetud maailm ning vähe on kirjanikke, kes on suutnud seda nii võimsalt edasi anda kui Upton Sinclair.
Toimetaja: Valner Valme