Arvustus. Oled surnud, mängult
Uus raamat
Martin Van Creveld
"Sõjamängud. Gladiaatoritest gigabaitideni"
Tõlkinud Anu Põldsam
Sari "Imeline ajalugu"
Äripäeva kirjastus
Mängimisest kirjutatakse ja räägitakse viimastel aastatel palju. Vikerkaares oli tänavu erinumber, näiteks. Aga mitte ainult, et kirjutavad ja räägivad – mängivad ka ikka. Ja mänguäris liigub kuuldavasti palju päris raha. Aga mängu kui mudeli või metafooriga annab ju mõõta, kirjeldada-selgitada pea kõike, mida inimene teeb ja enamatki. Ja selle pealt, mis mänge keegi mängib või ei mängi, saab inimese kohta mõndagi öelda.
Aga sõjamängud – noh, kunagi 70ndatel sai lapsena isegi mängitud sakslast-venelast või kauboisid ja indiaanlasi. Enamasti eelistati olla muidugi sakslased... ja indiaanlased, sest ikka tahtsid olla ju Gojko Mitić – DDRi Defa-stuudio esiindiaanlane: Chingachkook, Suur Madu. Ja olid mingid luurekad ja taskunoaga sai maade vallutamist loobitud... Vastu tahtmist sai ka koolis kaasa tehtud nõukaaegseid sõjalis-sportlikke mänge Põuavälk ja Kotkapoeg ning ülikoolis sunniviisil sõjalises õpetuses nägu näidatud – ikka parem kui päris vene kroonus käia.
Tunnustatud sõjanduseksperdi ja ajaloolase Martin Van Creveldi üle 500 leheküljega raamatus võetake sõjamängude fenomen tõsiselt luubi alla. Öeldakse, et näiteks treeningud ja õppused pole ikka sõjamängud, kui need ei sisalda "osapoolte vahelist vastastikust mõju". Sõjamängudes, rõhutab Creveld, on oluline strateegia – kunst püüda saavutada oma sihte ja takistada mõtleval ja tegutseval vastasel sama saavutamast.
Eeldad, et mängud oleks ikka mängult, mitte päriselt, eks ole. Aga autori määratlused lubaksid nagu sõjamängudena vaadelda mitte ainult suuremaid poliitilisi võimumänge, mille võib eelneda või järgneda päris sõda, vaid ka täiesti argiseid inimestevahelisi intriige võitluses paremate töökohtade, positsioonide, elukaaslaste jm vajalike hüvede hankel. Mängu ja päriselu piirid võivad ähmastuda ja kaduda.
Meeleolukas on 7. peatükk, kus autor käsitleb naissugu, kes tema meelest sõjamänge ei mängi ja ka päris sõjas päriselt ei sõdi. Iisraeli autor teab muidugi suurepäraselt, et riigi kaitsejõududes on ligi kolmandik naisi, need aga reaalselt lahingutes ei osale. Seevastu argielu "sõjamängudes" ja intriigides on naised vinged niiditõmbajad.
Tühja sest rangemast määratlusest, igatahes on autor võtnud ette ülimalt ulatusliku materjali, mida üsna hoogsalt ja köitvalt esitleb. On see siis iidne jahipidamine, duellid ja turniirid või lauamängud ja male või juba suuremad manöövrid maastikul. Kuni paintball'i, taaskehastajate ja arvutimängudeni. Gladiaatoritest kirjutab ta nii pikalt ja mõnuga, et vahest võinuks eraldi raamatu välja anda? Samas, eks kõigist ette võetud teemadest saab veel märksa põhjalikumalt pajatada ja ongi kirjutatud eraldi. Arvuti sõjamängude lehekülgede kohta kuulsin küll juba teemaga pea igaõhtuselt tuttava lähisugulase käest, et "jääb pinnapealseks".
Aga üldiselt tore ja parajalt paks raamat-tellis, mille läbilugemine on ka sellise harju keskmise ajaloohuviga mitte pelgalt jõukohane, vaid igati vaimu kosutav.
Toimetaja: Valner Valme