Arvustus. Kosmos Tartu kohal
Uus raamat
Indrek Hirv
"Kassitoome"
Ilmamaa
Kujundanud Mari Ainso
72 lk
Indrek Hirve uus luulekogu on selge ja rahulik, pealtnäha pretensioonitu. Isegi sedavõrd selge, et tekib kahtlus, kas ikka on nii lihtsad need asjad? Leidub aforismilaadseid lühikesi lauseid, idamaiseid nukraid hetki ja seisundeid, mis samas mõjuvad dekadentlikult, väga napp, kuid sugestiivne kujundikeel, justkui oleks hoolikalt välja kitkutud kõik sõnade ning mõtete umbrohud ja kasvama jäetud ainult tugevad, kultuursed taimed. "Idamaine" mitte selles mõttes nagu kõhutantsijad, Šeherezaded või magusad türgi maiustused, vaid nagu jaapani kaheksa vaadet erinevatele paikadele -- ehapuna, lumi, sügiskuu, paadid vees, lindude lend...
See on ka äärmiselt vesine raamat, märg ja raske, udune, unine, pilves. Ta on selgelt jagatud maiseks ja taevaseks sfääriks, taevas on tähed, kuu, pilved ja pimedus, vaid õige viivuks ka päike, kes õieti on vaid eksinud sellele öisele maastikule ja kel pole siin õiget kohta. Sest nii ärkveloleku kui une aeg on öösel. Päevad ainult segavad.
Meie vahel on elu
Alalõpmata midagi sooviv
Hoovav ja purskuv päev
Öösel paned sa jälle pea
Minu lõua alla tagasi
Põhiliselt on see ka sügistalvine raamat -- järv ootab jäässeminekut, maa lund, vanad sõlmilised puud poetavad viimaseid lehti, või siis päris varane kevad, kui sulalume vahelt pistavad pea välja esimesed väiksed kahvatud lilled, et vaadata lindude lendu taevas. Linnud on ainsana vabad, vabad raskeist mõtteist, maa kinnihoidvast jõust, nad kirjutavad linnukirja tähtedele ja lumele, lendlevad siia-sinna ega mäleta midagi.
Lind lendab kõrgele
Lapse pilk hoiab talle pilvi
Täht tõuseb kõrgele
Öö hoiab talle pimedust
Kuid tegelikult on selline käsitlus olemuslikult vale. Sest tundub, et need sõnad – Puu, Kuu, Vesi, Täht, Uni, Udu, Pilv, Lind - ei tähenda päris seda, mida nad tähendavad muidu, tavakeeles. Nad on tähised, märgid, sümbolid, nad on universaalid, nad on maailma kandvate ürgsete jõudude ilmsed kuulutajad. Uni ja udu on see aines, millest maailm tekkis ja kuhu ta ka vaikselt kaob, vahepeal lööb selgeks, külmaks ja pimedaks, tähed säravad kõrgel taevas, vana paju kummardub üle musta vee, linnud löövad vee lainetama, äratavad päeva, elu ja armastuse.
Ja ometi on kesk seda ürgniiskust inimesel janu. Janu just millegi kuuma, kuiva ning kiirgava järele, mis kuivendaks hingesood, põletaks südant, kui väljas on külm. Õige pisikeste lonksude kaupa, puhuti, saab armastuse kaudu üksindus leevendust, kuigi vaid viivuks, justnagu unes, läbi udu...
See üürike hetk, mil oled kellegagi lähestikku, saab õieti võimalik olla vaid siis, kui üks teist magab, on ilma oma olemusest, ja lausa elustki, sest luuletaja rõhutab veel - "unenägudeta unes". Ta nagu on, kuid teda nagu polekski. On käed ja jalad, hingamine, lõhn, kuid inimene ise on mähkunud paksu olematuse pilve, unne ja uttu. Ja sellegi sooja, õnneliku öö sa unustad, unustad nime ja näo, hinge ja keha, sest päev pühib puhtaks öö palge.
Olen sind näinud
kõigis värvides
olen tundnud su ripsmeid
hommikul vastu oma põske
su noort värsket keha
vastu minu oma
magamas unenägudeta und
***
minu armastus on udu
Kurb raamat mu meelest, kurb, aga ilus, no ikka ehtne dekadents, tume, süngevõitu, aga kohutavalt ilus, täis tähti ja sümboleid, mõrkjat estetismi, kaduvikku ja leina, seal keskel mõni sõõm veini, ilu ning noorust, aga ka kuidagi helge, leppiv; mitte andestav, andestada pole midagi ega kellelegi, endaga ollakse rahus, maailmalt ei nõuta enam, vaid võetakse vastu vaikselt ja tähelepanelikult kuulatades.
Siis istub luuletaja küünlavalgel laua taha, haarab hanesule, et panna paberile lummavaid kauneid ridu, keerab veel pea natuke viltu, vaatab, kas sai ilus? Sai küll, mõtleb ta ülima rahuldustundega.
Tahan magada paadis
kui päike süütab vee
loojangust värisev valgus
vastaskalda pajudes
hakkab laulma
kõige lummavamat viit
tahan magada paadis
mu uni ootab mind seal
Toimetaja: Valner Valme