Arvustus. Korralikukesed uudisjutukesed
Anneli Tõevere
"Heade aegade lõpp"
Hea Lugu
117 lk.
Aleksander Suuman kirjutas kunagi luuletuse "Mida ma tean Hollandist", mis väärib siinkohal tervikuna äratoomist:
Täpselt nii see välja nägigi. Tühjus. Ei midagi. Igav kanal, tühi meri, luuletanuks Johan van Liev. On üks üsna piinlik mäng juhtumiks, kui vestluse leek kustuma hakata ähvardab, uurida, mitut kuulsat -last mingilt maalt teatakse. Siiani piinlik ühe ülimalt laheda hollandi kuti ees, et ega peale de Ruyteri ja Viplala suurt meelde tulnud. Et on palju kanaleid, proste ja narkomaane, muidugi ka. Väike lohutus, et Belgiaga veel hullem, isegi Tintin tuuakse mängu maailmakuulsusi otsides.
Mistõttu jäi ülimalt segaseks, miks lugupeetud autor oma novellikogu neli esimest uudisjuttu on Hollandisse paigutanud. Oleks, et keegi siis süstiks või suitsetaks või paneks kooki, saaks veel pihta, aga Jaani asemel tegelasele Jeroen nimeks, misjaoks. Ainult hääldamine on raskem ja varju heidab veel vähem.
Lugedes peaks ju kaasa elama. Ükskõik, kui tuim tüüp ise ollakse ja kui kauge teema. "Uhkust ja eelarvamust" saab täiesti põnevikuna võtta – et kas ikka ja oi kui pahasti. Siin – kõik on hästi tehtud, kindlasti. Uudisjutud korralikud. Ainult kuskilt on meeles, et õiges novellis peab olema kiuks sees. Kas välja öeldult või aimatavalt. Siin, kindlasti oma viga, mitte üles ep leia.
No niminovell. Üle keskea õpetaja kuskil Hollandis, kahe marakratiga semutsemas, üks oma, teine poisiussi sõber. Käivad, toimetavad, annavad hulludele lehte välja, muidu kaastundlikud. Ühest saab üks, teisest teine. Poisid üritavad hatust vana paaritada selle sõbra emaga, kes kah ripakil. Siit saanuks igavese koomuski, aga nüüd jääb jutt arusaamatult uduseks, et millest siis jutt ja kus on kiuks, mille peale muiata või hakata kramplikult turri aetud juukseid siluma.
Edasi, juba Eestis, läheb samamoodi edasi. Õnneks on õhuke raamat, eriti palju kohusetunnet pingutama ei pea. Pärast õiendavad muidu, et kas ikka lugesid ka. Lugesin, lugesin. Mööda läks. Inimesed on siin nimed, võibolla ideed, toimetavad miskit, miskid tegemised ja tunded neile poogitud on, aga kogu aeg tuleb ühe õela eesti kirjaniku lause pähe: ja mis siis?
Rikutuse viga. Labasuse viga. Kergem on kaasa elada sellele Bukowski tüübile, kes kakleb oma hooletu eidega, kes last ei mõista hoida, siis läheb öisesse vahetusse ja arutab, kas röövida nüüd viinapoodi, bensiinijaama, kus võiks olla kõige rohkem sula, kõige väiksem tõenäosus, et jamaks läheb, üür tuleb juba ülehomme ära maksta. Räpane, eluline, haisev, vilkuva uulitsalaterna valguses varju heitev.
Korralikult tehtud uudisjutud, ei enamat. Neli pluss, nagu tüdrukutele pannakse.
Toimetaja: Valner Valme