Arvustus. Sõda ja rahu Malaisia moodi neljal eri kiirusel
Uus raamat
Tan Twan Eng
"Õhtuste udude aed"
Tõlkinud Triin Tael
Sari "Moodne aeg"
Varrak
Sisukokkuvõte Varrakult: "Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega."
Malaisia kirjaniku Tan Twan Engi teine, 2012. aastal Aasia tähtsaima kirjanduspreemia Man Asian Literary Prize võitnud romaan "Õhtuste udude aed" liigub vähemalt neljal kiirusel, pisemaid kõrvalepõikeid ja tempomuutusi esineb lisakski. Põhja laotakse suhteliselt staatiline romaani tänapäev, kust algavad meenutused jooksevad vaheldumisi, sest romaani kõne on siiski seotud ja lineaarne, nii et samal ajal, rööbiti, teksti esitada ei saa. Ent ometi, tähenduslikult, jooksevad need ajad korraga, sest iga mälestusjärg saab aina tähendusi juurde varasemast. Lugusid ei mängitagi lugejale ette päris läbisegi, ehkki selline mulje võib jääda. Ajas hüplik faabula loob kokkuvõttes tegelikult niit niidilt korrastatud süžeed, ajad täiendavad teineteist, minevik loob olevikku ja uuemad sündmused annavad ka varemtoimunule värvi juurde: on põnev jälgida, mis tegelastest hiljem sai, teisalt, kui me ees olev vana naiskohtuniku karakter jääks lahjaks meenutusteta.
Aegade komponeerimine ja sulatamine annaks "Õhtuste udude aias" justkui märku, et inimeses on korraga olemas kõik ajad: tema minevik, olevik ja tulevik, ja isiksust ei saa välja destilleerida ühestki tema eluperioodist, olemas on ainult tervik, ükskõik, millisest ajaaknast sa temasse sisse vaatad, ja terviku juurde kuulub ka kaduvus.
Nii sümboliseerib Twan Engi teose tekst ka oma ainestiku tegelikku peategelast: jaapani aeda, mis omakorda sümboliseerib loovust, kõiksust ja samuti kaduvust. Aednik Aritomo loob illusiooni, ehitades mikromaailmu aia sees, tekitades kujutluspilte, lastes paista aial elust ja loodusest kõrgema, avaramana.
Teine ajakiht, kandev tsoon, räägib Teise Maailmasõja järgsest ajast, mil Malaisias, tollases Suurbritannia koloonias Malayas, valitses pärast Jaapani sissetungi tagasilöömist küll näiliselt rahu, ent iseseisvust nõudnud sissid (kommunistlikud terroristid) hoidsid kodusõjal tuld all, sooritades džunglisügavustest rünnakuid peamiselt briti võimu esindajate ja eurooplastest ettevõtjate vastu, tappes aga ka lihtsalt rahulikke elanikke, mistõttu rahva seas olid populaarsemad hoopis kolonistid, kes lõid välja Jaapani okupandid. Peale selle valitses rahva hulgas vastasseis põhielanikkonna moodustavate kahe peamise rahvakihi, malailaste ja hiinlaste vahel ning hiinlaste seas omakorda käis käärimine rahvuslike traditsioonide hoidjate ning inglise keele ja kultuuri omaks võtnud, hiina keelt sageli mitteoskavate hiinlaste vahel.
Keerulised ajad, ideaalne romaani areen. Kohtunik Yun Ling läheb romaani algupoolel, pensionile jäänuna, tagasi aastasse 1951, mil ta noore, ent elust muserdatud naisena suundus oma isa vana sõbra, Lõuna-Aafrika buuri päritolu istanduseomaniku Magnuse juurde, et kohtuda tema naabrimehe ja protežee Aritomoga (kes on kelle protežee, see ei jää romaani jooksul üheseks). See aeg hakkab voogama tarmukalt, kohati armastus-, kohati põnevusromaani žanris, alltekstiks poliitiline draama.
50ndate aeg põikab omakorda tagasi varasematesse perioodidesse, Yun Lingi neiupõlve ning aastaisse, mis ta veetis Jaapani vangipõlves orjalaagris. Paralleelselt lõimuvad teiste võtmetegelaste minevikud Magnuse ja Aritomo meenutuste kaudu. Kõik kolm peategelast, ka märkimisväärselt keerulise minevikuga salapärane Aritomo, on sattunud ajaloo hammasrataste vahele ühest küljest endast sõltuvalt, oma jonnakuse, mässumeelsuse tõttu, teisalt pelgalt aja ja koha meelevaldade ohvritena, endast sõltumata.
Ajalised kaugemad liikumised kestavad romaani ajas lühemalt, on ülelibisevamad, auklikumad ja sellevõrra kõige nobedama tempoga, ent mitte vähem tähenduslikud, andes tähtsaid jooni tegelaste olemusest, ja kuigi visandlikult, siis seda kindlama valiku kaudu.
Isiku ja ajaloo, sõja ja rahu kooseksisteerimise võimalkkuse tingimused on romaani peamised, rasvaseimad, läbivad jooned, mis ühtlasi illustreerivad taaskord peakujundi, jaapani aedade, iseloomu, kus pinge ja rahu kokkupõrkes kohtuvad äärmuslik fatalism (kõik kaob, inimene on sitikas) ning sama äärmuslik vastupanu sellele (põhjalikkus, filigraansus, looduse alistamine, mis kõik hoiavad ülal jaapani aia füüsilist olemust ja vaimset tähendust). Ole, kuidas oled, hakka vastu või mitte, lõpuks jääd alla võimsamatele jõududele. Samas läbib teost kirjutamata refrään, et ilma mõttetu vastupanuta pole üldse mingit mõtet eksisteerida. Parem kaotame võitjatena, kui eriti lihtsalt ja pisut seega valesti öelda.
Romaani erinevate aegade virvarr võib siin, "paberil", tunduda hektiline, aga ajus see nii ei jää. Lugedes on aegade vaheldumist hea lihtne jälgida, sest teose rütm on piisavalt ühtlane, et moodustaks ühe jõulise loo, samas on rütm niivõrd vaheldusrikas, et "Õhtuste udude aed" tundub märksa mastaapsem, kui tema 374 lehekülge võimaldavad.
Kolm peategelast koguvad selle loo käigus aina uusi omadusi, mis panevad juba esimestest ilmumistest värvikatena kirjeldatud karakterid pulbitsema. Ka kõrvaltegelased elavad ja hingavad, Twan Engil on eriline anne liigse kunstlikkuseta luua realismi, mis oma kirevuses tundub maagilisena. Romaani maagiale aitavad kaasa jaapani aia salapärane üleelusuurus ning osade tegelaste mitmetised rollid, mis kohati annavad hoogu spiooni- ja põnevusromaanilikele käikudele.
Kurat, see on peaaegu täiuslik romaan. Ühtaegu klassikaline, teisalt peidab endas rohkelt eksperimentaalseid kompositsioonivõtteid. Kiita tahaks ka Triin Taela tundlikku tõlget.