Keelsäuts. "Ära" ärajätmisest
Üks kohmaka, oskamatult kokku seatud teksti sagedasi tunnuseid on tarbetute määrsõnade rohkus. Varem olen rääkinud määrsõna "ka" tarbetust kasutusest koos mõne samatähendusliku määrsõnaga, nagu näiteks väljendites "samuti ka", "muuhulgas ka", "ühtlasi ka", "lisaks ka", "veel ka".
Pahatihti on tekstis ülearune ka abimäärsõna "ära", mille arvelt on hõlbus kirjutatut lühendada ja ruumi kokku hoida. Siin on mõned asjakohased näitelaused: "Kontserdi kuupäev on ära muudetud", "Need lõigud mahuvad ära ühele leheküljele", "Selles karjääris ujumine tuleks ära keelata", "Avakõnes peaks ära nimetama kõik ürituse sponsorid".
Neis lausetes on "ära" liigne, saaks ka ilma selleta: "Kontserdi kuupäev(a) on muudetud", "Need lõigud mahuvad ühele leheküljele", "Selles karjääris ujumine tuleks keelata", "Avakõnes peaks nimetama kõik ürituse sponsorid".
Olen kuulnud isegi väljendit "kui mu laps ära sündis" – siin tundub "ära" kuidagi iseäranis sündmatu.
Mõistagi ei saa "ära" vältimisega liiale minna; mõnes tekstikohas on see sobilik ja hädavajalikki. Näiteks on see omal kohal juhul, kui me tahame väljendada tegevuse täielikkust, lõplikkust või lõpetatust: "ajasin lehmad karjamaale", aga "ajasin lehmad ristikust ära"; "ajan habeme lühemaks", aga "ajan habeme ära", "jutustan lugu", aga "jutustan loo ära".
Igatahes tasub abimäärsõna "ära" puhul alati hoolikalt kaaluda, kas see ikka lisab tegusõnale mõne uue ja olulise tähendusvarjundi või saab "ära" seekord ära jätta.
Toimetaja: Kaspar Viilup