Loe katkendit Šolem Aši "Oru laulust"
Loomingu Raamatukogus ilmus iisraeli kirjaniku Šolem Aši "Oru laul", mille on jidiši keelsest tõlkinud ja saatesõnaga varustanud Kalle Kasemaa.
"Oru laul" on jidišikeelse klassiku Šolem Aši (1880‒1957) 1938. aastal ilmunud lüüriline olukirjeldus sionistlikust Iisraeli-utoopiast, mida XX sajandi algul läksid üles ehitama juudid kõikjalt maailmast. Idealistide ettevõtmist, mis algul näib lootusetu ja üle jõu käiv, kroonib kevade saabumine iidsesse, unarule jäetud orgu.
Hind 3.95
140 lk.
Saadaval ka e-raamatuna.
I peatükk
Tagasipöördumine
Kui väljuda mäelõhest, mille nõlval küpresside ja õlipuude varjus lebab tagasihoidlik Naatsareti linnake, hakkab paistma pikk, lai org paljaste, lagedate mägede vahel. Selge ja läbipaistev õhk aitab nagu välgusähvatus silmal tasandiku sügavust haarata. Mäed oru vastasküljel oleks just nagu käegakatsutavas läheduses. Kivikõrbes mägede vahel laiub org otsekui lai järveriba.
Gilboa mäe turjal lasub häbiplekina needus, mille kuningas Taavet omal ajal lausus, ja see needus toimib veel tänase päevani. Mitte ainsatki puud, ükski roheline rohulible ei rõõmusta silma, paljana ja kaitsetuna lamab mägi lõõmava päikese all.
Kaugemal, Bejt-Še’ani poole, mähkub silmapiir piimjasse uttu, andes paljaste mägede vaatamisest väsinud pilgule kosutust. Veel kaugemal, teisel pool Jordani jõge, kumab karmide kõrgete mägede joon, mis jätab päikesevalguses mulje, nagu oleksid mäed kaetud sametiga, mille värvid sätendavad päikesekiirtes. Piimvalge atmosfäär, mille silmapiir mägede ümber koob, muudab nende teravad piirjooned pehmemaks ja jahedamaks. Silma kosutab vaade Hermoni mäe valgele lumisele tipule, mis kerkib teiste mägede tagant. Vaade lumele päikeselõõmas maastikul loob illusiooni, nagu oleks päike mäeharjale peatuma jäänud, et oma leekiva tulega taevast ja maad kokku sulatada.
Avar niiske org vohab rohust ja taimedest, nagu püüaks see ümbritsevatest mägedest elu välja imeda ja endasse koguda. Otsekui niiske käsn, otsekui mõni elusolend joob ta tuhande suuga mägede elumahla ning on need nüüd paljastena ja elututena päikese meelevalda jätnud.
Juba mäletamatutest aegadest on veeojad vihmaajal iga mullatükikese mägedelt orgu kandnud. Koos veega läheb kaasa elu. Ojadel, mis mäelt alla orgu valguvad, pole kindlat voolusängi, milles nad saaksid kulgeda, vaid nad voolavad metsikult ja ohjeldamatult sinna, kuhu tahavad. Nad murendavad maapinda, teevad pinnase pehmeks, õõnestavad urgusid ning moodustavad seisva veega lompisid, mille pinda katavad vetikad, vesiläätsed, kõrkjad, loendamatud tuntud ja tundmatud sootaimed. Seal kihab elu. Kõige mitmekesisemad olendid ‒ metsmesilased, lugematu hulk ebatavaliselt suuri kärbseid, sääski, skorpione, konni, sisalikke, metssigu ja muid elukaid ‒ teevad orus käimise ohtlikuks. Kui ojad poleks koos mullakamakatega ka kive mägedelt alla toonud, oleks võimatu orus jalga maha panna.
Aga ka radadel, mille on sisse tallanud beduiini jalg, võivad üllatada üleöö tekkinud lombid, mis on kõrge rohu sees peidus. Inimene ja loom vajuvad poole kehani varjatud sohu. Seepärast ei leidu märke inimelust mitte orus, vaid selle servadel.
Paljaste mägede murenenud nõlvadel seisavad pimestavas päikesevalguses, ainsagi puu varjuta, madalad, valgete katustega savimajakesed – need on araablaste hajali olevad asulad. Silmapiiril kumab kahvatusinine kuppel moslemi pühamehe haua kohal. Siin-seal oruserval on rändbeduiinid üles seadnud mustad kaamelikarvadest telgid, mille ümber on näha lammaste ja kitsede karju, kes kitkuvad mäenõlval harvu rohuliblesid. Teisel pool Jordani jõge venib pikk rodu kaameleid mööda teed Hermoni mäe poolt mere poole. Org ise aga lebab muutumatult nagu puutumatu, alistamatu meri, millel ükski laev pole söandanud sõita. Ta lebab sügavas, rammusas soohällis ning magab armutult hõõguva taeva all.
Siin-seal kerkib metsikult vohava rohu kohale kärbsepilv või salkkond mesilasi, kelle mõne looma nähtamatu liigutus on lendu peletanud. Mustade vareste parved lendavad piiritu avaruse kohal, uhke röövlind sööstab kõrgusest alla ja pistab noka lompi, et mõni elukas kinni püüda, ning tõuseb koos sellega uuesti üles taevasse.
Org lesib liikumatuna, saladuslik taimestik katab linnu ja külasid, mis selles orus kunagi laiusid. Sest kunagi oli siin kõik sootuks teisiti. Kunagi oli see org viljaait, mis toitis poolt maad. Vanad inimesed nimetasid seda väga lihtsalt: Emek, org. Ka meie nimetame seda nõnda.
Oru kohal on varjud, otsekui heljuksid nähtamatute keerubite vägevad tiivad avara, piirideta tühermaa kohal. Varjud tulevad valgetest pilvedest, mis on saabunud mere poolt ja mis kulgevad üle mägede Jordani poole. Oma tiibadel kannavad nad mere jahedat hingust, mille kohemaid lämmatab orgu täitev tulikuum tinane õhk.
On eluulikuu keskpaik. Varahommikust peale saadab päike orgu oma halastamatuid kiiri. Otsekui hõõguvtuline plekk lasub õhk raskelt maa kohal. Suvi on kõrvetanud mäenõlvadel rohu jäänused, otsekui oleksid tulekeeled maastikust üle käinud ning iga elusa rohulible põletanud. Oru kõrkjatesse peitunud, mägedest tulnud allikad ja veenired on ära joonud kuum suvi, maa on pragunenud nagu kuivanud taignakämp. Isegi pilliroog ja sootaimed on rohelise värvi kaotanud. Kuumusest närtsinud, paksust tolmust muserdatud rohi liibub vastu maad, kõrred ja lehed haiglaselt kollakad. Siin-seal orukatla keskel, kus on veel pisut vett säilinud, võib märgata rohetavaid lapikesi nagu oaase kõrbes. Mitte ühegi looma värvilaiku, mitte ühegi eluaseme varju ei märka selle oru pinnal, üksnes koltunud rohu otsatu kõrb.
Oru veerel, mäe jalamil, kulgeb vankrite rivi. Vaevaliselt ja ettevaatlikult otsivad muulad teed poolkuivanud soos kivide vahel. Vankritele on kuhjatud põllutööriistu, vikateid, hangusid, toidumoona kotte ja telgiriide rulle. Mehed ja naised käivad veoloomade tallatud teed, hüpates ühelt kivilt teisele.
Emeki mõlemale küljele, trepiastmetena ümber soise oru, on juba aastate eest tekkinud üksikuid juudi asundusi. Otsekui valvurid seisavad nad tühermaa kohal ja valvavad ligipääsu tasandikule. Afula ja Merhavia – üksildased, hüljatud, sohu uppunud, üle ujutatud veest, mida Emek talvel neile saadab, ja ära kuivanud tolmupilvedes, mis suvel orust kerkivad. Nad elavad sel tühermaal väga vaevalist elu, võideldes puuduse ja mahajäetusega, alalises hirmus beduiinide rünnakute ees, mida ikka ja jälle üleinimlike jõupingutustega tagasi lüüakse. Ilmasõja aastatel vintsutasid neid türklased ja sakslased. Ometi peavad nad vastu ja loodavad, et tuleb veel keegi ning aitab vallutada tühermaa kantsi.
Nüüd on see aeg käes! Juba mitu päeva tulevad noored inimesed vankrite, muulade ja põllutööriistadega. Nad on saabunud mitmest juudi elanikkonnaga paigast: ühed Petah Tikvast lõunas, teised Migdalist Galileas, kus asub Gdud, või, nagu seda hüütakse, Tööpataljon, mis tegeleb teede ja raudteede ehitusega. Nüüd on nad Afulasse kokku tulnud ning sealt vankritega teele asunud, et rajada esimene asundus Emeki südames, Harodi ojakese ääres.
Kõige ees sõidab ratsanik, kes araablaste kombel kannab abaje’t. Ta istub kindlalt oma närvilise araabia hobuse seljas ja näitab voorile teed. Ta on šomer, valvur, kes turvab teelisi. Ta tunneb kohalikku keelt ja araablaste kombeid. Nii sõprus kui ka vaen nendega on teda karastanud. Tihti on ta nendega püssikuule vahetanud, ja tihti on ta koos nendega küpsetatud lammast söönud. Ta peab olema vahendaja nende ja mäe asukate vahel. Õhtul, kui nad tööst väsinuna sügavasse unne vajuvad, peab ta neile valvuriks olema. Rohkem kui kord on ta surmale silma vaadanud, ning rohkem kui kord on saatus ta ime läbi päästnud. Nüüd voori ees ratsutades ei lase ta silmist talle järgnevaid vankreid.
Niiskes rohus kerkib äkitselt otsekui maa alt hobuse seljas istuv araablane. Kõik on imestunud: kust see araablane äkki tuleb? Seni on kohatud vaid üksikut beduiini, kes tuli Hermoni poolt ja läks ranniku suunas, samuti tuli küngastelt üksikuid karjuseid, kes kartliku imestusega vaatasid võõraste voori.
Vahetatakse tervitusi ja araablane küsib ees ratsutavalt šomer’ilt: „Kes need sellised on?”
„Moskoviidid, juudid Venemaalt. Nad lähevad oma maale.” „Oma maale? Kus nende maa on?”
„Seal, tasandikul, mis meie ees on, allika äärest läheb piir.” „Tolle allika äärest? Surmaallika äärest?”
„Me teeme selle elusaks!”
„Elusaks? Seda on teisedki öelnud. Kaks korda on seda juba proovitud. Ka nemad tulid salgakaupa nagu teie, vankrite ja tööriistadega, ja tahtsid siia orgu asundust rajada. Kas näed seda küpressi, mille kuivanud latv rohu seest paistab? See on ainus märk, mis neist jäänud on, ka nende hauad on sohu uppunud.”
„Mida ta räägib?” küsivad ümberseisjad šomer’ilt, sest nad ei saanud põliselaniku keelest aru.
„Kaks asundust on selles orus juba olnud, ja mõlemad on hävinud,” kordab šomer. „Ta nimetab seda allikat Surmaallikaks.”
„Küsi talt veel, kas „surmaallikas” on kaugel!” naljatab keegi.
„Ei, ei ole kaugel. Natuke maad edasi tuleb soo, teisel pool sood on kaev, kust naised vett võtavad. Aga kuidas te vankritega üle soo saate?”
„Kas seal on väga sügav?”
„Mulle siiamaani,” osutab araablane vöökohale. „Aga kohati sügavam. Mõnikord upub ka lehm sinna ära. Tuleb teada, kuidas sealt läbi saab. Ka vett ei tohi juua. See mürgitab vere ja ajab kõhu paiste.”
„Kas kuulete, mis ta ütleb!”
„See, kes allika vett joob, inimene või loom, sellel läheb kõht paiste ja veri pahaks ning ta sureb kolme päeva pärast. Prohvet, kes on sellele künkale maetud, needis kogu selle paiga ära. Allikas on surma mürki täis.”
„Mehed-vennad, mul on meie asulale hea nimi! Kas teate, mis me talle nimeks paneme? Eluallikas.”
Šomer vaatas oma hobuse seljast noormehe poole, kes selle ettepaneku oli teinud. See oli väike vigane Judkevitš, kes oli oma halvatud jala järelevedamisest väsinud ja toetus ühele vankrile.
„Seda vaatame hiljem. Nüüd aga, mehed, vankreid sikutama, me oleme ju soos!”
Muulad jäid seisma, vankrirattad olid sügavale mutta vajunud. Soost polnud õigupoolest märkigi. Rohi muutus aina kõrgemaks, rohujuurte vahel venis taignane muda. Äsja oli maapind olnud kuiv, kõva koorikuga kaetud, päikesest ja kuivusest küpsetatud, nüüd aga laius rohu all soo. Kärbseparved tõusid lendu ning katsid inimeste ja loomade kehad. Muulad tõrjusid kärbseid sabaga ning raputasid pead, ainult inimesed olid kaitsetud – jalad mutta vajunud, näod ja käed põlesid nagu tules.
Üks salgake kogunes muulade ümber ning sikutas vankreid kõigest jõust, teised püüdsid õlgade ja kätega rattaid edasi lükata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Rattad vajusid üha sügavamale poolpehmes maas, mis kaotas oma taheduse ning muutus püdelaks pudruks. Kõrge rohi põimus vankrirataste ümber, takistades nende liikumist. Jumala loomakesed, kärbsed, piinasid vahetpidamatult.
Noorte inimeste kehad ja näod olid kärbeste ja sääskedega juba varasemast ajast harjunud. Kinnereti järve sääsed, kellega nad olid Tsemahi tee ehitamise ajal tutvust teinud, polnud ka just mütsiga lüüa. Ent siin lisandus kärbestele ja sääskedele veel üks, seni tundmatu elukas. Seda putukat oli küll tunda, aga mitte näha. See puudutas nägu otsekui hõõguv söekübe, tekitas põletustunde ning lendas minema. Hiljem saadi teada, et see oli liik kirpe. See kirp tungis nahasse, puges kõige varjatumatesse kohtadesse. See lendas kõrva, tungis ninasõõrmetesse, isegi suhu ning teistesse lahtistesse ja kinnistesse kohtadesse, torkides otsekui tuliste nõeltega.
Aga kellel oli nüüd aega sellistele putukatele mõelda? Nägu ja keha jäeti vereimejate meelevalda, sest särgid olid seljast võetud, et poolpaljana vankreid tirida, et need soos liikuma pääseksid. Kärbsed ja sääsed imesid inimeste kehadest verd täie himuga. Mure vankrite pärast sai kõigist kannatustest võitu.
Kuid asi läks hullemaks, jalad vajusid aina sügavamale mutta. Iga tõukega lõikusid rattad üha sügavamale maasse, muulade jalad olid juba porri mattunud. Kust see vesi äkki tuli? Alles äsja oli maapind olnud kuiv, pehme, kuid ometi kuiv. Ja päris äkki ilmusid veeloigud, otsekui oleksid inimeste ja loomade jalad vee maast välja pressinud või maa ise vedelaks muutunud.
Vesi tõusis üha kõrgemale, enam polnud näha midagi peale rohu ja vee. Muulad läksid ärevile ja hakkasid tõrkuma. Nüüd puhkes sõda inimeste ja loomade vahel. Muulasid tuli kõigest jõust päitsetest kinni hoida, et nad vankreid ümber ei lükkaks. Samal ajal vajusid vankrirattad aina sügavamale loikudesse. Inimesed olid kuumusest, loomade ja putukatega mässamisest kurnatud, neil polnud enam jõudu vankreid edasi sikutada.
Mida teha? Esimene raskus – ja pealegi selline! Kas saata ratsanik Afulasse abi järele? Mida ütlevad suured härrad Jeruusalemmas? „Need siis ongi need sangarid, kes võtsid pähe Emek alistada?” Ei, seda ei tohi juhtuda!
„Mehed, kõik ühe vankri juurde!” Aga lükka või tõmba, mitte midagi ei tule välja – võta kas või vanker selga ja tassi soost välja!
Siis äkki tuli päästev mõte mehelt, kellelt oleks seda kõige vähem oodanud. Lombakale Josef Judkevitšile meenus, et kui tema kodumaal Ukrainas sügisel teed poriseks muutusid ja vankrid porisse kinni jäid, langetasid talumehed teele puid ja viisid hobused ja vankrid üle puutüvede. Tõsi küll, siin polnud metsa, kust puid langetada, kuid see-eest oli ümberringi kõrge rohi, sületäite viisi kuivanud räga, kaktusi, mehekõrgust pilliroogu ja muud taimestikku. Seda kõike oli võimalik lõigata, sohu visata ja vankrite alla laotada.
„Mehed, mul on mõte, mul on mõte!” hüüatab väike Judkevitš, täie jõuga oma haiget jalga mudast välja tõmmates. „Mehed, võtame vikatid ja hangud, lõikame rohtu ja pilliroogu ning viskame sohu. Küll te näete, me tirime vankrid välja!”
Aga keegi ei võta teda kuulda. Need, kes tema sõnu olid kuulnud, mõtlesid: mis väärt mõtet võib tulla sellelt väikeselt Judkevitšilt? Mis ajast peale tunneb ta Iisraeli soid? Ja kus ta neid Ukrainaski näha sai?
Kuid Haimovitš, Berl Haimovitš, uue asunduse organiseerija ja juht, Berl Haimovitš, kellelt kõik abi ootavad, saab väikese Judkevitši nõuandest aru.
„Pole halb mõte,” mõtleb ta lühikest karmi habet sügades. „Kuidas see mulle pähe ei tulnud? Minule, kes ma juba kaheksateist aastat siin maal olen olnud, kes ma kõik Iisraelimaa heitlused olen läbi teinud, see pähe ei tulnud, hoopis väikesele Judkevitšile, noormehele, kes pole veel aastatki siin olnud ega õiget palavikkugi tunda saanud! Vaat, selline on kollektiivi vaim,” vastab ta iseendale.
„Mehed, ma arvan, et sõber Judkevitši mõte pole paha. Tulge, võtame vankrist vikatid ja hangud ja asume tööle!”
Sääseparved tõusid vikatite alt lendu ning üksteise järel varisesid pilliroomüürid. Pilliroog laotati kihtidena maha. Mehed kiskusid käed verele lõikheina sohu pildudes. Rohi segunes märja mullaga ja nii kujunes täiesti talutav sild. Kolme tunni pärast olid kõik vankrid tervena üle soo viidud.
Keskpäevaks jõudsid nad allika juurde, mida mäel elavad araablased nimetasid Surmaallikaks.
Toimetaja: Valner Valme