Arvustus. Palju mõtlemise kohti
Uus raamat
Jaan Undusk
"Eesti kirjanike maailmavaatest"
Ilmamaa
920 lk. (1063 g)
Kui raamat käes tunda on, tekib vahel tahtmine see ära kaaluda. Ikka see vana Gori karikatuur silma ees allkirjaga: mäs? Kats krooni massa tuu raamat. Ta es kaalu ju naelagi! Tuleb aga meelde ja tikub ikka parandama, setukese värk, et piäss olõma: mih? Kaits kruune mass tuu kraamot? Taa es kaalu nailaki'!
Vana nali ja kasutatud, antagu andeks.
Sinane teos ei ole kindlasti see, mille võtad kätte ja ennast magama loed. Kui see peaks juhtuma, võiks kõik oma diplomid tagasi viia, vähemalt need osad välja rebida-lõikuda, mis tõendavad isiku küpsust kirjanduse, keele/keelte, ajaloo alal. Või, moodsamal viisil, anda oma koolid kohtusse – vaevasite mind aastaid-aastaid, aga lubatud produkt jäi teil andmata, akadeemilised petised sihukesed!
Nõuab pingutamist, ununud kooliaastate, kunagi loetud raamatute meelde tuletamist. Kõik tüübid, kelle teosed siin menetlemist leiavad, ju kooliajast tuttavad. Kas kõiki loeti... selleks pidi ikka eriline nohik olema... aga tuttavad ikka.
Auväärt autor võtab teid aastaid pärast kooliaastaid käekõrvale ja jalutab kooli kirjandusprogrammi uuesti läbi. Henriku Liivimaa kroonikast Mati Undini välja. Selle kiiksuga, et kuidas kirjutajad maailma nägid.
Nüüd tunnistab vana viil üles, et praegu, jaanilaupäeval, kui siin tule ja märatsuse ootuses igavletakse, ei ole veel kogu teos läbi töötatud. Kehvakese vabandusena – hoitakse maiuspalaks, kui on häid rahulikke hetki, keegi ei sega, telepurk, interneedus, vaigistatud, hea vanamoeline tunne võtta lugeda ja lugedagi.
Siit-sealt ja, hakka kasvõi keskelt, mõnus on, et lugupeetud härra lükkab lugemise mõnusaks uitamiseks meenutamiste ja arutamiste radadele.
Ise kah üllatud, mida kõike on kunagi loetud, mis meeles on. Algusest, Liivimaa Henrikust, mille hr Undusk tõlgendab piibliloo mugandamiseks Maarjamaale, peale. Kes pole lugenud, soovitaks, keel on naljakas, aga täielik põnevik, kui kord sisse on end sügatud. Omaette lust on arutlus selle üle, kuidas tapatöölt ikka "rõõmsa meelega" tagasi jõutakse ja kuidas see väljend end tõlgendada annab.
Tunnistab üles, et ise otsiti kangesti, kuidas hr Undusk tõlgendab üht kohta, kus paganad, st meie kammimisele halvasti alluvate juustega (Tema Ekstsellents suursaadik Tiit Matsulevitšilt sisse vehitud väljend) esivanemad kuskil Mulgimaal kargavad katustele ja sõdivad seal Lähis-Idas vaimukauba vastu edasi. Nimelt on kommenteeritud väljaandes küsimus ära toodud: kas katused olid lamedad? Meie keskmise viilkatuse peal sa hoiad kinni, mitte ei lõhesta tapriga sakside kolpi. Lamekatus aga on meie kliimas mõttetu, vihmad leotavad läbi... kas kliima oli teistsugune?
Raamat kukub sülle, noormees vajub segastesse mõtisklustesse. Mis üks hea teose märk on. Kahjuks küll auväärne seda kohta ei puuduta, aga mis tost.
Rahvusliku ärkamise suurkuju C. R. Jakobsoni kirjutab Undusk tõsiseks manilaseks, pannes sellega kahtluse alla tema arusaama luteri usust. Lühidalt, tolle maailmapildi järgi ei ole üks ja kõikväeline ka kurja loonud, vaid see on isetekkeline. I. B. Singer küll laseb ühes oma jutus kurja loomise ära seletada nii: "miks Ta nad (kurjad) lõi? - et oleks vaba valik".
Jakobsonis oli juba kooliajal midagi kahtlast. Nõukogude kooli ta oma Vene poole koogutamisega sobis, leppis ideega Kulibinist, Polzunovist, kes seal kõik mida leiutanud olid. Jannsen oma baltlastest sõpradega oli jälle paha. Paistab, et ka Jakobsonile. Sel paistabki olnud olevat mustvalge maailmapilt, ei mingeid mustreid. Elu on võitlus hea ja kurja vahel, kuri pole taevaisa meisterdatud, kes pole Sakalaga, on meie vastu, kuri tuleb mättasse lüüa, uus ja helge maailm tuleb luua. Pea kommunist, siniste prillidega habe selline.
Tolles peatükis tekib ühes kohas jabur arutlus, kui samale leheküljele satuvad tsitaadid vanast saksamoelisest põhjaeesti keelest, mis praegu vigasena paistab, ja Hurda lõunaeesti keeles kirjapandud jupp. Mus kõneleb kahtlemata kolkapatriotism, aga lõuna keel on loetavam. Oleks loll Kaarel 1701 Peetri rahuettepanekud vastu võtnud... vahtnõ testament oll 1686 mii kiileh.
Jälle raamat süles, jälle uitad mõtisklustes.
Mis on ju hea. Ajal, kui mõtlemine luksus või laiskuseks peetud.
Murrame läbi, kogu raamatust, see on pisikest vaimupingutust väärt ja, nagu ütles mu matemaatikaõpetaja, aju läheb ainult käärulisemaks.
Toimetaja: Valner Valme