Arvustus. Ja kõik on kunagi juba olnud
Uus raamat
Nikolai Kaasik
"Väikeriigid ja rahvad"
Ilmamaa
352 lk.
Ilmselt on õigusemehed need, kes sellest raamatust täiesti aru saavad. Oli Nikolai Kaasik – tunnistan, polnud kuulnudki, kena, et nüüd tean – rahvusvahelise õiguse ja majandusõiguse esimesi käppi siin maal. Hoidku mind õiguse teemal lõugu lahti tegemast või näppe liigutamast. Ainuke metsatarkus sel teemal on: võhikule tundub seadust lugedes alati, et see on tema poolt.
Ja eksib.
Kuid ajaloo vastu nõrkust tundev isik võib seda ju ikkagi lugeda. Kaege, ajalooõpik annab inimesele nii-öelda päevaprae kätte, söö ja ära lorise. Mis siis, et see on eilsest üles soojendatud. Natukese maitsemeelega inimene käiks turul ära ja katsuks ise keevitada. Tükike siit, tükike sealt, hoopis huvitavam pilt saab. Igast raamatust saab noppida välja pisikesi asju, mille peale kirjutaja ehk pole mõelnudki.
Raamat, tegelgu see pealegi nime järgi õiguslike probleemidega, annab hunniku ajalugu, mille peale ehk polegi varem mõelnud. Eelkõige muidugi näitab, kuis kõik kordub.
Lugedes, kuis Nikolai Kaasik arutab väikeriikide probleemi üle, kargab järsku pähe, et täna, 89 aastat hiljem, nimelt see artikkel on kirjutatud 1927, on maailm üsna samasugune. Meil võivad olla autod, mille kumme ei pea iga 60 kilomeetri tagant jahtuda laskma, igal telefon ja selles lutikas, aga:
Me elame samamoodi impeeriumide lagunemise järgses maailmas. Õnneks-õnnetuseks pole see lagunemine olnud nii märkimisväärne kui Esimese ilmasõja järgne. Mõelge vaid, et tollal lendas pilbasteks neli impeeriumi korraga. Sakslased pidid harjuma mõttega vabariigist ja Poola koridoriga. Neil oli ehk kõige kergem... kuigi see sõjasüü jutt neid just väga ei rõõmustanud. See suht pisiasi. Ent – et laisa Vene impeeriumi asemele tuleb mingi punane jõledus, elurõõmsa Austria-Ungari rahvad nägelevad, kes mida endale krabada suudab, see arvatavasti oli rabav. Ja Türgi jagamist euroopaliku joonlauaga helbitakse ju siiamaani. Vaat, ei ole isegi osanud mõelda.
Kuidagi tuttav. Nagu siis, üritavad impeeriumiga harjunud rahvad seda uuesti tekitada. Mingi rahvusülese organisatsiooni näol, mis peaks vältima igasugu jante. Tollal oli selleks Rahvasteliit... praegu on isegi raske öelda, mis. Kes seda ÜROd, Euroliitu või NATOt ikka nii väga enam usub või austab. Ikka on nii, et suured poisid põrnitsevad ja tillukestel tuleb valida, kelle põllepaelte külge ennast haakida.
Rahvasteliidule ongi pühendatud raamatu teine pool. Seni on olnud udune teadmine, et eks see üks udune jututuba oli. Nikolai Kaasik seletab 1933 kirjutatud töös putka põhjalikult lahti. Nojah... oli ikka küll. Sihuke mulje. Vabisev taburet, mis kogu aeg kardab ühest jalast ilma jääda. Euroliit, sõnaga.
Nii et raamat, pärast mille lugemist jääb korraks tunne, et oled ise ka tark. Kuigi tegelikult oled saanud vaid ainet mõtlemiseks. Aga mõtlemine on ju alati hea. Või teadasaamine, et ka tollal olid pagulasmured, igasugu -õiguslased, kõik on kunagi juba olnud.
Toimetaja: Valner Valme