Andres Herkel. Sõna sööstab verre. Jälgimäe kohal. Sonett.
Andres Herkel avaldas "Loomingus" valik luuletusi. Avaldame neist luuletused "Sõna sööstab verre", "Jälgimäe kohal" ja "Sonett".
SÕNA SÖÖSTAB VERRE,
tabab tabamatus kerguses südamelööke,
meelekohad meloodiliselt vasardavad,
veri vemmeldab verd,
paus pausi ja vemmalvärss vemmalvärssi.
Sõna sööstab verre, sest
viimase hingetõmbeni on veel paljugi ütelda,
vemmalvärsist verega kirjutatud vanneteni.
Ja vat meitel vemmeldatakse seni, kuni
mõttekriipsudki kahest otsast lõkendama löövad —
kirjuta see üles, nüüd kirjuta ülesse!
JÄLGIMÄE KOHAL
on kuuvalgusväljad,
vana koolimaja
igatseb lapsi, kes
temast on läbi käinud.
Tühi ammugi,
kes kunagi olid, on vanad.
Ikka seesama mets,
välja peal majad,
Tallinn lähedal.
Mine sa tea, mis
see maa- või ilmaelu
hommepäev endaga toob.
Kool tunane, jõgi tänane,
kõik voolab ära,
kõik jääb südamesse,
kuu kasvab ja kahaneb.
SONETT
Su silme vikerkesta salapildu
ma nähes olen pöörameelselt sõge
ning otsin käreveelist keerdus jõge,
et tahta luua värvilisi sildu.
Veel otsin täiuslikku täpset sõna,
et suuta tabada su salakeeli,
su sulgjat heksameetrit ning gaseeli –
ei leia kui, siis hullun sõnatuna.
Su pluusi siid ja rinde lihakas ovaal
kord kaovad kõige kaduva sonetti,
las ehib heksameeter mind ja sind opaal,
las põrmustab mind huulte veresoe poeem,
su igas liigutuses kaen balletti.
Sa naerdes küsid mult, miks värisen ja keen.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Looming