Kiwa manifest: tagasi keskaega
Kunstnik ja kirjastuse ;paranoia kuraator Kiwa saatis ERR kultuuriportaalile moodsa kirjanduse võtmes manifesti holokaustiteemaliste videote sisulise ärakeelamise teemal.
Tagasi keskaega
Lapsed teevad kirjanikule kambaka
Juudid ajavad muuseumi ahju
Ülejäänud istuvad Maxima kilekott peas
Kas me sellist islamit tahtsimegi
Taibates põhjuslikkust, muutub küsimus vastuseks.
Esiteks ajame omavahel kaklema kirjanikud, siis filosoofid, siis juudid.
Kõigi kaklus kõigiga on kaasaegse meelelahutuse absoluutne vajadus.
Totaler Krieg – Kürzester Krieg.
Totaalses sõjas kasvab totaalne mobilisatsioon. Meelelahutus paneb rahva entusiastlikult kaklema ja sisemist uut kvaliteeti leidma.
Alle gegen alle.
Võiks teada fiktsiooni ja reaalsuse vahekorda.
Reaalsus leiab aset enne representatsiooni.
Nagu öö enne ärkamist.
Ühelgi pildil ei saa reaalsus aset leida ja ükski pilt ei saa äratada ühtegi elutervet tungi selles, kes seda ei vaja. Pealegi ei ole ükski pilt ihavaba.
Kenderil oli õigus öeldes, et kultuur on talle sellised sõnad andnud. Ta on loonud teksti, mis on loonud diskursuse. Sest diskursus on loonud teksti. Tekst on nii kirjeldav, et seda võiks kasutada õppevahendina kunstikoolis illustreerimiskursusel. Ometi ma ei tee selle põhjal pilti, rääkimata mentaalsest pildist. See justkui ei ammendaks diskursust. Diskursus näitab tõde.
Kus siis on see eetiline piir? Eetika on sügavalt küpsenud norm, mida ei saa seadusega juurutada. Inimvaimul või tajuval, kogemusi akumuleerival subjektil on siin reaalsuses kolm omadust: õppida, kommunikeeruda ja oma teadvust arendada. Ainuke piir on sinu või minu võime oma teadvuses reflektsioone luua või mitte. Kuidas ja kas “luuletada pärast Ausschwitzi.”
Mulle tundub, et just selles teadvuse võimes on see piir, miks K. Pentus-Rosimannus jt oma jutu ja asjade põhjendamistega tautoloogiasse langevad: "Sõna- ja väljendusvabadus kindlasti on iga demokraatliku riigi üks väga oluline põhimõte. Ma isiklikult pean seda äärmiselt oluliseks ja seda põhimõtet väga austan, aga samas tuleb austada teiste rahvaste ja rahvuste kultuuri ja nende ajalugu samamoodi."
Sotsiaalmeedias kommenteeris seda kasutaja Hugo Tipner: “Teeb olukorra otsemaid lakooniliselt, konkreetselt selgeks. Selliseid ministreid ongi tarvis, kes tajuksid ja tunneksid tundlikult ühiskonna atmosfääri! Kuigi hakkasin mõtlema, miks peaks just välisminister ülepea sel teemal sellise analüüsiga esinema, aga siis tuli meelde, et tegu on ju endise keskkonnaministriga! Sellest ilmselt ka tundlik ühiskonna atmosfääri tajumine ja tundmine! “
Visake esimene kivi, kes süütu on.
Aga tehke seda ikka tugeva empaatiavõime ja kunsti teleoloogiat sügavuti analüüsides.
Katsetesse loomingulis-analüütilist kultuurireflektsiooni kriminaliseerida tuleks suhtuda täie tõsidusega.
Muidu läheb nii, et algul lasete Kõusaare filmi ära keelata, siis Raul Meele teosed, Kaplinski juuniori teksti, Kivisildniku luuletuse, Ruitlase blogi, siis KGB töötajal reivi, panete Kenderi vangi, põletate muuseumi maha ja kui ükskord teid ennast ära keelatakse ja maha põletatakse, siis ei ole keegi teid kaitsmas.
Ilmselt võinuks ka Endel Lippmaa kaevata kohtusse Mehis Heinsaare raamatu “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, kus teda kujutati vorsti söömas.
Kaua sa tähistad kohta mis tühi.
Laulupidu ja jõulupühi.
Tühjade tähtede peegelpinda.
Muhu vesti ja lakknahast kinga
Heaoluühiskonna kodanik küsib: miks te nõukogude küüditajatele politseid ei kutsunud?
Mida aga teha võimuga, kes teatab, et kultuuri kaitsmise ja säilitamise üle valitseb üks teine seadus?
Mida pean kodanikuna tegema, kui näen, et meie riigis kirjandust ja kunsti kriminaliseeritakse?
Selmet Kapo töötaja muuseumi saata, oleks võinud koolitada mõne poliitiku, kes suudaks kommunikeerida naabritele end millegi muu kui pisikese tigeda natsipäkapikuna.
Mitmel lapsesuuga arvamusliidril, poliitikul ja –vabandage väljendust– superlollil ametnikul soovitaks end harida, mitte esimesi suhutulnud lapsusi postitada ja pressitada. Internetis on peale kassipiltide ja sotsiaalmeedias ilkumise muide ka raamatuid, muuhulgas sissejuhatusi metafiktsionaalsusse.
Miks eeldatakse, et kunsti ja kirjanduse teemadel võib teadjana sõna võtta igaüks – sama hästi võiksid asjatundmatud käsulaudadega viibutades võtta sõna teemal, miks teadlased järjekordselt avastasid / ei avastanud Higgsi bosonit või Maxwelli errorit. Kahtlemata tuleks ka läbi vaadata kogu rockmuusika alates biitlitest ja varasest Elvisest Napalm Deathi ja Metatöllini, sest tegu võib olla satanistliku sõnumiga ja kirik on ikkagi muusika suhtes ülimuslik nagu kriminaalsus sõnavabaduse suhtes.
Kui Kender ja väiksed nihilistid oma uussiiras stiilis ühiskonda karikeerivad ja muuseumid tõsistel probleemidel diskursust loovad, siis poliitikud, “arvamusliidrid” teevad endale kotti pähe tõmmates ebaeetilist valimisreklaami.
Nende asi võiks olla pigem ühiskonda siduda, mitte keerata seda oma positiivseks propagandaks.
Sest: kus oli teie hääl siis kui:
Kristlik Erakond kutsus üles laskma tuld kooseluseaduse pihta.
Erkki Nool ja Jaagup Kreem kutsusid üles kaaskodanikke kastreerima – massimeedias, millel on suurim mõju passiivsele tarbijale, kes sealt oma mugava ideoloogia võtab.
Afektiivse paradigma ajukaja
Küprokiplaatidest keskklassi majas
Lõpuks on transparent kogu süsteem
Kõhuvalu ja aids ja ekseem
Su näoga ei sobi see müts su peas
See pulk sinu perses ei tee sulle head
Piisab, kui seinale kritseldad le petite A
Heegeldad kindasse hegemoonia
Luule on keele anarhia ja punk on filosoofi naer. Mainekas filosoof Alain Badiou vastas hiljaaegu küsimusele, miks peaksid tänased radikaalsed poliitilised aktivistid pöörama tähelepanu filosoofiale. Ta viitas ettekujutusele, et poliitilise tegutsemise ja filosoofiliste veendumuste vahel on suhe. Paljud filosoofid on olnud avalikud intellektuaalid, võtnud seisukohti piinamise ja represseerimise vastu, vangide toetuseks etc. Kuigi üldine orientatsioon poliitilises elus on segane, on mõned asjad selged, näiteks võimalus võidelda rassistliku politseivägivallaga. Peavad olema mõningad põhimõtted, positiivne tahe, jaatav determinatsioon. Nii et lõppude lõpuks on käesolevat ähmasust arvestades filosoofiast valguse otsimine täiesti normaalne. Mõistagi võib filosoofial olla keeruline anda selget vastust neile nõuetele, aga see ongi tema probleem.
Usutavasti võib Badiou mõttearenduses asendada sõna "filosoofia" ka sõnaga "kunst" või "kirjandus". Ja meenutada siin ühte Mati Undi novelli, kus saksa okupandid tapsid etenduses nõukogude mundrit kandnud näitleja, tõestades tema süü fotolavastuse põhjal. Meis kõigis on see jaatav determinatsioon olemas ja kui süda on õigel kohal, siis leiab selle ka negatiivsest ja nihilistlikust, leiab oma teadvuse võime muutuda.
Algul on soe ja märk
Pärast on külm ja märk
See on märk
Keskaeg on lähedal
* tekstis on kasutatud tähistamata tsitaate autoritelt nagu Karmapa, Adorno, Ernst Jünger, Deutsch-Amerikanische Freundschaft, Peeter Piiri, Hugo Tipner, Goebbels, K.P. Rosimannus jt.
Toimetaja: Valner Valme