Peeter Sauteri kiri Venemaalt: käisin festivali rahvusvaheliseks tegemas
Peeter Sauter käis kaasaegse poeesia festivalil M8 Vologdas.
Danil Faizov Moskvast, kes seda nüüd kümnedat korda püsti pani ja püsti hoidis, oli HeadRead ajal Tallinnas. Kotjuhi Igor tegi meid tuttavaks ja pärast istusime kambakesi natuke Nokus. Danil ja ta sõber uurisid, et mida siin juua? Ma olin just võtnud õlle ja ei osanud midagi kosta. Et mis on Tallinna spetsialiteet jooginduses. Igor vist pakkus välja, et eks vanalinna tuleb juua. Ja mehed võtsid kohe ette õlled ja pitsid vanalinna.
Tasapisi selgus, et Danil on kogemustega kirjandusfestivalide korraldaja. Ja aega viitmata pakkus meile välja, et tuleksime Vologdasse luulet lugema. Ma ei julgenud öelda, et ega mul pole ju mingit korralikku luulet. Aga kui viisat andes küsiti, kellena ma Vologdasse sõidan (kuigi olen siin töötu), vastasin kõhklemata: "Poeedina!". "Tak i pishem – poet," vastas ametnik, tegi paberitesse vastava märke ja minust oli saanud sekundi jooksul poeet.
Sügisel kargas mulle asi uuesti pähe. Elu oli kuidagi kiiva kiskunud ja sõit Vologdasse tundus hea lahendus. Kohta, mis on kuskil Siberi serval ja millest ma midagi ei tea. Mõtlesin loomulikult sõita autoga. Väike hirm oli ka, et kas on teeröövleid või kas miilitsad (politseinikud) kipuvad röövima. Olgu kohe ära öeldud, et Eesti miilitsad on ahnemad ja teedki olid valdavalt seal paremad, Vologdani (mis on tuhat kilti otse itta) välja. Vologdas endas koosnesid küll tänavad pommiaukudest ja ma ei tea, kuidas nad seal nende žigullidega sõidavad. Eks on augud pähe õppinud ja vangerdavad nende vahel.
Vologda on tiba väiksem kui Tallinn. 300 000 elanikku. Vene mõistes mitte eriti suur linn.
Mul polnud aimugi, miks Danil Moskvast seal kirjandusfestivali teeb. Kõik esinejad olid ka Moskvast või Piiterist ja mina olin ainus, kes polnud Venemaalt. Danil teatas uhkusega, et nüüd on festival rahvusvaheline. Tõsi, Juku-Kalle käis seal juba aastaid tagasi. Joann Moskvast ütles, et siiani teadis ta Eestist vaid kaht luuletajat, Juku-Kallet ja Jaan Kaplinskit, aga nüüd teab siis ka mind. Mu rind paisus uhkusest. Joann plaanis korraldada luulefestivali Vitebskis, kus on tema juured. Ja kohe varsti seletan, miks.
No Danil elab Moskvas, aga on Vologdast pärit. Linna kõige kallimas kõrtsus Vereštšagin (Nikolai Vereštšagini järgi, kes pani aluse Vologda võitööstusele) trehvasin ta ema ja tädi. Vereštšaginis me süüa ei jaksanud, võtsime jooke ja snäkke. Ja edasi rändasime kõrtsust kõrtsu, rjumotškajast (jah, nii oli sildil kirjas) rjumotškajasse ja Danil oli uhke, et ühe baari spetsialiteet oli sarnane Valli baarile ehk Millimallikale. Vahepeal lasime snowtubing'u vorstidega alla jäätunud Vologda jõe peale. Alla lasid lapsed, isad-emad ja vanavanemad võidu.
Aga luule? No seda loeti igal pool. Loeti paberilt, loeti peast. Vene absurdiklassikuid Nikolai Rubtsovi ja Petuhhovi. Kui ma Daniil Harmsi meenutasin, kuna too on Eestis siiani popp, rehmati käega, et see on vana värk. Ilmselt on seal Harms juba ära tüüdanud.
Vaatasin ringi, et kas mingi publik ka kuskilt tekib, aga ei seda paistnud. Sain aru, et põhiline on poeetidel omavahel luulest rääkida ja luulet lugeda. Iga hinna eest pole publikut vajagi. Tuleb, kes tahab. Ja et tegelikult on moskvitšid tulnud Vologdasse, kuna siin on kõrtsud mitu korda odavamad kui Moskvas ja seega on kena rahulik omavahel luule üle arutleda. Mida ka ohtralt tehti.
No rohkem publikut oli kohal raamatukogus, kus esinesid kaks staari ja elavat klassikut. Mihhail Aisenberg ja Lev Rubinstein. Kõrtsus muutusin nii ülbeks (tundus, et olukorra liigne tõsidus tuleks uppi lükata), et küsisin Rubinsteinilt: "Mis sa oled juut või?" "Nojaa, käin vahel Tallinnas David Vseviovi ja Mihhalil Lotmaniga lobisemas. Tunned neid?" Pidin tunnistama, et ei tunne. Aga kuskilt hakkas mulle kumama, et suurem osa mind ümbritsevatest poeetidest olid juudijuurtega. Ja kuna mind oli kampa võetud, hakkan varsti oma juudijuuri otsima.
Ja kui Joann tahtis teha festivali Vitebskis, siis loomulikult on põhjus ta sealne päritolu ja see, et Vitebskist on pärit ka juut Mark Chagall, kellele saaks keskenduda ja kelle egiidi all ehk mingi raha leida.
Ma olen vahel mõelnud, et veider, et USAs on luulekogude tiraažid samad mis Eestis ja nüüd ma nägin, et Venemaal, kus on alati luulet armastatud, ei torma inimesed linnaväljakule Vereštšagini ausamba juurde, kus mees ohelikkupidi elusuurust hobuse kuju talutab, et kuulata surematute poeetide eksplitsiitseid poeese. Ei, luule on väheste veidrus igal pool. Aga ega temast pääse ja tore, et ta on.
Toimetaja: Valner Valme