Mihhail Lotman: Foucault tõi välja, et vangla kasvatas kurjategijate arvu
Ilmamaa kirjastuselt ilmus prantsuse filosoofi Michel Foucault' üks tähtsaimaid teoseid "Valvata ja karistada". ERR kultuuriportaal palus teost kommenteerida semiootikul ja kirjandusteadlasel professor Mihhail Lotmanil.
Prantsuse filosoof Michel Foucault (1926–1984) on tuntud kui sotsiaalsete institutsioonide, eriti psühhiaatria, meditsiini ja vangla kriitik.
Oma teost “Valvata ja karistada” (1975) nimetas autor “oleviku ajaloo kirjutamiseks”. Siin pole vaatluse all sugugi ainult vanglasüsteem, vaid võim tervikuna. Vangla on Foucault' sõnul võimusuhete jaoks nagu suurendav peegel, fookus, kus need suhted ja seaded teravdatult ning kontsentreeritult ilmsiks tulevad.
Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmunud raamatu tõlkis Mirjam Lepikult.
Mihhail Lotman:
"Michel Foucault' kuulsa monograafia "Valvata ja karistada" ilmumine eestikeelses tõlkes on kindlasti sündmus. Ei julge seda nimetada Foucault' tähtsaimaks teoseks, see mõtleja on oma erinevatel loomeperioodidel kirjutanud erinevaid tähtteoseid ja ma ei julge üht esile tõsta teiste üle.
Foucault' esimene suurteos "Hullumeelsuse ajalugu" on eesti keeles ilmunud, tegu on kindlasti olulise teosega, kuid see ei ole veel päris Foucault. "Õige" Foucault algab "Sõnade ja asjade" ning "Teadmiste arheoloogiaga" (viimane on tõlgitud ka eesti keelde, siiski on "Sõnad ja asjad" haaravam ja olulisem teos). "Valvata ja karistada" markeerib järgmist perioodi Foucault' loomingus.
Foucault oli alati mässaja ja ühiskonnakriitikat kohtame ka tema varasemates teostes. Kuid just sel perioodil saavutab tema ühiskonnakriitika haripunkti. Tegemist on tema kaasaegse ühiskonna detailse ja halastamatu prepareerimisega (kaasaegsust mõistab Foucault laias tähenduses ning see algab 18. sajandil). Järelvalve ja karistamine ongi Foucault' järgi tähtsaimad moodsa ühiskonna reguleerimismehhanismid. Järelvalve on ideaalis totaalne. See kehastub Panoptikumi arhitektuuris, kus järelvalvaja näeb kõike, mis toimub vanglas. Kuid vangla on terve ühiskonna metafoor. Samasuguseid funktsioone täidavad teistes valdkondades näiteks kool ja haigla. Uusajal muutus karistuse põhimõte. Karistatav ei ole kurjategija keha (ihunuhtluse ja hukkamise eri vormides), vaid tema isiksus tervikuna, eesmärgiga see murda ja teha ühiskonnale vastuvõetavaks. Enne seda oli kehaline karistus ka oluline vaatemäng, mis allus draamakunsti seadustele ning eesmärgiks oli omamoodi katarsis, puhastumine: inimesed näevad kurjategija hukkamist ja muutuvad ise paremaks.
Kuid 18. sajandil selgus lõplikult, et selline asi ei toimi. Esiteks, kui keegi muutuski paremaks, oli see marginaalne protsess, suurem osa vaatajaid tulid uudishimust, mis oli vürtsitatud sadismiga, saades naudingu teiste piinadest. Kuid veel olulisem ja ebasoovitavam oli Foucault' järgi see, et karistatava suhtes hakkas tekkima massiline kaastunne, milles peitus sotsiaalsete rahutuste oht. Uus karistuse ja järelvalve süsteem, mis peidab kurjategija ühiskonna silme eest, ei tekkinud humanistlikel kaalutlustel, vaid efektiivsuse vajadustest. Sellel olid aga paradoksaalsed tagajärjed. Enne oli kurjategija selge erand, pärast seda, kui vanglakaristus sai juhtivaks juriidiliseks protseduuriks, kasvas kurjategijate arv drastiliselt ning mõneti tugevdades Foucault' formuleeringut, võiks öelda, et tema järgi mitte kuritegevus ei sünnita vanglaid, vaid vanglad kuritegevust. Analoogilisel moel haiglad sünnitavad haigusi - eriti vaimuhaiglad vaimuhaigusi -, koolid ignorantsust.
Foucault oli väljapaistev mõtleja, kes ei kartnud paradoksaalseid konstruktsioone. Ehkki ta oli väga erudeeritud autor, võib tema piiratud faktoloogia viia ekslikele järeldustele, mida ta, tõsi küll, ise pole teinud. See puudutab näiteks vanglat ja vangistust. Foucault' järgi ei olnud enne Lääne-Euroopa õigusreformi vangla reeglipärane karistamisvorm: vanglasse heideti kas ajutiseks või, vastupidi, tähtajatuks isoleerimiseks, normatiive, mis reguleerinuks vangistusperioodi kuriteo raskusega, ei olnud. Kui selline asi kehtibki, siis vaid Lääne-Euroopas. Näiteks Hiinas oli juba Tangi dünastia ajal 7. sajandi alguses olemas karistuskoodeks, mis nägi ette vangistust reeglipärase karistusviisina.
Foucault' kirjutised on alati inspireeriv lugemine. Me võime temaga mitte nõustuda tema järeldustes, kuid tema diskursuse analüüsimetoodika on praegu sama aktuaalne kui pool sajandit tagasi."
Toimetaja: Valner Valme