Arvustus. Praostihärra road-movie
Uus raamat
Jaan Lattik
"Teekond läbi öö III"
Ilmamaa
332 lk.
Siin raamatus reverend juba väsib. Iga annab tunda ja muhe Lõuna vaimukus on mõnes kohas kistuvõitu. Kuigi mina, setokõnõ, muidugi niutsusin väljendi peale: kae, imä om latse perra võtnu.
Mis tähendab, et auto järel sõitis mootorratas.
Sõidab auväärne siin raamatus palju, mööda ammukadunud, võibolla ka ammuhävitatud maailma. USA 1953. Ammutapetud vaimuga sinnasattunud eestlased, teate, tundsid siis veel vajadust jumalasõna järele, pidasid meeles oma lapsepõlve jutuvestjaid ja hingeisasid, kutsusid Jaan Lattiku Ameerika-tuurile. Tulge, härra praost, olge meil siin rokkstaar, kuigi tollal seda sõna veel ei tuntud.
Muhe on see lugu. Kuigi praegu mõnevõrra arusaamatu. Hirmusegane vaimustus, kuis tiibadega vagun tõepoolest võib õhku tõusta ja isegi maa peale tagasi panna.
Tiibadega vagun on minu leiutatud!
Lattik kasutab teisi lahedaid väljendeid. Mainib ära auto erinevad nimetused eri keeltes ja siis nimetab seda kangekaelselt hobuseks. Metal ette lisamata. Laeva kohta ütleb kalevipoeglikult lennuk. Sõnaosavus püsib, lugu ise läheb üsna sirrivirri.
Väga palju nimesid, nende kandjate kiitmist, kui tore inimene ikkagi, meeldetuletamist, midapidi kellelegi ollakse seal kauges USAs sugulane või keda kunagi ristitud. Tegevused korduvad. Saabub härra praost, haridusminister, välisminister, siis koguneb kohalik eestlaskond Nehvjorgis, Losanheleses kohalikus Eesti Majas, kuulab jumalateenistust, peab aktuse, siis kohvilaud. Havai, Tsikaago, teised koledad kohanimed.
Kohvilaud tähendaski tollal kohvilauda, mitte... teate küll.
Kuu aega, hakkab praost mõtlema: phh, sunnik, jälle tööle, ma armastan teid, aga mina olen üks ja teid on palju, ma ei ole enam noorem mees. Pean vastu, hingekarjasel pole õigust väsida.
Kurb veidike lugeda. Vaikne kuhtumine ludriliku kohusetunde tõttu olekski ehk selle raamatu lugu. Hüvastijätukiri kõigile, keda kohatud. Kui autorit jälgida. Kui jälgida, mida reverend tähele pani, teine tubak. Auväärne väsis, väsis, aga pani ikkagi tähele, ütles välja asju, mille pärast ta praeguses Eestis vastaliseks tunnistataks ja EPLis läbi sõimataks. Pearl Harbouri tegelik lugu. Halvustav suhtumine Põhja-Ameerika NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Roosevelti suhtes, keda Eesti mahaparseldajateks nimetada võetakse.
Tasakaaluks tore lugu, kuis neegrist vagunisaatja tabab praostihärrale küsimata tuua ajalehe suure pealkirjaga STALIN IS DEAD! Kuskil... kuskil Ameerikas.
Ei soovita lugeda.
Paluks lugeda. Kõik kolm köidet, et õige magu kätte saada.
Toimetaja: Valner Valme