Arvustus. Tingimustega inimeseksolemine
Jim Ashilevi
"Kehade mets"
Libros Insanos, 2015
Jim Ashilevi teine romaan „Kehade mets” on ühe noore mehe retrospektiivne epistolaarpihtimus, mis on pühendatud kuuele tüdrukule, kelle kaudu ta end tundma õppis. Romaanis tegutseb taasiseseisvumise piiril ja enne seda sündinud põlvkond, kes – nagu teoses eriliselt rõhutatud – jõudis murdeikka samal ajal, kui internet laiemalt Eesti kodudesse hakkas jõudma. „Ekraanitaguste võluilmade” avanemise mõju pole minu teadmist mööda eesti kirjanduses veel nii põhjalikult käsitletud.
„Kehade metsa” peateema on kahtlemata seksuaalse eneseavastamise ja inimliku läheduseotsingu dünaamika. Selle teema kaudu otsib mõtestust peategelase kogu eksistents. Nende otsingute eellugu ehk viga, mis kogu loo käivitab, näikse paiknevat varases lapsepõlves, süütus lumelossimängus naabrilaste Laura ja Jontega. Seal tegi Laura seltskonna ainsa tüdrukuna oma kahest kaaslasest konkurendid: üks neist pidi saama konkursi tulemusel „printsessi abikaasaks”. Sellega kogeb peategelane esimest korda, et heakskiit, omaksvõtt, lähedus pole iseenesestmõistetav hüve. On tingimused, nõuded, konkurents. Vastuvõtt kõigi ühisesse maailma tuleb välja teenida. Juhtubki nii, et printsessi südame võidab Jonte ja peategelasest saab nende ori. Seejärel organiseerib Jonte järgmise koerustüki, millega ori peab paratamatult kaasa minema, teenides emalt sõnad: Niimoodi käituvad ainult rõvedad inimesed. Sellistega ei taha mitte keegi suhelda. Sul ei ole varsti enam sõpru. (lk 17).
Nõnda sünnib juba õige varakult mõistmatuse lõhe, tingimustega armastus ka lapse ja vanemate vahele. Need juhtumised ei vaju koos lapsepõlvega unustusse, kogu ülejäänud romaani vältel sama probleem süveneb ja leiab erinevaid vorme suhetes tüdrukute, klassivendade, õpetajatega. Lisaks jääb kogu loo vältel poeetiliselt korduma, peategelase ellu needuslikult taasilmuma naabri-Laura pettumus: Ta arvas, et ma olen teistsugune. (lk 16). Peategelase enesevaatlusi varjutab lakkamatult tunne, et teda on ilma jäetud teistele iseenesestmõistetavast ja elementaarsest inimeseksolemise oskusest ning sellest sünnib tung õppida elamise kunsti teistelt.
Ashilevi romaani lugedes on kõige huvitavam jälgida kirjutava subjekti kahe pooluse omavahelist mängu. Raamistuselt on romaan retrospektiivne, memuaarne: täiskasvanud minategelasest kirjutaja üritab võimalikult põhjalikult ja analüütiliselt lahata oma kujunemislugu. Valdavalt dikteerib just tema pihtimuse struktuuri, kogemuste kirjelduse ja nende mõtestuse. Pihtija selja taga seisab aga teadlikke kunstilisi valikuid tegev autor. Teine poolus ilmnebki siis, kui seesama kunstiliselt juhitud tekst viib pihtija oma meenutustesse nii sügavale sisse, et ununeb kirjelduse retrospektiivsus ning minevikuhetk taaselustub täies eheduses.
Need kaks perspektiivi on Ashilevil väga orgaaniliselt üheks tervikuks sulatatud, või pigem võiks öelda, et need pole teineteisest täielikult eraldunudki. See annab pihtijale eneseväljenduslaadis palju mänguruumi: kui täiskasvanu perspektiiv tagab analüütilise sügavuse ja meenutusteülese abstraktsioonivõime, siis lapse või teismelise vaatenurk lubab nii mõnestki tabumaigulisest teemast rääkida häbi tundmata, toore ja jõulise kujundlikkusega (mis omakorda lisab „Kehade metsale” kogu tõsiduse juures päris palju humoorikust). Nende vaatepunktide vaheldumise tunneb ära tekstikoe muutumise järgi. Ühe „planeeritud” meenutuse külge lükib end vaistlikult teine, kolmas ja nii edasi. Lõhnade, maitsete ja helide tärgates sünnivad kohati mitmelõigulised sarnase stiiliga lausete tsüklid, mis justkui väljuks teadliku kirjutaja kontrolli alt. Sellised tsüklid kerivad end niikaua ise edasi, kuni jõuavad ootamatult mingi sihtmärgini – uue teema osutuseni:
Mu esimesed kooliaastad möödusid mööda treppe üles-alla joostes. Trepid, trepid, trepid. Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. [---] Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine. Mu esimesed kooliaastad on uued sõbrad, kes olid juba siis sama nägu nagu praegu, täiskasvanutena. Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad on Karolin. (lk 29–30).
Asjaolu, et jutustaja ajuti muutub teismeliseks iseendaks, et jutustaja võim tekstis on piiratud, teeb pihtija eriti haavatavaks ja kõneleb ühest olulisest seigast: isegi täiskasvanuna ei ole me võimelised enda tegusid kõrvalt hindama, vaatama kõigele ühiskonna ootuste kohaselt „mõistliku inimese” pilguga. Sellised peategelase ootamatud andumused vanadele valuhoogudele on muuhulgas üheks empaatia allikaks igipõlise generatsioonidevahelise mõistmatuse silumisel.
Kirjutava subjekti küsimusega seostub veel teose pihtimuslik laad, mis hõlmab ka kirjutamisprotsessi avalikustamist, otsepöördumisi lugeja poole (või siis nende tüdrukute poole, kellele on jutustus pühendatud) ja kirjutaja intentsioonide paljastamist.
Topin need nõmeda inimese pihtimused pudelisse, panen korgi peale ja viskan vette. Küll see kunagi ikka teieni jõuab. Minu pudelisse püütud hääl. Jooge see ära ja andke mulle andeks. Võtke mind endasse, võtke mind omaks. Siis saan end ehk ise ka kunagi omaks võtta. (lk 82).
Pihtija pöördumisest nähtub, et tema eksistents peab saama teiste poolt tunnustatud. Olulisemad kõrvaltegelased jutustaja kujunemisteel on kooliajal eakaaslased Mandariin (Amanda) ja Jonte, kellel on üsna vastandlik roll. Mõlemad on peategelasega võrreldes palju eneseteadlikumad, elamise retsepti valdavad sõbrad. Jonte, kes juba poisipõlvest saati oli viljelenud teatavat macho’likku olemisviisi, üritab ka sõpra sellesse lülitada. Jonte esindab mehetüüpi, kellele peategelase arvates kuulub meheks olemise saladus, olgugi et temas pole ühtki märki sellisest „andest”. Noorintellektuaalist Mandariin aga esindab „Kehade metsas” justkui maandavat jõudu – aitab segaduses sõbrale selgitada, et eneseksolemist ei saa õppida teistelt. „Kehade metsa” tegelasgalerii on õnneks piisavalt rikas, tuues minategelase ellu kesk- ja ülikooliajal mitu omanäolist inimest, nagu räppar Lembit, noorgeenius Anton ja Renate. Seekaudu taastub ehk osaliseltki usk võimalusse leida mingi autentsus. Romaani teises pooles, kui puberteet on möödas, suubuvad närvilised eneseotsingud veidi rahulikumasse, aga ka depressiivsemasse registrisse.
„Kehade metsa” üks suur väärtus on oskuslik kirjeldus lapsepõlve üleminekust murdeikka. Eneseteadvuse arenemisega kaasneb lapseliku autopiloodi kadumine, enda tegevusest tuleb suuta nii endale kui teistele aru anda ja nii õpitaksegi iseend kõrvalt vaatlema, end „teise” pilguga hindama.
Kui ema oli mind ilmale toonud, kandis elu mind oma üsas edasi. Ma ei astunud sellest väljapoole. Ma ei kahelnud selles. Ei jälginud ennast ega elu kõrvalt. Mina olingi elu. Ma polnud mina, ma olin elu. Eneseks sain alles kolmeteistkümneselt. [---] Ma sain ühtäkki aru, et ma olen tõepoolest see, kes ma olen. Selles kehas, mitte mõnes teises. [---] Olin järsku ise oma valikute ja tegude eest vastutav. Nagu ütlesin, see oli nagu unenäost ärkamine. (lk 65–67).
Just siis, kui hakatakse tundma vastutusekohustust iseenda ja endale teiste seatud tingimuste ees, murdub noormees puberteedile, mis Ashilevi kirjelduses on kui kadumaminek oma soole. Eikuskilt ilmunud ihade lahtisõlmimisvajadus viib peategelase ekraanitagusesse pornomaailma, lõputusse kehade metsa seiklema. „Kehade metsa” pornostseenid on barokselt vohavad, nende piiramatu mahlakas kujundlikkus võib näida ajuti lausa eneseiroonilise ülepaisutatusena. Kuid ühe segaduses teismelise poisi perspektiivist on see arvatavasti päris autentne kirjeldus, mis oma kompromissitusest hoolimata ei näi taotlevat lugeja ärritust. See, kui suur dissonants tekib ekraanitaguste kehade lähedusepraktika ja tegelikus elus võimalikuna näiva vahel, ajab ootuste ja tegelikkuse vahekorra lootusetult sassi. Ka romaani lõpuks, kui minajutustaja on ülikoolilõpetanu, pole asjad päriselt paika loksunud.
„Kehade metsa” narratiiv ei triivi ühemõtteliselt lunastava lahenduse poole, vaid püüab problemaatikat võimalikult mitmetahuliselt ja sügavalt avada. Kuigi teos lõpeb siira armastusavaldusega, on see mingil kummalisel viisil poolkatarsislik ega suuda minategelase valulugu täielikult puhastustulest läbi vedada. Selles mõttes on romaani lõpp väga elutruu ja jätab mulje, et kuigi tähtis osa noormehe loost leidis romaanis oma fiktsionaalse jäädvustuse, on see siiski vaid lõik. Tema lugu ei saanud paarisaja leheküljega lahendatud. Aimub, et teos ootab endale tunnetuslikku järge, kui mitte sama narratiivi, siis sama temaatika edasiarendamist.
Kuuldavasti on „Kehade metsa” puhul olnud tähtsaks arutelukohaks, kas tegemist on noorsooromaaniga. Minu arvates pigem mitte, kuigi kindlasti kõnetab ta ka noori. Ehkki romaanis on olemas kultuuri-, ea- ja ajastuspetsiifiline temaatika, läheb Ashilevi peategelase psühholoogilisel lahkamisel nii sügavale, et fookus nihkub universaalsele, kõiki puudutavale küsimusele oma koha leidmisest maailmas.
Artikkel pärineb Värske Rõhu 48. numbrist.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Värske Rõhk