Arvustus: Öised asjad ja ka päevased
Uus raamat
Jaan Lattik
"Teekond läbi öö", esimene osa
Ilmamaa
Kirikuõpetaja, kirjaniku, haridus- ja usuelu tegelase ning poliitiku Jaan Lattiku mälestuste esimene osa ilmus esmakordselt 65 aastat tagasi. Tammsaarega samal aastal (1878) sündinud mees on mahuka (üle 400 lehekülje) avaköite kaante vahele surunud meenutusi gümnaasiumi lõpetamisest kuni 1940. aastani, Eesti Vabariigi lõpuni. Mil ka rahvuskirjanik Tammsaare suri, kuigi temast Lattik ei räägi. Ise elas Lattik, kes 1944. aastal Rootsi pääses, veel kõrge vanuseni, 1967. aastani. Mõned aastad tagasi toodi tema põrm kodumaale ja maeti Viljandisse, kus Võru juurtega mees pikalt kirikuõpetaja oli.
Mälestused on peamiselt ühiskondlik-poliitilise ajalooga seotud lood ja seigad. Eriti 20. sajandi alguse ajad – tudengipõlv, 1905. aasta revolutsioonisündmused, Peterburis veedetud aastad pakuvad huvi ka neile, kes kultuuriloost lugu peavad. Peterburis elas ju enne ilmasõda kümneid tuhandeid eestlasi, vaid Tallinna linnas oli mede maarahvast enam. (Muide, veidi kõneldakse tolle aja eestlastest ka äsja ilmunud raamatus "Peterburi hääled ja lõhnad", mida siinkohal soovitan) Esimene maailmasõda, 1917. aasta revolutsioonisegadused, vabadussõda ja vabariigi algus on kindlasti põnevad samuti mitte pelgalt poliitilisest elust huvitatutele. 1920ndate ja 30ndate osas on küll ehk liigagi palju fookust tollasele (päeva-)poliitikale ja ajastu poliitikutele.
Tohutu väärtusega on mälestuste juures autori keel. Tunda on, et asja kallal on sulesepp, kelle isikupärase ja ajastuomase kirjelduse kaudu saavad lood teatava poeetilise mõõtme. Lattikule pole võõras ka huumor ning enamasti heatahtlikus toonis esitatud iroonia. Olulise plussina märgiks veel, et Lattikul jätkub tähelepanu erinevatele detailidele ja esitatud on elulisi tsitaate ning huvitavaid karaktereid ja situatsioone või isegi seiklusi. Olgu see siis vene mässajate varemete ja nihilismi-ihalus, Pätsu kätepooside kirjaldamine või... noh, neid asju on seal ikka palju. Ja palju juhtus ka selliseid sündmusi, mis üldse meeldivad meenutada pole. Surmgi liipas sageli lähedalt. Sellest ka pealkiri, mis küll tõukub öisest kitsast teest läbi metsa isatalu poole.
Kristliku rahvaerakonna mees Lattik kirjeldab oma poliitilisi kolleege, riigikogulasi, sealhulgas selgeid ideoloogilisi vastaseid suhteliselt sõbralikult. Selle juhtu põhjal võiks arvata, et noore riigi poliitikamehed olid enamasti aatemehed, vaid mõned muutusid saamameesteks. Kel aga liiga palju naiivsust ja vähe kogemust, et raskes olukorras õigeid otsuseid teha.
Kuulsin, et Lattik olnud ka suur naistemees ja leeritamistel noorte tüdrukutega ikka päris soojalt suhelnud, aga sellest mees siin nende kaante vahel ei kirjuta. Võib-olla edaspidi. Muidu jäi ikka mulje, et tegemist oli põhimõttekindla ja õige asja eest väljas mehega. Aga mäletad sa siis ka kõike aastakümnete taha?
Toimetaja: Valner Valme