Arvustus. Jalgpallist – aga millestki veel
Uus raamat
Mika Keränen
"Väravajoonel"
Tõlkinud Mika Keränen, eesti jalgpallikeelde kohandanud Ivar Lepik
Kirjastus Keropää
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel neljanda koha saanud romaani "Suluseis" autor Helen Eelrand ütles ETV saates "Kirjandusministeerium", et ilmselt ei kirjutata jalgpalluritest palju, sest tavateadvuses peetakse neid kretiinideks. Ometi julges Eelrand ise kirjutada jalgpallurist. Jalgpallurist julges kirjutada ka möödunud aastal ilmunud, kuid tähelepanuta jäänud romaani muidu lastekirjanikuna tuntud Mika Keränen. Nagu autor siinkirjutajale selgitas, öeldi talle raamatut lehetoimetustesse arvustamiseks pakkudes, et andku sporditoimetusele, äkki neid huvitab. Ei huvitanud. Tundub, et lehtede kultuuritoimetajad ei pidanud kretiiniks isegi mitte Keräneni "Väravajoonel" tegelasi – kellest nad üldse vaevalt midagi teaksid – vaid autorit ennast, kes võttis kätte ja kirjutas jalgpalliromaani.
Tegelikult võttis Keränen endale raske ülesande ja täitis selle eeskujulikult – ta kirjutas psühholoogiliselt veenva ja pingestatud romaani, mille tegevus toimub ühe jalkamatši ajal ning on esitatud peategelase mõtete vooluna. Seejuures on autor suutnud hoida raamatu noortepärase, tempoka ja fokusseeritu.
Need on asjad, millega ei saa mõni kirjanik iial hakkama. Autor on tunnistanud, et temalgi ei sündinud see raskusteta – sellest kõnelebt ka muus osas eeskujulikult eestistunud (või peaks lausa ütlema – supilinnastunud?) Keräneni otsus kirjutada romaan soome keeles ning tõlkida see hiljem eesti keelde. Põhjuseks tõik, et kuigi jalgpallikohtuniku paberitega kirjanikul pole probleeme kirjutamast jalgpallist asjatundlikult, arusaadavalt ja kirglikult, ei tundnud ta end enesekindlalt eestikeelse jalgpalliterminoloogia osas. Sellest ka tõlkimisel Ivar Lepiku abi kasutamine.
Lõpptulemus, nagu öeldud, on haarav ja veenev lugu, kus Veikkausliiga mängus võistkonna Vantaan Urheilijat väravavahina debüüti tegev Kalle Salonen leiab end ülimalt ebamugavast olukorrast – tema enese treener nõuab ühe palli väravasse laskmist, lubades Kallele vastutasuks neli tuhat puhtaana käteen. Kalle südametunnistus, sportlaseau ja -uhkus ei lase tal sigadusega kaasa minna ning raamatu esimene pool keskendubki Kalle kahtlustele ja püüdele välja nuputada, kes võiksid olla vandenõu kaasosalised, kes mängivad aga ausat mängu. Kuid nagu inimese mõtted ikka, pole need kunagi lineaarsed ning lendavad ajas ja ruumis edasi ja tagasi – nii saab lugeja üsna palju teada Kalle lapsepõlvest, rohkem õlle kui poja jalgpallikire vastu huvi tundvast isast ning üldisemalt noormehe kujunemisloost. Ei, kretiiniga pole siin kindlasti tegemist! Ja see kehtib võrdselt nii Mika Keräneni kui Kalle Saloneni kohta.
Teose sisu ümber jutustamata võib öelda, et romaanil on õnnelik lõpp: kangelane päästab päeva ja saab tasuks ka ilusa tüdruku, mis väljendub mängu vaatama tulnud albaanlannast klassiõe Gabriela lubaduses Kallega kinno minna. Kuigi lõpp on vahest aimatav, põhjendab Keränen kõik ära ja seletab lahti. Lugu on selles mõttes ilus ja ümmargune: on selge algus, keskpaik ja lõpp, nagu ühes jalkamatšis olema peabki. Kõik on jälgitav, pinget jagub ning ka mängusituatsioonid suudab autor lahti seletada piisava põnevusega, takerdumata samas liigtehnilistesse üksikasjadesse. Autor on ise korra raadiointervjuus öelnud, et see on romaan poistele, kes muidu ei loe. Kui see ka päriselt ei õnnestu ning päris raamatukaugeid inimesi lugema ei õnnestu meelitada, siis vähemasti võib seda soovitada kõigile raamatusõpradele, kes on jalgpallikauged – Keränen tõestab, et jalgpallist saab kirjutada nii, et see on huvitav väga mitmel tasandil alates teose tegevusest, mis keerleb pettuse paljastamise ümber kuni tegelase hingeelu ja siseilma kirjeldamiseni, kus peitub vahest teose sügavaim intriig.
Toimetaja: Valner Valme