Kristiina Ross: Muulane karantiinis. Jehoovatunnistajate luterlik piiblitõlge
Artikkel Vikerkaare juunikuu numbrist.
Eelmisel aastal möödus 275 aastat esimese eestikeelse täispiibli ilmumisest 1739. Just nagu selle tähistamiseks ilmus uus ja omapärane piiblitõlge jehoovatunnistajatelt.1 Ei saa öelda, et uus eestindus olnuks täiesti välk selgest taevast. Kuigi tiitellehel seisab, et tõlgitud on jehoovatunnistajate ingliskeelse tõlke 2013. aasta uuendatud väljaandest, käis töö juba ammu, tegijate sõnul kokku kaheksa aastat (nii et alustati ilmselt jehoovatunnistajate vanema versiooni järgi). 2009. aastal ilmus suure töö esimese märgina Uus Testament,2 mis jäi aga laiema tähelepanuta, ehkki leidis äramärkimist jehoovatunnistajate endi ajakirjas.3 Nüüdne terviktõlge seevastu mitte ainult ei ületanud päevalehtede uudisekünnist, vaid on kujunemas lausa sensatsiooniks ning ärgitanud paljusid sõna võtma. Sissejuhatavalt jagas tõlkele tunnustust Toomas Paul,4 seejärel ilmus Kaarel Kressalt ülevaateartikkel, milles Tauno Ernitsal tõlkijate esindajana lasti ka tegijatepoolselt tööd lühidalt tutvustada.5 Õige pea kuulutas Rein Veidemann uue tõlke Postimehes 2014. aasta tähelepanuväärseks kultuurisündmuseks6 ja Norman Kuusik kasutas värsket eestindust ajendina rääkimaks pikemalt kaudtõlgete kaheldavusest.7 Selle aasta 10. aprillil toimus Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolek, mis oli pühendatud piiblitõlkimisele ning kus uue tõlke kohta jagas selgitusi taas Tauno Ernits.
Nagu eespool viidatud tutvustavatest kirjutistestki välja koorub, on jehoovatunnistajate tõlge tähelepanuväärne vähemalt kolmes mõttes: see on a) üllatavalt heas eesti keeles, b) tõlgitud inglise keelest ja c) sihipäraselt tõlgenduslik. Siinne kirjutis püüab neid kolme aspekti meie piiblitõlke ajaloo kontekstis lähemalt lahti kirjutada.
Eesti piiblitõlkel on selja taga varsti juba nelja sajandi pikkune traditsioon, kui pidada silmas, et esimene katse kogu Uut Testamenti eesti keelde tõlkida tehti 1640. aastate alguses. Õieti võiks oletatava alguse üsna suure tõenäosusega veel sada aastat varasemasse aega nihutada. Martin Lutheri arusaama järgi tuli Piibel tõlkida kõikidesse rahvakeeltesse, et iga inimene saaks seda ise lugeda. Nii et eesti keelde tõlkimise idee pidi idanema hakkama kohe, kui reformatsioon eesti keele kõnelejate asualale jõudis.
Luther ise oli tõlkinud Piibli saksa keelde ja tal oli väga selge seisukoht selles osas, kuidas Piiblit tõlkida tuleks.8 Tema meelest tuli tõlkida originaalkeeltest, st Vana Testament heebrea (ja osaliselt aramea) keelest ja Uus Testament kreeka keelest – erinevalt senisest katoliiklikust traditsioonist, mille raames tehtud vähesed rahvakeelsed tõlked lähtusid ladinakeelsest tõlkest. Aga peaasi, tõlge pidi olema üldrahvalikult mõistetav, nagu selle võtab kõige värvikamalt kokku Lutheri paljutsiteeritud lause: „Sest mitte ladina keele tähtedelt ei tule küsida, kuidas saksa keelt peab rääkima, nagu need eeslid teevad, vaid seda tuleb küsida emalt kodus, lastelt tänaval, lihtrahvalt turuplatsil, ja just neile tuleb suhu vaadata, kuidas nemad räägivad, ja selle järgi tõlkida; siis saavad nad sellest aru ja taipavad, et nendega räägitakse saksa keelt.“ Sealjuures rõhutas Luther, et tõlkida tuleb igal juhul nii, et „õige“ mõte võimalikult selgesti lugejani jõuaks. Usupuhastuse üks olulisi teese oli, et lunastuseks pole olulised mitte head teod, vaid ainuüksi usk. Just seda eriti tundlikku teemat puudutava näite esitas Luther ka oma tõlkemeetodi õigustuseks, selgitades, miks ta kirjakohas Rm 3:289 on saksa keeles lisanud määrsõna „ainult“ (allein durch den Glauben ‘ainult usu läbi’): „Nõnda olen mina siin, Rm 3:28, väga hästi teadnud, et ladina ja kreeka tekstis ei ole sõna solum, ja paavstlastel poleks olnud tarvis seda mulle õpetada. Tõsi ta on. Seal pole neid nelja tähte, sola, mida nood eeslipead vahivad nagu vasikas uue lauda väravat. Aga nad ei näe, et teksti tähenduses on see ometigi olemas, ja kui tahetakse seda selgesti ja arusaadavalt saksa keelde panna, siis kuulub see sinna juurde. Sest mina tahtsin rääkida saksa keelt, mitte ladina või kreeka keelt, kuna ma olin nõuks võtnud rääkida tõlkides saksa keelt.“
Niisiis võiks Lutheri tõlkemeetodit pidada lausa väljakutsuvalt tõlgenduslikuks. Iga tõlkija teab muidugi, et tõlkimise ja tõlgendamise vahel polegi selget piiri, aga teadlikult on võimalik kalduda kas (tõlkija arusaamale vastava) sisulise täpsuse või vormilise täpsuse poole. Viimase poole sajandi tõlketeoorias kasutatakse nende tõlkevalikute kirjeldamisel Eugene Nida pakutud terminipaari dünaamiline ja formaalne ekvivalentsus. Ilukirjanduse tõlkimisel on dünaamilist ekvivalentsust taotlev ehk ümberütlev tõlkeviis (vähemalt mõõdukal kujul) iseenesestmõistetav, aga Lutheri ajal oli sellise põhimõtte rakendamine piiblitõlkes julge samm.
Kuigi Luther leidis, et tõlkida tuleks originaalkeeltest ja oma tõlgendust usaldades tuleks tekst panna hoogsalt ümberütlevasse rahvalikku kõnepruuki, kujunes tema enda saksa tõlkest uus vormitäpselt järgitav kaanon. Luterlikes maades hakati teistesse rahvakeeltesse tõlkima Lutheri saksa tõlke järgi, seda pahatihti sõna-sõnalt sihtkeelde üle kandes.
1640. aastate alguses tehtud, teadaolevalt esimene eestikeelne Uue Testamendi tõlge ei ole säilinud, aga arvatavasti oli see just niisugune, üsna mehaaniliselt Lutheri tõlget kopeeriv eestindus. Samamoodi tõlkis 1660. aastate paiku Uue Testamendi põhjaeesti keelde Kullamaa pastor Heinrich Göseken, ja Eestimaa konsistooriumis püsis seesugune tõlkemeetod au sees kuni sajandi lõpuni. Aga juba sajandi keskel (tõenäoliselt ajavahemikus 1647–1657) tõlkis kogu Piibli lõunaeesti keelde Urvaste pastor Johannes Gutslaff.10 Tema tõlge on väga huvitav ja eksperimentaalne. Gutslaff tõlkis originaalkeeltest, võttes muidugi arvesse ka Lutheri tõlget, aga eriti põnev on tema kasutatud eesti keel. See tugineb kohalikule Urvaste murrakule, silmas pidades ka varasemat lõunaeesti kirjakeele traditsiooni, kuid sealjuures leiutab Gutslaff originaalkeeltele tuginedes sekka täiesti uusi termineid ja grammatilisi konstruktsioone. Vana Testamendi käsikiri on ühtlasi varustatud tõlkijapoolsete kommentaaridega mõningate originaali sõnade või väljendite täpsema tähenduse kohta. Gutslaffi tõlge jäi käsikirja, nii et edaspidist tõlkelugu see paraku ei mõjutanud. Kolmandaks oluliseks etapiks võib pidada 1680.–1690. aastatel Liivimaa kindralsuperintendendi Johann Fischeri eestvedamisel välja antud või valminud tõlkeid: Andreas ja Adrian Virginiuse tööna 1686. aastal ilmunud lõunaeestikeelset „Wastset Testamenti“ ning (käsikirja jäänutena) samade tõlkijate Vana Testamendi tõlget ja Johann Hornungi põhjaeestikeelset Uue Testamendi tõlget. Kõik kolm tõlget paistavad silma hea ja ladusa eesti keele poolest. Teoreetiliselt pooldasid Fischeri meeskonna liikmed originaalist tõlkimist ning pole kahtlust, et originaaltekstid olid neil kindlasti tõlkimisel käepärast. Aga sama selgelt on tekstis tunda ka Lutheri saksa tõlke mõju.
17. sajandi lõpus pääses Saksamaal mõjule pietism, mille piiblitõlke seisukohad erinesid oluliselt Lutheri kirjeldatud tõlkemeetodist.11 Pietistid pöörasid Piibli tundmisele suurt tähelepanu ja hindasid eriti kõrgelt algteksti, pidades oluliseks kõigi selle sõnade võimalikult täpset edasiandmist. Lutheri tõlget hakati kommenteerima ja kritiseerima ning 18. sajandil ilmus ka täiesti uusi saksa tõlkeid. Neid kõiki iseloomustab püüd originaalteksti võimalikult truult edasi anda ning sageli ka konkordantsusetaotlus ehk soov ühte ja sama originaali sõna (või koguni tüve) alati ühe ja sama sõnaga (või koguni tüvega) vahendada. Kõige mõjukam neist tõlgetest oli nn Berleburgi tõlge (1726–1742), mis paistab silma ühelt poolt mõneti müstiliste tõlgendustega, mida paljudele piiblikohtadele kommentaarides antakse, aga teisalt ka algteksti sõnadele etümoloogiliselt eriti täpsete vastete pakkumisega tekstis endas või nendessamades kommentaarides.
Just pietistlikus hoovuses jõudis viimaks lõpule ka kogu Piibli tõlkimine eesti keelde. Eestikeelne täispiibel ilmus 1739. aastal ja selle toimetajateks ning tõlkijateks olid pietistlikult meelestatud pastorid, kes pärast Põhjasõda Tallinnas ja selle ümbruses ühiselt tegutsema asusid. Tööd juhatas Jüri pastor Anton Thor Helle. Trükipiibli Uue Testamendi osa on pika toimetamistöö viljana välja kasvanud varasemast, Johann Hornungi tõlkest, Vana Testamendi osa tõlgiti algusest peale täiesti uuesti. Vana Testamendi tõlkekäsikiri on säilinud ja sellest võib näha, kuidas tõlget veel toimetamise käigus järjest „pietistlikumaks“ täpsustati. Tõlge lähtub originaalkeelest ja siin on väga hoolikalt püütud edasi anda iga sõna viimaseidki tähendusnüansse. Vajadusel on üks sõna edasi antud kahe või rohkema sõnaga, kuid üksnes siis, kui sõna või vormi täpsele tähendusele eesti keeles küllalt lähedast vastet pole leitud. Ilmekaim näide seesuguse tõlke kohta on Piiblis ainult ühes fraasis esineva (ja seetõttu eri tõlgetes erinevalt tõlgendatava) tegusõna galaš edasiandmine koguni viiest eri tüvest koosneva sõnaühendiga (Ülemlaul 6:5): „(sinno juuksekarwad on kui kitste karri, kes) warra hommiko (Kileadi mäelt) mahhalähhäwad joma“ – just nii, nagu selle tegusõna tähendusnüansse tollastes pietistlikes allikates kirjeldati.12 Tõlke originaalitäpsust illustreerivad muuhulgas ka selles esinevad arvukad hebraismid, millega vahendatakse piiblimaailma reaale, millele eesti keeles vähegi lähedane vaste üldse puudus.
Sestpeale püsiski eesti piiblitõlkes 275 aastat seesama pietistliku tõlke põhimõte: tõlgiti originaalist, lähtekeelset sõnastust ja iga sõna tähendust võimalikult täpselt eesti keelde üle kandes. Järgitud on ka konkordantsuse ideaali, püüdes üht ja sedasama sõna võimalusel igas kontekstis ühe ja sama vastega tõlkida. Vana tõlget ennast hakati 19. sajandil algul tasapisi, hiljem üha kasvava hooga redigeerima, aga põhimõtteliselt püsis see käibel kuni 20. sajandi keskpaigani. 20. sajandil tehti (osalisi või suuremaid tervikuid haaravaid) uusi tõlkeid, kuid neis kõigis on ideaalina silmas peetud samu tõlkeprintsiipe. Selge erandi moodustavad Vana Testamendi raamatute seas ainult Vello Salo ja Indrek Hirve psalmitõlked, mis on teadlikult orienteeritud tänapäevast lugejat või kuulajat luulena mõjutama.13 Seevastu näiteks nn Suure Piibli (1938–1940) Uku Masingu tõlgitud osades on isegi vana pietistliku tõlkega võrreldes veel tublisti sihiteadlikumalt püütud iga originaali sõna algsele „sisule ligi pääseda“.14 Vana traditsiooni jätkuks võib pidada ka 1997. aastast n-ö ametliku tõlkena käibivat versiooni, mis on kokku pandud 1968. aasta väliseesti tõlke Vana Testamendi osast ja Toomas Pauli 1989. aasta Uue Testamendi tõlkest, kummagi sõnastust veidi tasandades ja ühtlustades, kuid sealjuures originaalitäpsusele ja konkordantsusetaotlusele siiski truuks jäädes, nii et tulemuseks on üsna tuim segu, mis ajab asja ära, rahuldamata päriselt kedagi.
Kuni nüüd ilmus jehoovatunnistajate tõlge, mis on avalikult ja häbenemata tõlgitud ingliskeelsest jehoovatunnistajate tõlkest (New World Translation) ja tunnistab avalikult ja häbenemata, et iga tõlge on paratamatult tõlgendav ja ühte ja sama sõna ei saa alati ühtemoodi tõlkida, sest sõna tähendus sõltub kontekstist.
Kaudtõlkest ja tõlgenduslikkusest
Korraliku eesti kooliga tänapäeva ilukirjandusliku tõlkija jaoks on tõlkest tõlkimine pühaduseteotus, mis on igal juhul miinusmärgiga. Kaudtõlkimise vastasel äreval kaitsepositsioonil on oma põhjused. Kui saksa kirjandus kõrvale jätta, on ilukirjanduse originaalist tõlkimise traditsioon meil ju tegelikult alles üsna õhuke. Kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni tõlgiti peaaegu kõik muukeelse kirjanduse teosed (niipalju kui neid üldse eesti keelde pandi) saksa keele vahendusel. Pealegi meenutab vahenduskeelte kaudu tõlkimine praegusele vanemale põlvkonnale nõukogude aega, mil osa kirjandusest tõlgiti venekeelsetest tõlgetest. Nagu Norman Kuusikki oma viidatud artiklis mainib, ilmub ka praegu inglise keele kaudu vahendatud ilukirjanduslikke tõlkeid, ilma et tõlke kaudsust peetaks vajalikuks retseptsioonis taunida või üldse äragi mainida. Nii et seda enam tuleb originaalist tõlkimise põhimõtet muidugi kaitsta.
Mis aga Piibli tõlkimisse puutub, siis ühelt poolt on siin, nagu eelnevast selgus, originaalist eestindamine palju pikema traditsiooniga. Nii et igasuguste protsesside spiraalse arengu mustreid uskudes võiks oletada, et võib-olla oligi aeg küps mingit laadi kaudse tõlke jaoks. Teisalt tuleb rõhutada, et Vana Testamendi heebrea keel ja Uue Testamendi kreeka keel kui omaette allkeeled on tänapäevaks ammu surnud ja käibelt kadunud, nii et neile pääsebki päriselt ligi ainult sõnastike, kommentaaride ja varasemate tõlgete kaudu. Piibli tõlkimisel on selja taga tohutult pikk traditsioon, millega käivad kaasas pikad ja põhjalikud kommentaarid, milleta suur osa tekstist poleks tänapäeval üldse mõistetav. Ka originaalist tõlkides tuleb neid kommentaare ja olulisemaid varasemaid tõlkeid arvestada, nii et piir otse- ja kaudtõlke vahel on siin kohati üsna hägus. Pealegi, lisaks teistele tõlgetele ja kommentaaridele on tänapäeval veebis kättesaadavad mitmesugused piiblitõlkija abivahendid, mis võimaldavad originaalteksti kohta põhjalikku infot saada ka inimesel, kes originaalkeeli ei oska. Seesuguseid abivahendeid on 2014. aasta tõlke autorid ka kasutanud, nagu võib aimata tõlkest endast ja nagu selgitatakse ka viidatud Eesti Päevalehe artiklis. Mitte et see kõik kaudtõlget kui sellist õigustaks, aga selle taustal tundub, et küsimus polegi lähteteksti keeles. Tiitellehe lause „Tõlgitud ingliskeelse piiblitõlke „New World Translation of the Holy Scripture“ 2013. aasta uuendatud väljaandest“ viitab pigem või eeskätt tõlgenduslikule versioonile, mida eestindajad on järginud. Niisiis pigem sellele, et tegemist on selget ideoloogilist suunitlust silmas pidava tõlkega.
Jehoovatunnistajad on silmapaistvalt intensiivse kuvandiga rühmitus, kusjuures paljud nende arusaamad Piiblis käsitletavast erinevad (meie Vikipeedia sõnul) „olulisel määral peavoolu kristlusest“. See teeb lugeja vältimatult valvsaks. Uut tõlget on küll mõnus lugeda, aga kas sellest saab ikka teada, mida Piiblis „tegelikult“ räägitakse? Sellekohaseid süüdistusi on tõlkijad Tauno Ernitsa suu läbi (nii Postimehes Rein Veidemannile antud usutluses kui ka tõlkijate sektsioonis toimunud vestluse käigus) pareerinud, tuletades meelde eespool juba viidatud ja tänapäeva ilukirjandustõlkijate jaoks enesestmõistetavat tõdemust, et iga tõlge on paratamatult tõlgendus. Siin kirjeldatut meenutades tuleb ühtlasi möönda, et ehkki tõlkest tõlkides lähevad jehoovatunnistajad Lutheri tõlkepõhimõtetega vastuollu, siis tõlke möödapääsmatut ja lausa vajalikku tõlgenduslikkust tunnistades ja rõhutades seisavad uue eesti tõlke autorid oma tõlkepõhimõtete poolest Lutherile lähemal kui kogu meie senine luterlik piiblitõlke traditsioon.
Küsimus, milles ja kui palju erinevad jehoovatunnistajate arusaamad selles osas, mis (Lutheri väljendust kasutades) Piibli „teksti tähenduses olemas on“, luterlikest või katoliiklikest arusaamadest, kuulub teoloogia valdkonda. Seepärast jäägu ka teoloogide analüüsida, kuidas need eripärased arusaamad eesti uue tõlke aluseks olnud ingliskeelses tekstis väljenduvad ja kas ja kuidas need sealt omakorda eesti keelde üle on kantud. Filoloogile tundub esmapilgul, et eesti tõlkes on eriarusaamu kajastatud pigem ettevaatlikult ja mõõdukalt. Näiteks on ingliskeelses tõlkes kasutatud Esimese Moosese raamatu alguses (1Ms 1:2) meie tavapärase Jumala Vaimu kohal väljendit God’s active force (‘Jumala tegutsev jõud’), mis küllap on seotud jehoovatunnistajate soovimatusega aktsepteerida kolmainsust. Vaid kommentaarist võib leida möönduse, et tõlkes kasutatud väljendi asemel võiks öelda ka God’s spirit.15 Jehoovatunnistajate teiskeelsetes tõlgetes (vähemalt soome, prantsuse ja saksa tõlkes) on see kirjakoht lahendatud inglise lähtetõlkega sarnaselt, kuid eesti tõlkes on põhitekstis jäädud traditsioonilise vaste Jumala vaim juurde ning joonealuses selgitatakse pikemalt: „Sõnaga „vaim“ tõlgitud heebrea sõna viitab nähtamatule tegutsevale jõule. Seda sõna on näiteks tõlgitud ka vastega „tuul“.“16
Asjalik tõlge
Tõlgenduslikkus on igal juhul möödapääsmatu, kui tõlkija tahab, et tõlge oleks sihtgrupile mõnuga loetav. Ja just seda jehoovatunnistajad taotlevadki. Oma tõlkepõhimõtteid selgitavad eestindajad põhjalikult juba väljaande lisades (lk 1718–1725). Väärib tähelepanu, et samal ajal kui jehoovatunnistajate kodulehelt17 jääb mulje, et ingliskeelse revideeritud väljaande autorid peavad oluliseks esile tuua tõlke täpsust, siis eestikeelse tõlke autorid alustavad, vastupidi, selgitusega, miks pole võimalik sõna-sõnalt ja konkordantselt tõlkida. Ju on rõhuasetuste erinevus tingitud üldise tõlkeloolise konteksti vajadustest. Ingliskeelses maailmas on liikvel hulgaliselt lihtsustatud ja adapteeritud mugandusi ning seetõttu on ingliskeelsele lugejale peetud vajalikuks esmajärjekorras rõhutada, et antud juhul pole tegemist muganduse ega lühendatud variandiga. Eestikeelse eksegeetilist täpsust esikohale seadva traditsiooni taustal aga leiti, et kõigepealt tuleb põhjendada just sõnasõnalisusest eemaldumist.
Oma taotlusi selgitades ütlevad tõlkijad (lk 1720), et „Piibel pandi kirja tavalises, igapäevases keeles, mida rääkisid lihtsad inimesed“ ja seetõttu on hea tõlge selline, „mis võimaldab erisuguse taustaga siirastel inimestel Piibli sõnumist aru saada“. Kuigi tõlkepõhimõtete kirjelduse lõpus (lk 1721) „usaldusväärse piiblitõlke“ kriteeriume loetledes on esikohale seatud sõnumi edasiandmise täpsus ning võimalust mööda algteksti sõnastuse ja struktuuri järgimine, jääb kokkuvõtvalt kõlama viimane nõue, mille järgi tõlge peab olema „loomulikus, kergesti mõistetavas keeles, mida on hea lugeda“.
Tõlkelooliselt omaette põnev osa on „Selle piiblitõlke erijooned“ (lk 1722–1725). Huvilisemal lugejal tasukski raamatuga tutvumist nendelt lehekülgedelt alustada, sest üldist sisukorda raamatus pole, aga just siin kirjeldatakse väljaande struktuuri ning tutvustatakse lisasid. Ühtlasi selgitatakse siin veel kord tõlkepõhimõtteid ning loetletakse mõned mõisted, mis on saanud uues tõlkes eesti senisest traditsioonist erineva vaste, nagu isand (pro Issand), jumalatu (pro õel), truu armastus (pro heldus), piinapost ~ post (pro rist), ja põhjendatakse, miks mõned seni ühe vastega tõlgitud sõnad (nt hing, süda, sarv, liha, rasv) on kontekstist sõltuvalt eri paigus edasi antud erinevate sõnadega. Seda osa toetab lisade alajaotus „Sõnaseletusi“ (lk 1692–1716).
Lisades esitatu jätab küll veidi segaseks, kas ja mispoolest eesti tõlkijate põhimõtted inglise lähteteksti tõlkepõhimõtetest erinevad, kuid kinnitab, et siinsete tõlkijate põhjalikult läbimõeldud taotluseks on olnud ladusalt loetav ja kõigile mõistetav tõlge.
Esimese lugemismuljena peab ilmselt igaüks, kes uut tõlget praegu kehtiva nn kirikupiibli tekstiga võrdleb, tunnistama, et uus on tõesti parem. Igatahes selgem, loogilisem ja arusaadavam. Võrreldagu näiteks kohe esimesest peatükist:
1Ms 1:12
P2014 Maast kasvasid rohi, seemet kandvad eri liiki taimed ning eri liiki puud, mille viljas on seeme.
P1997 maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi.
Eriti hästi mõjub stilistiline pööre asjalikkuse suunas seadusandluse, eluliste regulatsioonide ja muu konkreetse ning argiselt kirjeldava tekstiosa korral, mis jäi varasemas sõnastuses paiguti hämaraks ja salapäraseks, aga osutub uues tõlkes ühtäkki lihtsaks ja selgeks. Näiteks:
3Ms 20:17a
P2014 Kui mees on seksuaalsuhetes oma õega, oma isa tütre või oma ema tütrega, ja nad näevad üksteist alasti, siis on see häbitegu.
P1997 Kui mees võtab oma õe, oma isa tütre või oma ema tütre ja vaatab tema häbet ja õde vaatab tema häbet, siis on see häbitegu,
3Ms 19:35
P2014 Te ei tohi olla ebaausad, kui mõõdate millegi pikkust, kaalu või mahtu.
P1997 Ärge tehke ülekohut kohtus, küünarpuu, kaalu ja vakaga!
4Ms 12:15
P2014 Mirjam pandigi seitsmeks päevaks väljapoole laagrit karantiini.
P1997 Siis suleti Mirjam seitsmeks päevaks väljapoole leeri.
Viimases näites mõjub sõna karantiin kindlasti mõnelegi piiblitekstis ootamatult, aga sisuliselt on vaste täpne ja lause selge.
Ladusalt loetava sõnastuse vältimatuks tingimuseks on konkordantsusest loobumine. Nagu eespool öeldud, oli konkordantsuse taotlemine ehk püüd ühte ja sama originaali sõna või tüve alati ühtemoodi tõlkida üks pietistliku tõlke põhimõtteid. Konkordantsust peetakse piiblitõlkes, samuti nagu filosoofiliste tekstide tõlkimisel, siiski ka laiemalt oluliseks, et vältida mõistete lagunemist ja hägustumist. Jäigalt konkordantne tõlge valib iga originaali tüve jaoks mingi vaste ja kasutab seda siis järjekindlalt. Enamasti osutub niisugune tõlge paiguti arusaamatuks, sest loomulikud keeled liigendavad maailma erinevalt ja kui üks keel katab tähendusvälja mingi osa ühe sõnaga, siis teine keel võib erinevates kontekstides kasutada n-ö „tähendusvälja sama tüki“ katmiseks erinevaid tüvesid. (Millisel juhul muidugi võib vaielda, kas see ongi enam „üks tükk“.) Ilukirjanduses tavaliselt konkordantsusest ei hoolita ja tõlgitakse nii, nagu kontekst nõuab. Filosoofilises tekstis nii ei saa. Mõiste terviklikkuse säilitamine on vajalik ka piiblitõlkes, kas või juba seetõttu, et Piibli erinevad osad on üksteisega dialoogis ja tsiteerivad üksteist, ning Piibli võtmesõnadele on ladestunud hulgaliselt uusi kultuurikihistusi, mis neid algseid seoseid arvestavad. Aga mõnuga loetava sihtteksti sündimiseks tuleb mingil määral järele anda. Sest isegi kui konkordantne tõlge on üheselt arusaadav, tekitab see nihkeid stiilitasandil.
Tegelikult ei tähendagi rangest konkordantsusest loobumine ilmtingimata kergema vastupanu teed minemist. Seda on võimalik teha ka läbimõeldult ja kaalutletult, tõlkides sõna teatud juhtudel terminina, teatud juhtudel nii, nagu kontekst näib parasjagu nõudvat. Tõlkijate saatesõnast võib välja lugeda, et just nii ongi uues tõlkes teadlikult tehtud. Muidugi on seegi ohtlik ja keeruline, nagu kõik valikud, mis tõlkimisel langetada tuleb. Sest kes otsustab, kus mingi sõna on terminina tõlgendatav, kus mitte?
Abstraktsemate mõistetega on lugu hoopis keeruline. Seepärast toodagu siin näiteks suhteliselt konkreetne heebrea nimisõna ger, mida eesti piiblitraditsioonis on läbi aegade tõlgitud sõnaga võõras. Uues tõlkes torkab selle sõna vastena enamasti silma muulane. Näiteks:
3Ms 19:33
P2014 Kui teie maal elab muulane, siis ei tohi te teda halvasti kohelda.
P1997 Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda.
Võib muidugi vaielda sõna muulane stilistilise ilu üle ja selle üle, kas see on halvustav või mitte, aga vähemalt seadusandlikus tekstis on see üheselt arusaadav ja ilmselt ka selgem kui võõras, mis võib (eesti keele seletussõnaraamatu järgi) funktsioneerida nii omadus- kui nimisõnana ja mille tähendus nimisõnana võib olla ka ‘külaline’. Samas on ger juudi kultuuriloos oluline ja tugeva laenguga sõna, mis seondub pikaajalise diasporaaga. Kui Mooses oli enne kõrberännakut kodumaale sunnitud vahepeal Egiptusest Midjanimaale põgenema, kasutas ta oma olukorra kirjeldamisel just seda sõna. Selles kontekstis tarvitab P2014 vastet võõramaalane: 2Ms 2:22 „ja Mooses pani lapsele nimeks Geersom, öeldes: „Minust on saanud võõramaalane võõral maal“ (vrd P1997 „Ma olen võõras võõral maal“). Mõnes kohas on ka uues tõlkes vana võõras alles jäänud, näiteks „Ma olen vaid võõras sel maal“ (Ps 119:19). Sportlikust huvist vaatasin läbi kõik 83 salmi, milles ger Vanas Testamendis esineb (ühtekokku 92 korda),18 püüdes tõlkijate valikuprintsiibist aru saada. Kõige esmane oletus oli, et ehk seletab vastete jaotust ingliskeelne lähtetekst. Seal kasutatakse vasteid foreigner ja foreign resident, millest viimane ehk võinuks inspireerida tõlkijaid sõna muulane tarvitusele võtma, aga konkreetsete juhtude lõikes ei jäljenda eesti tõlge kuidagi ingliskeelse versiooni vastete valikut. Kõige ahvatlevam tundus oletus, et valikuprintsiip on olnud stilistiline ja vastet muulane kasutatakse kuivas seadusandlikus kontekstis, vasteid võõramaalane ja (eriti) võõras laiema üldistusjõuga kontekstis, inimese (Piibli kontekstis iisraellase) kui eksistentsiaalses mõttes siinilmas võõra tähistamiseks. Paraku, nagu kõigi teistegi oletuste puhul, nii leidus sellelegi vastunäiteid, nagu „Kuula mu palvet, Jehoova, … sest ma olen sulle kui muulane“ (Ps 39:13, meie tavanumeratsioonis salm 12).
Viimaks küsisin meilitsi Tauno Ernitsalt ja sain vastuseks rohkem kui 6000-tähemärgise mõistete tõlkimise põhimõtteid selgitava traktaadi, millest ilmneb, et valik tehti tänapäeva sõnade tähendusest lähtuvalt, eelistades enamasti (81 juhul) vastet muulane põhjendusel, et heebrea ger märgib üldiselt püsielanikku ning sõna muulane kasutatakse eesti keeles samuti tavaliselt püsielaniku kohta. Kuuel juhul kasutati vastet võõramaalane ja viiel juhul võõras, iga kord mingil kindlal kaalutlusel.19 Selgituskiri ja küllap mitmed muudki jehoovatunnistajate tõlkekogemuse jäädvustused oleksid väärt mõnes tõlkekäsiraamatus või Tõlkija Hääles äratrükkimist, sest algajale tõlkijale pakuksid need kindlasti süsteemikindlat eeskuju. Igatahes pole kahtlustki, et tõlkimisel on iga vähegi termini staatusele pretendeeriva originaalteksti sõna vasteid põhjalikult kaalutud ja valik on langetatud selguse põhimõttest lähtuvalt, pidades silmas tänapäevast keskmist keelekasutajat. Lisaks näib, et peale inglise lähteteksti on põhjalikult arvestatud ka kogu eesti traditsiooni, kuid mõnelegi ootamatult julgele lahendusele vaatamata on täiesti radikaalseid samme siiski välditud. Tüvekonkordantsusega on näiteks seotud ka eesti terminipesa ristima, ristija jne, mis teatavasti ei vasta kreeka verbi βαπτίζω ‘vette kastma’ tähendusväljale. Seegi tekitab tõlkimisel nihestusi, mida eesti lugeja lihtsalt ei teadvusta. 17. sajandi keskel üritas Johannes Gutslaff juurutada eesti vastena sõna kastma, kuid ristima oli juba selleks ajaks nii kindlalt juurdunud, et tema uuendus ei leidnud kasutajaid. Nagu selgub Postimehe usutlusest, on jehoovatunnistajadki kaalunud, kas ei peaks mitte ristima asemel kasutama vette kastma, kuid on sellest loobunud, sest „selline tõlge kõlas liiga kummaliselt, kuigi oli sisult õige“.
Ühesõnaga, uues tõlkes on teadlikult liigutud tavakeelsema registri poole. Senine tõlge lohistas endaga kaasa suurt hulka grammatilisi hebraisme ja krekisme, st sõnu või sõnavorme, mis juba vanaheebrea keeles ja Uue Testamendi kreeka keeles olid sisuliselt grammatiseerunud ehk kaotanud suure osa oma leksikaalsest tähendusest ja funktsioneerisid pigem sõnade ja lausete omavaheliste suhete korraldajana. Pietistlik esmatõlge kandis seesugused vormelid hoolikalt eesti keelde üle. Tänapäeval mõjuvad need vana tõlget ennast lugedes pidulike ja arhailiste „piibliväljenditena“, kuid poolenisti tänapäevastatud 1997. aasta tõlkes pigem mõttetu ja häiriva lisandina. Sellised on näiteks peaaegu kõigi jutustavate lausete alguses olev ja, väljend ja sündis et, partiklid ennäe, vaata, jpt. Neil oli ja on senini kindlasti oma võlu, aga asjalikkuse-taotlustest lähtuvalt on uus tõlge neist loobunud. Vrd näiteks:
2Ms 16:10
P2014 Kui Aaron oli rääkinud terve iisraellaste kogudusega, vaatasid nad kõrbe poole ja nägid pilves Jehoova auhiilgust.
P1997 Ja sündis, et kui Aaron oli rääkinud kogu Iisraeli laste kogudusega ja nad pöördusid kõrbe poole, vaata, siis nähti pilves Issanda auhiilgust.
1Ms 29:2
P2014 Ta nägi väljal kaevu ja kolme lambakarja selle juures lebamas, sest sellest kaevust joodeti tavaliselt karju.
P1997 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev. Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm lamba- ja kitsekarja, sest sellest kaevust joodeti karju.
Olgu öeldud, et inglise vana protestantlik tõlge, nn kuningas Jamesi tõlge, oli nagu eesti pietistlik tõlgegi väga täpne ja andis seesuguseid hebraisme enam-vähem sama hoolikalt edasi. Kuid jehoovatunnistajate New World Translation on neist loomulikult loobunud. Omaette küsimus olekski eesti uue tõlke ja selle inglise lähteversiooni asjalikkuse astme kõrvutus, kuid see nõuaks põhjalikumat uurimist.
Metafoorid, luule ja sõnamängud
Eeldades teadlikku stiilipööret argikeelsuse suunas võiks karta, et poeetilistel tekstiosadel on uues tõlkes kehvemini läinud kui asjalikul jutul. Päris nii see siiski pole. Pisteliselt vaadatud Psalmid, Ülemlaul, Koguja raamat, Iiobi raamat ning Deboora ja Baaraki võidulaul jätavad igati pieteeditundelise mulje. Viidatud Eesti Päevalehe artiklis tunnistab Tauno Ernits: „Poeetilisemates tekstides, eriti lauluraamatus, säilitasime julgemalt traditsioonilisemaid sõnu.“ Näib, et luuleosades pole julgemalt säilitatud mitte ainult vanu vasteid, vaid kogu vana sõnastust. Ehkki seal, kus inglise lähtetõlke tõlgendus läheb eesti senise Piibli tõlgendusega otse vastuollu, järgitakse siiski inglise tõlgendust, andes sellele omapoolse sõnastuse, näiteks Ps 51:6 (meie tavanumeratsioonis 8. salm):
P2014
Sinul aga on hea meel tõest inimese südames,
õpeta siis mind, et mu südame salasoppides oleks tõeline tarkus.
NWT
Look! You find pleasure in truth in the inner person;
Teach my innermost self true wisdom.
P1997
Vaata, sul on hea meel tõest,
mis asub südame põhjas,
ja salajas annad sa mulle tarkust teada.
Asjalikkuse taotluses on enamik liiga kujundlikuna tundunud metafoore n-ö lollikindlamaks sõnastatud, nagu juba tõlkijate saatesõnast (eriti lk 1723) selgub. Mõnikord võib niisugusel juhul joonealuses märkuses leida selgituse originaalkujundi kohta kujul „Sõna-sõnalt …“, või „Võib tõlkida ka …“. Näiteks rasva ja õli kujund, mis Vanas Testamendis märgib küllust ja head elujärge, on uues tõlkes tänapäeva argiteadvusele kohandatud, kuid lihtsustatud tõlkevaste on varustatud joonealuse märkusega, nagu Ps 63:5 (meie tavanumeratsioonis 6. salm):
P2014
Ma olen täidetud parimate, valitud* paladega,
mu suu hõiskab sulle rõõmsalt kiitust.
Joonealuses märkuses: *Võib tõlkida ka „rasvaste ja õliste“.
P1997
Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing,
mu suu kiidab sind hõiskehuulil.
Sama tsitaadi on ka Luther toonud oma psalmitõlgete selgituses (1533) näitena vajaduse kohta originaali kujundeid mõnikord asendada, väites, et ükski sakslane ei saa enam aru, kuidas rasv ja õli rõõmuga peaksid seotud olema. Ometi on seda laadi kujundlikest lihtsustustest uues eesti tõlkes õieti kõige rohkem kahju, ehkki tõlke üldiste taotlustega sobib asendus vaieldamatult kokku ja tänapäeva ilukirjanduslik tõlkepraktika toetab samuti seisukohta, et originaalkeele püsikujundid tuleks välja vahetada sihtkeele püsikujundite vastu.
Lihtsalt ära või vajaduse korral joonealuse selgitada on jäetud ka sõnamängud, mis pole piiblitekstis sugugi harvad. Seda võib pidada igati mõistlikuks, sest ponnistatud asendused mõjuvad enamasti pigem arusaamatult ja desorienteerivalt. Näiteks naise loomise lõppakord 1Ms 2:23, kus mees (heebrea keeles iš) annab äsja tema küljeluust loodud naisele nime (išá) iseendast lähtuvalt. Sõnamängulisuse tõttu on seda paljudesse keeltesse keeruline tõlkida, ehkki inglise tõlkes kõlab lause päris mõistlikult:
NWT
This one will be called Woman,
Because from man she was taken.
Eesti tõlge on selle fraasiga algusest peale hädas olnud. Luterlik kirikupiibel järgib siin juba 17. sajandist pärit lahendust. Kõige vaimukama lahenduse pakkus välja esimene tõlkija Johannes Gutslaff ja hiljem on katsetatud muidki variante,20 ent eriti õnnestunuks ei saa neist ühtegi pidada:
Gutslaff (u 1647)
Seh sahb üttes Emmamehes kutztut sahma,
sehst eth temma sest mehest wöttut om.
Virginiused (u 1687)
tädda peap Mehhe-Naiseks kutsutama,
sepärrast, et täm̃a Mehhest on wotetut.
mustand 1725
sepärrast peab tem̃a Mehhe-sugguseks kutsutama,
sest et tem̃a Mehhest on woetud.
P1739
tedda peab mehhe-naeseks hütama,
sest et ta mehhest on woetud.
P1997
Teda peab hüütama mehe naiseks,
sest ta on mehest võetud.
Uus tõlge ei üritagi mingit mängulisust edasi anda, vaid tõlgib lause täiesti argiselt ning lisab selgituse joonelauses:
P2014
Teda hüütagu naiseks,
sest ta on mehest võetud.*
*Heebrea keeles on siin sõnamäng: „mees“ on iš ja „naine“ iššah.
Keelemäng ja originaali kunstiliste kujundite edasiandmine ei olegi selle tõlke taotluseks olnud. See on tarbepiibel, mis tahab sisu (võimalikult täpselt) võimalikult paljude lugejateni viia.
Kokkuvõtteks
Niisiis võib öelda, et eesti piiblitõlke varsti juba nelja sajandi pikkuses ajaloos on jehoovatunnistajate uus tõlge oma tõlkepõhimõtetelt õieti kõige luterlikum. Ja viimased peaaegu kolm sajandit kehtinud pietistliku tõlketraditsiooni taustal mõjub see tõeliselt värskendavana.
Mingeid ühisjooni võib uuel tõlkel leida kõigi varasemate, luterlaste tehtud tõlgetega ning päris kindlasti on tõlke autorid senist traditsiooni põhjalikult tundma õppinud ja toetuvad sellele. Sarnaselt 17. sajandi põhjaeesti tõlgetega on tegemist kaudtõlkega – tol ajal tõlgiti Lutheri saksakeelsest variandist, nüüd jehoovatunnistajate ingliskeelsest. Johannes Gutslaffi lõunaeesti tõlkega seob uut tõlget otsiv ja eksperimenteeriv vaim, ehkki tuleb tunnistada, et jehoovatunnistajad on kogu senise eesti traditsiooni suhtes respekteerivamad, kui Gutslaff oma aja lõunaeestikeelse õblukese traditsiooni suhtes oli. Kõige lähem sugulane näib uus tõlge olevat Johann Fischeri meeskonna tõlgetele. Kõige suurem on metoodiline vastuolu pietistide tõlgitud esimese trükipiibliga ja kogu hilisema traditsiooniga, millele see aluse pani.
Siiski ei saa jätta esile toomata omamoodi lõbusat seika, et just selle tõlkega seob uut tõlget väga oluline tõlkevaste – Jumala nimi Jehoova, mis on ühtlasi nime andnud ka tervele uue tõlke autorite usutunnistusele. Selle tõlkevaste kasutamist (lisaks Vanale Testamendile ka Uues Testamendis) põhjendatakse pikalt järelsõnades (lk 1731–1743). Üldiselt eristab selline kasutus jehoovatunnistajate tõlget nii protestantlikest kui ka katoliiklikest tõlgetest, kus Jumala pärisnime asemel tarvitatakse enamasti kas üldnime Isand (eesti keeles Issand, saksa Herr, inglise Lord, jne) või nimekuju Jahve. Eesti 1739. aasta tõlge on üks väheseid, mis kasutab nimekuju Jehoova. Mustandkäsikirjast selgub, et alguses tarvitati selleski tõlkes üldnimelist vastet Issand, kuid toimetamise käigus, koos muude pietistlike täpsustustega, viidi järjekindlalt sisse Jehoova. Selle võttis üle ka 1968. aasta väliseesti tõlge, nii et Jehoova kõrvaldati eesti Vana Testamendi tõlkest alles 1997. aasta redaktsioonis. Muukeelsetes maailmades ilmselt üsna radikaalsena mõjuva nimekasutusega eesti jehoovatunnistajate tõlge siinmail niisiis kedagi ei raba, vaid lihtsalt taastab üürikeseks ajaks katkenud pika traditsiooni. Lisades ainult sama pärisnime ka Uude Testamenti, kus seda varem polnud.
Võib-olla oligi eesti pietistliku piiblitõlketraditsiooni väsitavast sõnatäpsusest ülesaamiseks vaja luterlusevälise usutunnistusega tõlkijate sekkumist? Ja ehk oli värskendavalt uudse tõlkeni jõudmiseks ka hädavajalik võtta aluseks ingliskeelne variant?
Et mitte nii patuse mõttega lõpetada, rõhutan, et kõigile oma voorustele vaatamata jätab jehoovatunnistajate uus tõlge endiselt haigutama selle suure lünga meie kultuuriruumis, mida on kutsutud täitma tänapäevane filoloogiliselt nõudlik ja täpne originaalkeeltest lähtuv kommenteeritud tõlge. Niisuguste väljaannetega on Urmas Nõmmik juba algust teinud.21 Ja muidugi oleksid lisaks Vello Salo tõlkele teretulnud poeetiliste osade erinevad ilukirjanduslikud tõlked, millest ei saa kunagi küll.
Viited:
1 Piibel. Uue maailma tõlge. Tõlgitud ingliskeelse piiblitõlke „New World Translation of the Holy Scripture“ 2013. aasta uuendatud väljaandest. Brooklyn, 2014. (Edaspidi viidetes P2014.)
2 Piibel. Kreekakeelse osa uue maailma tõlge. Tallinn, 2009.
3 Piibel meie igapäevases keeles. Vahitorn, 01.09.2009, lk 19–23.
4 T. Paul, Ilmunud on uus eestikeelne Piibel. Eesti Kirik, 17.09.2014; T. Paul, Jehoovatunnistajate õnnestumine, Sirp, 10.10.2014.
5 K. Kressa, Piibli uuest tõlkest „Paabelit“ ja „tölnerit“ ei leia. Eesti Päevaleht, 18.12.2014.
6 R. Veidemann, Raamatute raamatu taasjõudmine eesti keelde. Postimees, 17.01.2015.
7 N. Kuusik, Tõlkimine ringiga või otse. Sirp, 23.01.2015, lk 36–37.
8 M. Luther, Kiri tõlkimisest ja pühakute eestpalvest. Tlk K. Ross. Vikerkaar, 2000, nr 2/3, lk 83–96.
9 Tänapäevases Eesti Piibliseltsi tõlkes (Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn, 1997; edaspidi P1997): „Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.“
10 Vt Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Tallinn, 2013.
11 B. Köster, Pietismus und Bibelübersetzung. Rmt-s: Übersetzung. Ein internationales Handbuch zur Übersetzungsforschung. Toim. H. Kittel jt. 3. kd. Berliin; Boston, 2011, lk 2396–2400.
12 Vt lähemalt: K. Ross, Ülemlaulu tõlkest esimeses eestikeelses Piiblis. Akadeemia, 1995, nr 1, lk 16–17.
13 Kuningas Taavet. Laulud. Tlk V. Salo, I. Hirv. Tallinn, 2008 (sama tõlge on veidi redigeeritult ilmunud veel mitmes väljaandes). Seevastu näiteks Vello Salo Ülemlaulu tõlge (Saalomon, Laulude laul. Tlk V. Salo. Tallinn, 2006) on vähemalt tõlkija enda sõnul pigem eksegeedi kui luuletaja tõlge.
14 Vt lähemalt nt T. Paul, Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Tallinn, 1999, lk 709–714.
15 http://www.jw.org/en/publications/bible/nwt/books/genesis/1/.
16 Uue eesti tõlke kaudtõlkelisus vajaks muidugi omaette põhjalikku uurimist (st iga fraasi kõrvutamist nii originaali kui inglise lähtetekstiga), mistõttu siinses kirjutises on võimalik anda ainult paar pealiskaudset sellekohast viidet.
17 http://www.jw.org/en/publications/bible/nwt/holy-scriptures-foreword/.
18 Vt http://biblehub.com/hebrew/1616.htm.
19 Tauno Ernitsa meilikirjast 17.04.2015.
20 Erinevate ajalooliste tõlkeversioonide kohta vt lähemalt eesti piiblitõlke ajaloolisest konkordantsist (http://portaal.eki.ee/piibel).
21 Vt Iiobi raamat. Tlk U. Nõmmik. Tartu, 2013.
Toimetaja: Taavi Hallimäe