Arvustus. Päevakajalist naistekalist põnevust
Uus raamat
Birk Rohelend
"Sa pead suudlema Silvat"
Helios
271 lk.
Nii-nii, neiu Rohelend. Et varjame kiivalt oma kodanikunime. Nagu Padavere "poeet" Arkaadi Eldoraado. Kelle puhul Pikri toimetus kunagi asja selgeks tegi, miks: lugedes eelnimetatud "poeedi" niinimetatud luuletusi on selge, et isik lihtsalt ei vääri kodaniku austavat nimetust.
Urr selle kodanikuks olemisega, sõna "kodanik" on igasugu tühikargajad ja kodanikuühiskonna edendajad nii ära lörtsinud, et hakka või häbenema.
Teil, neiu, on üks raamat õnnestunud. Vägagi. Üleüldse ei ole tahtmist norida ega ole ka millegi kallal, jutt jookseb lobedalt, nagu nina raamatusse torkad, võetakse sellest tugeva eesti naise käega kinni ja veetakse lõpuni välja.
Autori kindel käsi ongi, mis siin eriti kiiduväärt. Mitu liini kuhjatakse rõõmsalt üksteise otsa, aga need tegelased, need ju lähevad käest ära. Nagu luik, haug ja vähk, igaüks ise suunda, see tähendab, vähk kui amfiib ei tea ülepea, kuhu ta tikkuda tahab, peaasi, et keegi aru ei saaks. Ohja siis sihukesi, aga neiu Rohelend tuleb mõnusalt toime.
On kohtumine pea teispoolsusega, kui surnuks arvatud sõbranna auto ette kargab ja tuleb uurima hakata, et mis värk.
On õudustäratav väikelinna segasalat, kus sees kuulujutud, segased peresuhted, raha, poliitika ja see miski nimetamatu, mis paneb kohtadesse sattudes mõtlema, juuksed püsti: mis siis, kui siit enam ära ei saa – üks läbiv kolejuttude teema ju.
On seostamine kaasajaga, sest vaeveldakse teemaga, kuis kange eesti mutt ei taha kuuldagi, et mingi kiirraudtee läbi tema maade läheks, ähvardage ja mulisege, palju tahate. Teistele teeb muret, et see läheb läbi nende kanepipõllu, millest kõik mõistagi teavad, aga elu sees välja ei anna.
On moekaid suhtemuresid, mis teeb sellest põnevuse kõrval omaette meistritüki ehk natuke naisteka. Ei solvu! Ma ei viitsi korrata, kuis pean naistekat üheks kõige keerulisemaks kirjatööks üldse.
On igavene hunnik vahvaid tegelasi, kes kõik selgelt saavad päriselt olemas olla. Ajah, vallavanemad võivad veel hullemad olla. Turvaliselt linnas vurletades võib itsitada Paavel Koosari üle, aga on sihukesi, kelle kõrval Louis XIV oli tagasihoidlikkus ise oma riik-mina lausega ja keskmine katusepakkuja on viisakas teenepaljuja.
Et jutt liiga imalaks ei läheks, siis noriks ka. Või, salakavalalt, teeks mõningaid tähelepanekuid.
Vaat, noormees vaevas tükk aega pead, kus see maaelu aset leiab. Esimene mulje, et enamvähem kuskil Pohirannas, sinna Lahemaa kanti. Nimede järgi. Sealkandis võib inimese nimi vabalt Stökel olla. Kõva rootsi ja saksa mõju. Aga neiu Rohelend ütleb, et neli tundi lõuna poole. Mm. Sealkandis esineb palju liitsõnadest koosnevaid perekonnanimesid – Rohelend sobiks lõunasse väga hästi - eesnimedega on, nagu on. Ise kohati kunagi esimesele tütrele nime pannes ja ajaviiteks kätte antud nimeraamatut lehitsedes vaimustavat Olaf-Cäelini.
Aga -vere lõpulised kohanimed kipuvad küll kõik põhja poole jääma. Kunagi uidates, et miks sihuke kole sõna kohale pannakse, kas sõnast veri, tuldi mõttele, et ehk on see hoopis moondunud "berg", mida rootslased teadupärast bärjiks hääldavad ja eesti kõrv verena kuulda võib. Kama sellega.
Nüüd ei tea, kas see läheb kiituse või tähelepaneku alla, aga germaani nimedest kubisemine annab – mu meelest heas mõttes – hästi skandinaavliku vaimu. Ingmarid ja... Hageni arvasin minamees algul ülepea eesnimeks. Pealegi on kõik tegelased omadega puntras, saladusi, painajaid täis, kui mõnel polegi luukere kapis, pole vaja muretseda, küll sõber kohe toob kaks ühe hinnaga. Päris lahe.
Päris norimine siiski on. Ehkki polda lätlane. Asesõnade asemel "mees" või "naine" kasutamine ei ole asjakohane, tuletab meelde rohkeid uudiste pealkirju: "Mees varastas pudeli kasevett ja sukkpüksid"; "Naine kaotas kingad ja au"; "Mees ja mees leidsid tiigist ekskavaatori" jne. Lätlust nii palju, et üks läti žurnalist kunagi juhtis tähelepanu ja küsis, et miks igaunid pealkirjades kogu aeg sugu rõhutavad. Ei osanud vastata. Eks see tule keskkoolist ja vastikust žanrist nimega "kirjand", kus muudkui korrutati, et ei tohi sõna korrata. Vaat tohib ikka korrata küll, kui tundub, et korrata on õige, sest mõnikord on lausa vaja korrata, korrata, korrata ja sellest pole midagi, kui seda veel kord korrata.
Ah, aitab mul jahumisest küll. Ülimalt tubli raamat. Marss nüüd arvuti taha, neiu Rohelend ja tulgu Stöklit nagu torust.
Toimetaja: Valner Valme