Arvustus. Mehel on pahaendeline kapuuts peas
Uus raamat
Christoffer Carlsson
"Nähtamatu mees Salemist"
Tõlkija Allar Sooneste
Tammerraamat
Nordic Noir'i tuules ütle "Põhjamaa" ja "krimi" ja läheb. Aga kõik ei ole nafta, mis mustalt helgib. Christoffer Carlssoni esmaeestindus tasub aga lugemist. Tegemist ei ole klassikalise kriminaalromaaniga, kus leidub ohtralt värvikaid kahtlusaluseid, keda lugeja ees kandikul ükshaaval eksitavalt fookusse tõstetakse ning kus märkamatute pisiasjade kaudu paljastatakse hämmastavalt nurjatu tapalugu, mille põhjused peituvad ikka inimlooma kahepalgelise kuju mustal poolel.
Carlsson lähtub freudistlikust aksioomist, kus põhjused asuvad lapsepõlves ja sealtkaudu ka alateadvuses ning paneb oma haaravas krimiromaanis noorepoolse politseiniku meenutama poisiiga kehvemas linnaosas: Stockholmi Salem ei ole tegelikult üldse paha keskkond, aga nende mõistes siiski. Meenutuste kaudu saavad peategelane ja lugeja peaaegu ühel ajal teada, miks mõrv politseiniku kodukortermajas ei ole juhuslik ja kuidas kuritegu võib jälitada sellega otse mitte kokku puutunud inimest, tehes ta ootamatute seoste kaudu osaliseks.
Carlsson näitab paralleelselt kahte aega, olevikku ja minevikku, ja kuna olevik liigub aeglasemalt, aga seda painajalikumalt, siis kaugemalt pihta hakanud ning järk-järgult tumedamaid toone võttev minevik jõuab olevikule romaani jooksul pingsas tempos järele ja hõivab lõpuks oleviku koha. Ajad ja nende tähendused kohtuvad ja põrkuvad raginal.
Minevik ei ole seejuures esitatud lineaarselt, vaid üksikute mälupiltide kaudu siit ja sealt poisipõlvest. Mida lähemale romaani lõpule, seda terviklikumaks pilt aga muutub. Pusle pannakse kokku ju nii, et sa ei tea, mis tüki sa järgmisena leiad, ja sellises romaanis leiab neid tükke lugeja eest autor, kuigi, kuna kõike lahti ei seletata, võib lugeja ise tunda end avastajana, ja seda õnnestunum on raamatu ülesehitus. Mitmed õhus olevad kirved langevad teose kulmineerudes algusest peale, ning tasapisi, ent jõuliselt üldisse narratiivi ilmunud tagajärjed saavad visalt ja kiivalt hoituna viimaks ikka põhjused.
Salemi linnaosa elu on kirka prožektori ette toodud, meile näidatakse tänavaid ja kortereid, noori ja vanu, inimeste tunge, õnne, valu ja eluränkust, tegevust ja meeleolusid iseloomustavad kuskilt aknast või peolt kuuldavad poplaulude tsitaadid. Linnavaated on ehedad ja realistlikud, ent näidatud põgusate ja isiklike muljete kaudu.
Põhiliini olevik ehk meheiga on samuti mitmeplaaniline, poisieast lahus vaadelduna hõlmab see erinevaid perioode, ning tasapisi saame teada, miks peategelane Leo on politseinikuna heidikuks muutunud. Selgub, et põhjused siiski ei ole ainult lapsepõlves, kuigi alltekst annab märku, et on küll lapsepõlves: Leod kummitab mingi pahaendeline vari. Kuigi atmosfäär kõigub paiguti müstika piiril, on tegemist teravselge reaalsusega, mida on valus vaadata/lugeda.
Kaks põhikarakterit on esitatud antud teosele ja ka näiteks prantsuse läinud sajandi keskpaigas tärganud Uuele Romaanile iseloomulikult matrjoška vormis: pole tutvustusvoore nagu vanakooli krimkades, vaid muuseas, pealtnäha juhuslikult, impressionistlikult visatud kõnekad jooned. Kokkuvõttes ilmnevad aga aina uued detailid, mis joonistavad peategelastest üldmuljes veenvad, ent mitte etteaimatavad psühholoogilised portreed.
Ette võib heita kõrvaltegelaste visandlikkust, mis on muidugi sage, aga antud juhul kumab mõnelgi juhul, et autoril endal on silme ees olnud pilt üpris huvitavast tüübist, ent ta pole kas viitsinud või tahtnud seda konkretiseerida, aga eks need rõhud ja rütmid ole autori tunnetuse küsimus, me ei pruugi samas rütmis olla, aga võimalik on suhestuda.
Nii et ühest küljest impressionistlik ja stiihiline, vundamendis aga äärmiselt kontrollitud ning tervikuna realistlik pilt Stockholmist, tema kehvemaist ja etemaist paigust ja inimestest, kes sel põllul kasvavad ja vahel väärarenevad, vahel leiavad oma tee, vahel hoopis tee otsa.