Arvustus. Noorte kotkaste veri
Uus raamat
"Koolipoisid Vabadussõjas"
Koostanud Merike Jürjo, Aart Nõmm, Hanno Ojalo
Argo
Ikka on leidunud neid, kes suhtuvad juttudesse koolipoistest Vabadussõjas kerge irooniaga kui kaunisse ja uljasse, ent ülepingutatud legendi. Sõja tegelikku raskust kandsid ju vanemad mehed, kelle käsi püssi ja pussi tarvitades ei värisenud, kes vaenlasega ei tseremoonitsenud, kuid ka asjata ei riskinud. Eks sellises hoiakus ole oma tõetera sees, kuid vaevalt saab eitada koolipoiste rolli sõja esimestel päevadel ja nädalatel, mil suur osa vanemaid härrasid olid nähtavasti seotud pakilisemate asjatoimetustega kui oma naha turule toomine, ning mitmel hilisemalgi Eesti väerinnale kriitilisel hetkel. Samas on ka mõistetav, miks just koolipoistest on saanud Vabadussõja vaat et legendaarseimad tegelased. Kellest siis veel müütide kuldset kangast kududa, kui mitte rikkumata noortest! Nii mõnigi neist läks sõtta vastu oma vanemate tahtmist ning eks hakanud ka noor Eesti riik samamoodi kärinal vastu papa Venemaale ja mamma Saksamaale.
Millegipärast ei ole õppursõdurite kohta siiani ilmunud ühtegi omaette uurimust. Äsja poelettidele jõudnud raamatu „Koolipoisid Vabadussõjas“ (koostajad Merike Jürjo, Aart Nõmm ja Hanno Ojalo) sissejuhatus pakub seega tänuväärse, ehkki põgusa ülevaate sõtta läinud koolipoiste hulgast ja lahinguteest. Teose põhiosa on aga kirjutanud need samad koolipoisid ise – enamasti küll aastaid hiljem oma sõjateed meenutades, mõni aga ka otse lahingute vahel enne surmakuuli saabumist oma päevikusse sissekandeid tehes. Need tekstid on kokku kogutud Vabadussõja Ajaloo Komitee fondist Rahvusarhiivist ning omaaegsest militaarajakirjandusest.
Mis poisse sõtta tõmbas? Just nende omakäelistest kirjutistest saabki parema vastuse, kui suudaks anda ükskõik kui soliidne akadeemiline uurimus. Aated – muidugi mõista –, kuid eelkõige oli sõda äge ning põnev. See oli pilet meeste maailma. Õhtuti salaja kooliruumides puupüssidega rivi õppimine, siis põrandaaluse Kaitseliiduga ühinemine, viimaks ehtsa relva lõhn ja raskus… Seejärel püssiga kodulinna tänavail patrullimine, tütarlastegümnaasiumi piigadelt raudteejaamas saadud naeratused, soomusrongi vagunis rinde poole loksumine naljade ja kaardimängu saatel, hargnemine esimeses lahinguks, paugud, edasitormamine, külameeste hirmu- ja austusesegased pilgud, õhtul öömajale jäämine vanas romantilises mõisas… Pole ime, et see võis hiljem tagasi vaadates näida elu ilusaima ajana.
See ilu kestis seni, kuni tuli kuul su enda või su parima sõbra kõhtu. Siis saadi tõepoolest täiskasvanuiks.Tallinna õppursõdur H. Järv meenutab oma haavata saamist 1919. aasta märtsis Petserimaal: „Vilksatas peast läbi koolipingilt meelejäänud kena mõttekild – dulce est pro patria mori (On magus ja kuulsusrikas isamaa eest surra). Võimalik surm nii noorena näis siiski kuidagi imelikuna – polnud noil päevil ju kuigi palju elatud või „üle elatud“.“
Just nimelt. Kas on mõni riik või ideoloogia väärt ainsatki noort elu – lugemata jäävaid raamatuid, tegemata töid, mõtlemata mõtteid, tundmata tundeid, elamata abielusid, sünnitamata lapsi? Ei, kindlasti mitte. Seetõttu polegi koolipoiste ohvrit võimalik mõõta ega kaaluda, ammugi kuidagi kompenseerida, seetõttu jäämegi nende ees igavesti võlgu.
Ka sõjast eluga välja tulnud maksid elu ilusaimate aastate eest ränka hinda, vahel seda ise täiel määral mõistmatagi. Tänapäeval pakuksid Vabadussõja õppursõdurid küllap rohket tööpõldu psühholoogidele. 1930. aastatel, kui valdav osa raamatus avaldatud mälestusi kirja pandi, sellistest asjadest otsesõnu vist veel ei räägitud. Näiteks endine õppursõdur Albert Kivikas kujutab käesolevas raamatus avaldatud mälestustekillus Tartu Vabatahtliku Pataljoni koolipoiste sõjateed. See tekst on paberile pandud pataljoniülema ja hilisema vaikiva ajastu aegse peaministri Kaarel Eenpalu 50. sünnipäevaks ning šokeerivaid veretöid sooritavad selles ikka vaid punased. Kivika tuntuimas teoses, õppursõduriromaanis „Nimed marmortahvlil“ aimub ridade vahelt muudki ning Kivika (ja mu meelest kogu Eesti kirjanduse) parimas Vabadussõja-romaanis „Ristimine tulega“ tegutseb Eesti pataljonile jalgu jäänud kahtlase külamehe poojate esirinnas 12–13 aastat vana poisike, kes „oli linnast frondile sõitva eshelooniga vägisi kaasa tulnud. Võib olla, oli ta kodust vanematele täitsa teadmata ära põgenenud, sõja kuulujuttude romantika söödaks langenud, nagu tihti juhtub selles eas.“ Millises tekstis on Kivikas siiras? Või kas tema kirjutiste vahel üldse ongi vastuolu?
Selge on see, et Vabadussõda polnud jalutuskäik looduses, vaid ehtne sõda kõigi koledustega. Ka uus raamat annab sellest aimu.
Toimetaja: Valner Valme