90 raamatut 90 päevaga. Rudolf Sirge "Maa ja rahvas"
90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.
Aasta on 1956
23. oktoobril toimub Ungaris ülestõus. Sándor Petőfi mälestussamba juurde koguneb ligi 200 tuhat inimest. Võetakse maha Jossif Stalini kuju, politsei avab meeleavaldajate pihta tule. Sel aastal toimub esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlus. Nashville´is salvestab Elvis Presley oma esimese plaadi. Marilyn Monroe abiellub näitekirjanik Arthur Milleriga. 1. mail jõuavad kuulajate kõrva esimesed ultralühihelilainesaated Tallinnast. Eesti Televisioonis alustab "Aktuaalne kaamera".
Londonis Royal Court Theatres jõuab lavale John Osborne'i näidend "Vaata raevus tagasi". Nagu pealkiri ütleb, on seal näidendis keegi raevunud, eriti raevunud on peategelane, kelleks on üks noor mees. Viha tekitab kogu asjade seis, ühiskonnakorraldus ja isegi oma naine. Alates sellest näidendist hakatakse rääkima noortest vihastest meestest briti näitekirjanduses.
Samal aastal ilmub ka Rudolf Sirgel romaan "Maa ja rahvas". Kui Sirge olnuks samal ajal Londonis, kas ta siis oleks kah olnud noor ja vihane mees? Ilmselt mitte, sest Rudolf Sirge oli selleks ajaks juba 52aastane. Aga vihane ehk siiski? Ja tegelikult kirjutab ka Sirge oma romaanis "Maa ja rahvas", nagu ka Osborne, klassivõitlusest. Osborne´il oli oma maa ja rahvas, Sirgel oma. Sirge romaani tegevus leiab aset 1940. aastal ühes Eesti külas. Aeg, millest ta kirjutab, on muidugi keeruline ja aeg, milles ta kirjutab, on samuti keeruline. Kindlasti ei ole see üks esimesi raamatuid, mille järele haarata, kui tahad midagi lugeda. Aga samas ei ole ta ka selline tasapaks tekst nagu on Leberechti "Valgus Koordis", kus pahad on pahad ja head on head. Näiteks kirjutab Sirge oma raamatus ka küüditamisest. Ja ka selles pole ta kuidagi ühetine. Aare Pilv kirjutab oma artiklis Rudolf Sirge ajalooromaanidest: "Kui lääne ühiskonnas on katastroofi mõtestatud ohvriks olemise ja dehumaniseerimise kogemuse kaudu, siis nõukogude ühiskonnas ei saanud traumadega tegeldes lubada endale ohvristaatust ega rääkida ohvriks olemise halvimast aspektist – isikliku inimlikkuse kaotamisest. Lühidalt – ei saanud pihtida oma kaotusi, vaid ainult võitu ja ellujäämist."
Trauma, millest Aare Pilv Sirge puhul räägib, on erilaadne, see pole päriselt ohvri trauma: "See on nende trauma, kes pole otseselt vägivallas süüdi, kuid ei saa vägivalda täielikult hukka mõista. See trauma seisneb võimetuses seista täielikult ohvrite poolel või võimetuses tunda ennast ohvrina ära. Rudolf Sirge puhul peab see olema üsna terav probleem, sest tema enda pere küüditas režiim, mille aktivist ta samal ajal oli."
Ühesõnaga väga karm ja traagiline lugu. Kuidas oleks siin Osborne oma raevus karjunud, kui karjuda ei saanud.
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio