Birk Rohelend: kunstniku müüt ja nullrahvas
Mõnel päeval tundub mulle uudiseid lehitsedes, et elan ühes kurjas ja kurvas riigis. Igapäevane vimm hakkab silma, käsitletagu mistahes teemat. Kultuuriministeeriumi uus kava tekitada viiele kunstnikule ja viiele kirjanikule riigipalgaline töökoht nagu see mujal maailma arenenud riikides oluliselt suuremal määral heaks tavaks on saanud, on meie meediamaastiku järgmine mahlane tüliõun.
Nälgivad geeniused
Uuemal ajal on moeks saanud kirjutada, kuidas Eesti riigis raha ei ole ja meid painab iga päev kohutav vajadus kärpida kõike, mida aga ainult kärpida saab. Kärbime hariduse ja kõrghariduse kulusid, meditsiini ja palju muud, mis enne vastava praktilise probleemi esilekerkimist isegi silma ei hakka. Samal ajal vedelevad igasugused Lilleküla staadionid ja Robbie Williamsi kontserdid otse tänaval maas või puu otsas. Kunstki on valdkond, mille puhul usub hulk inimesi vankumatult müüti, et nälg on see, mis kunstniku tegutsema paneb. Huvitav oleks siiski teada, millistest kunstnikest ja kirjanikest käib sealjuures jutt? Van Gogh, mu lemmikkunstnik, kes ei müünud eluajal ühtegi maali, elas terve elu oma venna, tuntud galeristi kulul. Agatha Christie sündis külluslikku guvernandi ja teenijatega mõisamajapidamisse, nii et ellujäämise eest ei pidanud ta kunagi muretsema.
Tuntud vaeste kaitsja Dostojevski sündis arstiperekonda ning kasvas samuti lapsehoidja kaitsvas embuses. See, et mängurikirest tekkinud võlad sundisid teda hiljem mitmekordse koormusega töötama, on täiesti eraldi teema. Sõnakunstnik ja dändi Oscar Wilde sündis artistokraatide perekonda ega muretsenud kuni vanglani kordagi raha pärast. Hemingway, Fitzgerald, isegi Puškin – kõikide puhul oli tegu loojatega, kes tulid hästikindlustatud peredest ning kelle mureks ei olnud esimeses järjekorras raha ja hakkamasaamine, vaid oma vaba vaimu graatsiline lennutamine kunstimaailma hoomamatutesse kõrgustesse.
Õigluse nimel olgu öeldud, et isegi Tammsaare, meie rahva lemmik, nautis oma eluajal riigipalgalise kirjaniku staatust. Kui ta oleks pidanud iga oma teose kirjutama väljaspool kaheksast viieni tööaega, oleks "Tõde ja õigus" oma sellisel kujul jäänud ilma igasuguse kahtluseta sündimata. Da Vinci, üks väljapaistvamaid geeniusi läbi aegade, veetis terve oma elu täielikult kunstile ja loomingule pühendades ega käinud kunagi päevatööl. Kas ta oleks oma uneajast maalinud Mona Lisa, leiutanud langevarju, helikopteri ja tanki, kui ta oleks töötanud Maxima kassiirina? Võimalik. Kuid me ei saa seda kunagi teada.
Priileivasööjad ja tühikargajad
Huvitaval kombel on just see tõsiasi – tõeline kunst vajab sündimiseks aega ja oskuste lihvimist – tänapäeval sattunud löögi alla. Kui omal ajal polnuks Van Goghi venda ning kunstnik ise oleks pidanud sissetuleku puududes elama vee ja leivata, olnuks tal oma annete arendamiseks ehk üksainus nädal. Kui kaugele ta oleks selle nädalaga jõudnud? Kas me oleksime ära näinud ühe maali päevalilledest või kõigest pliiatsijoonistuse ja mõned märkmed, kuidas ta kavatseb luua harmoonilist sinise ja kollase tasakaalu? On lihtne öelda, et hea kunst või väärtkirjandus müüb end ise, aga paraku ei paku isegi ajalugu selles osas eriti tõendusmaterjali.
Dali ja Picasso, Pollock, säravad moodsa aja kunstitähed, samuti Andy Warhol, olid eelkõige geniaalsed avaliku meediaruumi manipuleerijad, mitte niivõrd ainulaadsed artistid. J. K. Rowling laenas sõbralt kirjutamiseks suurema summa raha ning Lady Gaga kandis kuulsuse nimel isegi lihalõikudest kostüüme, et keegi märkaks ta olemasolu. Küllap on mõnedki tänapäeval vaesuses virelevad talendid sattunud pilgete ja naeruvääristamise küüsi, matnud oma väärtusliku loomeenergia turundamise ja kõnetamise protsessi ning jäänud kinni trükikodade ja galeriide hammasrataste vahele, ilma et meil oleks nende käekäigust vähimatki aimu.
Milleks meile palgaline looja?
Tänapäeva Eesti kunstnikud ja kirjanikud käivad paraku enamasti kaheksast viieni tööl. Need on esimesed limiidid, mille seab nende loomingule ja loomingu kvaliteedile tänapäev – aeg ja energia. Kui palju värskeid mõtteid tuleb siis, kui täistöökoormus, lähisuhted ja lapsed on meie loojatest peamise mahla juba välja pigistanud? Seda võiks iga eestlane täna endalt küsida. Kui palju suudame luua töö ja pere kõrvalt? Millise kvaliteediga? Legendaarne Rein Lang arvaski kunagi, et kunsti tuleks teha vabast ajast. Sama hästi võiks sama kriteeriumi kehtestada kõigile inimestele. Selliselt oleks Rein Langki võinud ministritööd teha peale kella viit, lõpetades enne vahetuse näiteks keemilises puhastuses. Mõelda, kui me suudaksime täna kõik Eesti mõtte-, analüüsi- ja projektikirjutamise töö tegijad rakendada lisaks oma ametile teiseks tööajaks praktiliste ülesannete kütkesse. Ja vastupidi!
Kui me suudaks panna kõik kaevurid ja katlakütjad peale tööd käsukorras luuletama ja maalima! Siseriiklik koguprodukt tõuseks lendu nagu rakett, jõuaksime hoobilt viie rikkama riigi hulka! Ainult eluiga kahaneks kiirelt...
Ometi on topeltkoormus täna paljude Eesti kirjanike ja kunstnike igapäevane reaalsus. Üks romaan toob heal juhul sisse poolteist keskmist kuupalka. See ei sõltu niivõrd kirjandusteosest endast, sellised normid seab rahvusvaheline konkurents meie oma raamatupoes. Konkurents, mis sellises jõus ja määras veel sajand tagasi praktiliselt puudus. Kas uuem aeg seda tähendabki, et elukutseline kirjanik peaks kirjutama vabaturu tingimustes igal aastal 8 romaani, et ära elada? Või siis kirjutama igal aastal kaks hooaega telesarja ja 4 romaani, teeb enamvähem sama välja? Aga kuhu on võimalik sellise tempo juures areneda? Kes suudaks kogu seda kirjandust vastu võtta? Ometi, mõni maailmaklassikasse kuuluv autor ongi kirjutanud vaid ühe suurteose, nagu Harper Lee. Kus on siin suurem plaan meie loojate jaoks? Üks eepos valmis ja siis kähku kõrvad pea alla? Aga kuidas teha Sixtuse kabeli lagi tühja kõhuga valmis – ikkagi mitu kuud tööd? ...
Milleks meile see põhiseadus
Võiks ju samuti polemiseerida, et milleks meile üldse kirjandus ja kunst, usutavasti säilime kuidagi ka ilma raamatuteta, ilma sõnade, piltide ja arhitektuurita – omal ajal sai siin maatükil kümme tuhat aastat tagasi täpselt nii ka alustatud, näpp ninas, paljas tagument muldpõranda peal. Kultuuri sisseostmine on kahtlemata odavam, sisseostetud kraami on juba keegi originaalmahus kinni maksnud ja selle mõju kontrollinud. Isegi tele- ja filmitööstus näitab selles osas suunda: kui "Klassikokkutulek" ikkagi juba Rootsis ja Soomes publikule meeldis, miks siis mitte ka meil! Tõlgime targemate inimeste teoseid, las Klimt laiutab meie serviisidel, tõepoolest on ta maalid ju muljetavaldavad ja vaieldamatult kuuluvad maailmaklassika hulka, mida me oma riigi kultuuri kohta ju seni öelda ei saa. Otsustame ära, et siin riigis me ei saagi hakkama, meil pole raha ja et paljude teiste valdkondade kõrval on ka kirjandus ja kunst need, milles me ei üritagi pakkuda muule maailmale konkurentsi. (Siin on see pool ka, et kultuuri tuleb sisse pumbata ka kohaliku kultuuri vereringe heaks, kui meile ei jõuaks maailma kino, tõlkekirjandusest vähemalt tipud ja üldse muu ilma klassikaline ja moodne kultuur, siis sumpaksime siin konnatiigis, ja ei tuleks eraldatuses võib-olla ka eriti põnevad teosed. - toim.)
Lõppude lõpuks, mida meist rehepappidest ikka oodata, kiratsemine ongi meie elufilosoofia. Milleks meile õied, kui meil on kirves! Kui väga vaja, siis loeme aga edasi Ristikivi ja Koidulat ning trükime nende teosed edaspidigi järeltulevatele põlvedele. Pealegi on see odavam - seitsekümmend aastat pärast looja surma ei pea me nende eest enam honorarigi maksma. Jah, küüniliselt ja pragmaatiliselt võttes, eks see vaba mõte ja loov vaim ühed tülikad elemendid ole. Aga kuidas säilib üks rahvas, kui tal ei ole enam vabadust? Kui ta enam ei austa ega imetle iseend, rahvana, kui ta ei taha maitsta ühiste pingutuste ja saavutuste vilju? Kui kunst ei aita tal enam oma olmemuredest kõrgemale tõusta, sest seda lihtsalt polegi? Mis saab meist, kui meil ühel hetkel tõeliselt kaob kaasamõtlev Eesti kunst, meist ja meie elust rääkiv tänapäevane Eesti kirjandus, sest meie kunstnike ja kirjanike aeg möödub supermarketite kassades, veoautoroolides ja öistes laoruumides, Austraalia banaanikorjandustes ja kõikvõimalikes teiste valdkondade ametites, millest me usume, et neid on meile jätkuvalt igapäevaselt vaja, mida täna kahjuks paljud kultuurist ei usu.
Tõepoolest, kultuurile selliste mõtteviisiga lähenedes polegi vaja muretseda, sest aktiivsed inimesed jäävad meile alati alles. Nende hulgas ehk mõni üksik idealist, kes sünnib tulevase aristokraatia lätetel või kelle pühendunud elukaaslane on nõus eluaeg tema arveid maksma.
Kui aga aus olla, siis riiklik tee tagada kriitiline kvaliteetne miinimum võib olla Eesti kirjanduse viimane võimalus. Mulle tundub see lihtsalt kirjeldamatult kurb, et meie esivanemad nägid ja mõistsid hingevalguse olulisust ja kultuuri vajalikkust isegi siis, kui meie nende elu möödus paljajalu põllul, õppides tähti puupulgaga jahutolmu sees kritseldades, nagu minu möldrist vanavanaisa seda kord tegi. Nüüd, kahekümne esimesel, elektriautote, kurjade kommentaatorite ja infoajastu sajandil, oleme äkitselt selle hingetarkuse minetanud. Kunst ja haridus ei ole numbrid, kuid nende puudumine on – see on võrdne nulliga. Loodan väga, et me ei taha edaspidigi hakata identiteedi ja kultuurita nullrahvaks, kelleks me paratamatult saame, kui meil ei ole enam oma, isetehtud ja endanäolist loomingut.
Toimetaja: Valner Valme