Andres Herkel. Hommikuvalge. Planeedid. Allee.
Andres Herkel avaldas "Loomingus" valik luuletusi. Avaldame neist luuletused "Hommikuvalge", "Planeedid" ning "Allee".
HOMMIKUVALGE
Sadu laulis
vihmaveetorusid mööda,
lõpuks mõranes hääl,
viimased tilgad ei kostnudki enam,
sest sääl
tuli too hommikuvalge
naine ja ütles, et
enne lõppu on tarvis
koguda ilma- ning silmavett,
kastegi kuluvat ära
ja eriti hommikuvalge piim.
Ah pärast?
Pärast maailmalõppu küll
sageneb sademeid
ning suuri taevaseid karju.
Silmad siiski ei harju, et
kahes lõputus ilmavahes
heliseb alati
ükssama hommikuvalge naine,
lehm ja lüpsimasin ühes,
laps südame all
ning alasti ilmaruum süles.
PLANEEDID
Maailm lahvatab, kui plahvatab meie planeet,
mõtet ja keha seob viimane neet.
On neetud ja needitud reedetud aegade vangid,
ajahambaidki kisuvad isuka laotuse tangid.
Paotudes lahvatab päikese punane huul,
suudleb ja suudleb sind kaotusekibeda kuul.
Aga armastus tuli ja läks, tule ja tuulena läks —
pliks ja plõks, plahvatav ürgaine tuli ja läks.
Hingesosinavärinal hellitan uljaid planeete:
Milleks te olete? Mis te meiega teete?
ALLEE
Päevad varisevad pikas reas,
aga sina tormad ette,
läbi ajapika eluea
sammud sõgenevad vette.
Õhtud pudenevad justkui liiv,
vähe veel on minna jäänud,
lendub viivu järel viimne viiv,
selja taga maised käänud.
Aja liigesed on lahti luist,
süda sarjab hingehaigust,
kasvad kõrgusesse põlispuist,
linnadest ja pühapaigust.
Tühirannas ehaveerul, näe,
päike loojub silmavette,
palvehelmeis sõrmitsevad käed
kirikuid ning minarette.
Kuidas olla tugev nagu sein,
ajanool ei tungi läbi,
ainult vahel lõhnav maarjahein
kahestab su eilse häbi.
Lõpuks elupäevad pikas reas
salvestuvad südametes,
halvas ilmutad end nagu heas,
puhastudes sadevetes.
Lihtsalt voolad oma vabas vees,
vähe veel on minna jäänud,
viivu järel kuhtuvad allees
kõik su kõnnakud ja käänud.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Looming