Birk Rohelend: liiga kergekäeliselt oleme vähe rõõmsad

Birk Rohelend (Foto: Birgit Varblane)
25.07.2016 14:59
Rubriik: Kirjandus

Saatejuht Mingo Rajandi valis tänase "Suvila" teemaks "Kunst - kellele ja millest?" sellepärast, et see oli tema keskkooli lõpukirjandi teema. Tol ajal ta ei osanud sellest palju rääkida, aga läbi elu on ta ikka ja jälle leidnud end sellel teemal arutlemas.

Kirjanik Birk Rohelend lõpetas oma viimase romaani kirjutamise alles üleeile. Ta leiab, et iga kunstiteos võiks lõppeda küsimärgiga - see peaks panema mõtlema, kuidas sinu maailm seostub kunstiga.

"Mulle tundub, et selles pidevalt muutuvas maailmas on üks asi, mis ei muutu – see on uudishimu ja vajadus lahutada meelt," vastas Rohelend küsimusele, miks ta kirjutab. "Minu romaani võiksid lugeda need, kellele meeldivad süngemad teemad," lisas ta.

Kirjanikule endale meeldivad pigem romaanid, kui filmid. "Filmide puhul saan kõik vastused kätte, romaani lõppu jõudes võib tekkida segaduse, et kuidas lõpp ikka selline on," sõnas ta. Samuti meeldivad talle diskussioonid, mis võivad tekkida teiste lugejatega. "Näiteks võib tekkida vaidlus selle üle, kuidas näeb välja peategelase maja, sest kõigil on oma peas see detailselt välja mõeldud," kirjeldas ta.

Viimase romaani tõukeks oli Rohelennu subjektiivne lähenemine, et inimestel pole oma ümbritseva suhtes huvi. "Naabrihoovis toimub mõrv, aga mind see ei puuduta, sest mina ei karju appi. See on kõige suurem jõud, mis lubab kurjadel jõududel olla – heade inimeste ükskõiksus," sõnas kirjanik, kelle sõnul võib ükskõiksust olla rohkem kui varem, sest elame info külluses. "Üritame mitte näha ja üritame vältida reklaami, mis meie ümber elab. Suures infotulvas maailmapilt aheneb, sest inimesed selekteerivad järjest kitsamalt endel huvipakkuvast valdkonnast infot. Inimese personaalne infoväli jääb väikseks. Raske on märgata seda, mille olemasolust sa pole teadlik," rääkis ta.

Rohelennu lapsepõlv oli keeruline ja karm, nagu ka muusika, mida ta on saatesse valinud. "Oletame, et minu emal oli väga õnnelik lapsepõlv. Mina kasvasin üles kodutülides. See polnud tema jaoks probleem, sest ta läks mõttes tagasi oma heasse kohta. Minul polnud aga sellist kohta, kuhu põgeneda, nüüd ehitan seda täiskasvanuna," kirjeldas Rohelend. "Positiivses mõttes on mu elu eesmärk võitlus, ma pean midagi tegema ja see hoiab mind elus," sõnas ta.

"Mina tunnen, et kunsti osa on minus lihtsalt kaasa sündinud. Seni kaua, kuni mul üks sõrm liigub, ei saa ma valida, et ma ei tee seda," ütles Rohelend, kes hariduselt on geenitehnoloog. Ta ei arva, et halb elu tuleb kaasa geenides.

"Kui sa omandad teatud keskkonnavälja - vahetad töökohta, on jama, vahetad suhet, ikka on jama, siis võibolla on vaja murda mustrit. Katkistes perekondadest tuleb väga vähe terveid inimesi, ilmselt ma ei ole terve inimene," arvas Rohelend. "Hullu ja terve inimese vahe on enesega hakkama saamine. Kui sa pole kodust kaasa saanud kasvatust, kuidas luua omale pere, siis pead selle ise välja mõtlema. Ja ega see lihtne ülesanne pole," sõnas ta.

Kunsti abil üritatakse tihti lapsi päästa. Rohelennu arvates päästab inimese see, kui ta leiab endas millegi, milles ta on hea. "Ühe asja, milles ta on hea, hakkab seda tegema ja tuleb tunnistus - siis ta on aktsepteeritud," kirjeldas ta. "Kaks olulist momenti on igas inimeses – talent ja anne, midagi teha. Olulisem neist on talent," lisas ta.

Rohelend tahab elus teha palju ja on selletõttu pidevas liikumises. "Kadestan neid inimesi, kes elavad vähem teadlikult sellest, et aeg on nii lühike. Kui olin viieaastane, ema haigestus vähki ja vanaema ja isa haigestusid. Ma ärkan selle teadmisega, et ma tahan teha väga palju asju ennem kui mu aeg saab otsa," seletas ta.

"Ma olen vilets lapsevanem, sest mul on jube vähe reegleid. Mina ei hakka nende eest mingeid otsuseid ära tegema. Kui inimene saab 18, siis ta peab oskama süüa teha ja koristama. Küll elu õpetab," sõnas Rohelend.

Koolis inimesed võivad õppida mingi hinnangu enda suhtes, näiteks, et nad ei ole head matemaatikas. "Ja siis kool lõppeb ja algab töö. Tänapäeval on väga paljud tööd sellised, kus pole tööülesandeid - pole metoodikat, pole kedagi, kellegagi lahendada koos. Selle jaoks on 12 aastat õppimist väga vähe tööriistu andnud. Mul on vahel kahju, et inimestele pole suudetud selgeks teha olulisi asju nagu füüsikat. Võibolla tuleb kord see päev, kus pole enam Google't ja on vaja mingit juhet ühendada," sõnas ta. Nii leiab ta, et koolis võetakse näiteks matemaatika ülesannete lahendamisel loogiline mõttekäik ära ja õpilastele antakse vaid abstraktsed valemid.

Meie ühiskonna suurimaks probleemiks peab Rohelend seda, et me ei väärtusta ja ei kiida oma inimesi. "Liiga kergekäeliselt oleme liiga vähe rõõmsad," lisas Rohelend, kes eelistaks pigem võltsnaeratust.

Rohelennu lapsed on küsinud temalt, et miks ta ei hakanud näitlejaks "Kirjanikuna saan kõik tegelased oma peas läbi mängida, mitte ei pea jääma ühele," kirjeldas ta.

Toimetas
Mariliis Peterson

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar