Arvustus: Transagressiivne babuška kuldsetest kaheksakümnendatest
Pavel Sanajev
„Matke mind põrandaliistu taha“
Tõlkija: Veronika Einberg
192 lk
Kirjastus Tänapäev
Pavel Sanajevi autobiograafiline „Matke mind põrandaliistu taha“ on ahastav, raputav, jube ja meeldejääv teos.
Absoluutselt arusaamatuks jääb raamatu tagakaanel toodud sisututvustus, mis algab nii: „Mis võiks olla ehedamalt venelik kui babuška, tõeline kangelasmemm? Isad kõiguvad ühest kriisist teise, emad mõtlevad karjäärile ning nõukogude suurlinlaste arusaamad elu jätkumisest ja seda edasi viivatest jõududest võtavad lihaliku kuju just maalt linna appi kutsutud vanaemades.“ Mida põrgut..? Mis kuradi kangelasmemm?
Asi on selles, et sedakorda on vanaema puhul tegemist teeneka mentaalsadisti ja psühhoterroristiga, eheda korterikoletise ja korterelamu monstrumiga. Raamat põhjustas ilmudes Venemaal suure skandaali. Pavel Sanajev on nimelt kuulsa näitleja Vsevolod Sanajevi lapselaps, tema kasuisa oli Rolan Bõkov. Ka ema Jelena Sanajeva oli omal ajal Venemaal väga kuulus näitleja ja vanaema Elena Sanajeva puhul oli tegemist tuntud dokumentalistiga.
Raamatu peategelane on väike ja põdur Saša, kes elab Moskvas koos alalõpmata sajatava vanaema ja allaheitliku rahvakunstnikust vanaisaga kahetoalises korteris. Vanaema peab poissi idioodiks ning annab oma arvamusest ka häälekalt igal võimalikul ja võimatul juhul teada. Vanaema diagnoosi kohaselt peaks poiss oma kuueteistkümnendaks elusaastaks päris ära mädanema.
Kes sellele väikesele põnnile kaasa ei tunne, sel pole küll südant rinnus. Vaesel Sašal võetakse verd veenist ja sõrmest, tehakse allergiaproove ja kardiogramme, vaadatakse ultraheliga neerusid. Väike näide, kuidas ennast majesteetlikuks kultuuriinimeseks pidav vanaema lapselapsest kõneleb: „Teie Sveta on terve tüdruk võrreldes selle raipega. Sellel siin on kuldne patogeenne stafülokokk, ülalõuaurkepõletik, sinusiit, frantiit... Krooniline tonsilliit. Kui ma võtan teda vannitoas riidest lahti, ajavad tema jäänused mind oksele..“
Raamatu esimesest kolmandikust kumab läbi nukker ja must huumor, mis asendub aga peagi hirmu alla maetud igatsuse ja otsekui lehkava teerulliga lömastatud unistustega. Raamatust on tehtud samanimeline ja äärmiselt liigutav film, kus Svetlana Kriutškova kehastatud vanaema kuulub ühte ritta kinoajaloo kõige õõvastavamate naisrollidega alates Annie Wilkes'ist (Kathy Bates „Misery“) ja lõpetades Amy Dunne'iga (Rosamund Bike „Gone Girl).
Tjahh, tegelikult ei ole asi siiski päris must-valge. Omal kombel vanaema siiski armastab oma ainsat lapselast ning on valmis isegi tema järelt vannivett jooma. Sanajev ei võta ühest seisukohta selles, mis tegi tema vanaemast sellise emotsionaalse värdja. Variante on tegelikult mitmeid, alates masendavast režiimist ja lõpetades kunstniku ülevoolava egoga.
Kokkupandaval diivanil koos pisikeste pruunide putukatega magav rahvakunstnikust vanaisa põgeneb igal võimalikul juhul kodust ja pole siin midagi imestada. Kord Rostov, kord Mogiljov, kord Novõi Oskoli. Kui muud üle ei jää, siis läheb olmekomisjoni ja ametiühingusse. Saaks ainult kodunt minema. Oma tuuridelt toob ta kaasa suveniire. Iga suveniiri eest külvab vanaema vanaisa vängete needustega üle.
Sotšis koos lipakaks kutsutava emaga elav Saša kasuisa ehk siis Rolan Bõkov tehakse maatasa. Kääbus, puruvaene joomamees. Vahel lirvaks, vahel Katkuks kutsutav ema käib korra kuus pojal külas. Reeglina lõpevad need külaskäigud skandaalide ja hüsteeriaga.
„Matke mind põrandaliistu taha“ on raamat väikesest õnnetust morbiidse tulevikuga poisist, kes mõtleb pidevalt surmast, püüab vanaemale meele järele olla nii kuidas vähegi suudab ja kelle suurim unistus on saada maetud ema põrandaliistu taha. See on teos, mis ikka mõjub nii et on mõjutud.
Toimetaja: Tõnu Pedaru