Loe katkendit Milvi Martina Piiri romaanist "Pelikanide abielu"
Kirjastus Tähepärg andis välja Milvi Martina Piiri kolmanda romaani "Pelikanide abielu". Raamatu kujundaja on Ats Piir.
"Pelikanide abielu" jutustab kahe naise kooselust. Ühise töö ja lastekasvatamise taustal hargneb südamlik lugu elukestvast sõprusest, solidaarsusest ja teineteisemõistmisest. Igapäevaelu sündmuste varjus puudutatakse sügavalt inimlikke küsimusi usaldusest, õnneotsingutest ja endaksjäämisest, emadusest ja vastutusest. Peategelased kujunevad isiksustena teineteist toetades ja peegeldades, nende partnerlus moodustab raskuspunkti, mille ümber koondub kümne inimese elu ja omavahelised suhted. Poeetilise värvinguga lugu kannab tugevat poliitilist sõnumit. Romaani tõsieluliseks lähteks on kooseluseaduse üle toimuv debatt.
*
"Mul oli üks asi mõttes," alustas Lili pikema sissejuhatuseta. "Sellepärast ma läksingi ise kohale, et seletada. Lollike olin. Aga see tundus nii mõistlik mõte ja ... ja ma tahtsin sulle üllatuse teha."
"Üllatuse? Minule?" imestas Luisa. "Sotsiaalabi osakonnast?"
"Eks ole!" osatas Lili iseennast. "Sinule, kes sa tead neist abisüsteemidest kõike. Kuula siis ja imesta," jätkas ta. "Ma jäin siin omaette mõttesse, et õigupoolest on meil päris suur pere. Neli last, kaks täiskasvanut, kõik ühe katuse all ja ühes leivas. Suurtele peredele on ju ette nähtud ekstra toetus. No ja siis ma mõtlesingi, et miks me ei võiks seda taotleda."
Pliiats Luisa peos jäi toppama. Tõepoolest, miks mitte, mõtles ta üllatunult. See oli idee! Kummaline, et nad juba varem selle peale polnud tulnud!
"Neli last annab paljulapselise pere mõõdu välja küll. Kolmgi annaks," püüdis Luisa meenutada sotsiaalsüsteemi peensusi. "Peab järele uurima."
"Juba uurisin," teatas Lili. "Selleks ma sinna läksingi. Me ei saa midagi. Meil ei ole õigust midagi saada."
"Miks siis?" ei tahtnud Luisa äsjaleitud plaani enneaegse hukuga leppida. "Lapsed on ju olemas, nad näevad seda oma andmebaasides. Ja me kõik oleme registreeritud sellel aadressil siin. Me majandame koos, me oleme üks leibkond, me ..."
Lili raputas pead. "See kõik ei loe. Me oleme valest soost. See tähendab, üks meist on valest soost," täpsustas ta. Ta tajus sõbratari tumma jahmatust ning jätkas sihikindlalt, nagu sooviks ebameeldiva sõnumi kiiresti südame pealt ära rääkida.
"Saad aru, me ei ole pere," lausus ta vaikselt. "Me oleme kõigest kaks üksikut, lastega naist, kes juhtumisi elavad samas korteris. See tõsiasi ei tee meist peret. Me võime teineteist aidata ja toetada, võime vastastikku lapsi hoida, ühiselt maja pidada, kulusid kanda, üksteist hooldada või põetada. Võime mida iganes. Aga ametlikult pole meil teineteise suhtes mingeid õigusi ega kohustusi. Mitte miski, mis me teeme, ei muuda meid seaduse silmis pereks. Sest me oleme samast soost, kujutad sa ette!" Lili hääl paisus ohtlikult.
Luisa mõtles järele. "Seega," lausus ta aeglaselt. "kui sa oleksid ametnikule väitnud, et elad koos mõne meesterahvaga, isegi kui see oleks tänavalt korjatud suvaline möödakõndija - siis oleks kõik korras olnud? Siis oleks see pere, kas nii?"
"Just nii," vastas Lili napilt.
"Ja mitte mingi sisuline kvaliteet ei loe? Ainult sugu loeb?" Luisa vaikis, suutmata oma uskumatusega toime tulla.
Lili ohkas. "Ja see pole veel kõik. Äärepealt oleksin ka vallasema toetusest ilma jäänud. Kas sa teadsid, et kui abielus naisel sünnib laps, siis loetakse tema abikaasa automaatselt lapse isaks?"
Luisa mõtted näisid olevat mujal. "Mis siis sellest? Kõlab loogiliselt," ühmas ta. "Kuigi mis see sinusse puutub, sa oled ju lahutatud."
"Oojaa, küllap sooviti selle seadusega parimat," muigas Lili kõveralt. "Aga juhtus nii, et too ametnik ei leidnud perekonnaregistrist märget selle kohta, et ma olen Timi isast lahutatud. Keegi oli selle nähtavasti tegemata jätnud. Kui mul poleks lahutustunnistus kaasas olnud – juhuslikult, teiste dokumentide vahel – siis oleks Iti läinud riigi logiraamatusse kirja kui Timi täisõde. Mu ammune kaasa oleks saanud endale veel ühe ametliku lapse. Ja mina oleks vallasema toetust näinud sama vähe kui oma kõrvu – aus abielunaine nagu ma seaduse silmis olen!"
See kõlas liiga veidralt, et Luisa suutnuks grimassi tagasi hoida. Ka Lili esialgne mõru poolmuie oli jutustades aina avalikumaks lõbuks lahustunud. Luisa loobus end tagasi hoidmast ja puhkes heledalt naerma.
"Kujutle vaid, kui see kehtiks ka vastupidi!" hüüdis ta lustakalt. "Kui kõik abielus meeste poolt sigitatud lapsed loetaks automaatselt nende seaduslike naiste omadeks! Koos täieliku hooldamis- ja ülalpidamiskohustusega!"
Nüüd naersid nad juba täiel häälel, laginal, pidurdamatult nagu inimesed, kelle taluvuspiir on ületatud. Lapsed tulid kalpsates teisest toast ja nurusid, et neidki naeru põhjusesse pühendataks. Kuid emad ei saanud pidama. Pisarad jooksid neil mööda põski, nad nuuksusid ja lõkerdasid ühekorraga, ent jätkasid ohjeldamatult naermist. Kui äärmus pöördub iseenda vastu, ilmub absurdi südamest sidus mõte. Jumala eest, millised õnnelikud tüdrukud nad olid, kuidas neil oli elus vedanud! Maailmas näis leiduvat nii mõndagi, mille eest tänulik olla!
*
Ning kogu selle aja jooksul oli nende omavaheliste suhete muutumise, ühiste tööde ja ettevõtmiste ning läbitehtud juriidiliste askelduste eesmärk pereks saada, seda kaitsta ja hoida. Läbi katsumuste ja kogetud raskuste teadsid nad pere tähendust. See oli inimeste sõlmitud tundeside, mille varjus võisid lapsed üles kasvada ning põlvkonnad vahetuda. See tagas järjepidevuse ja kestmise ning aitas üle elada eksimisi tulijad ja minejad, kes andsid oma juhusliku panuse, ent keeldusid selle eest vastutust võtmast. Enese tunnetamine perekonnana aitas üle saada õigete ja valitute alavääristavast hoiakust, õpetusi ja juhatust jagavate kõiketeadjate varjatud hoolimatusest, kes nii meelsasti andsid hinnanguid nende suhtevormile, kuid ei pakkunud ühelegi probleemile toimivat lahendust. Lili ja Luisa jaoks aga ei tähendanud aadete järgimine ja ideeline õigeolek midagi, sel polnud tegemist nende ühtehoidmise ja perega. Nad ei seadnud teineteisele tingimusi, üksnes varjasid omasid hoolimatuse ideoloogia eest ning andestasid eksimused juba enne, kui need aset leidsid. Inimsidemed ja ühtehoidmine olid tähtamad mistahes tõest ja õigusest, igast lunastuskuulutusest ja ülevast ideest.
*
"Vaestest lastest on kahju," õhkas Georgina, kui nad, plastkausid puusal, pumpkaevu juures pesunööride all kohtusid. "Küllap neid hakatakse koolis taga kiusama!"
"Jajah," toetas Riina agaralt omalt poolt. "Tänapäeva lapsed on ju julmad, oi kui julmad!" vangutas ta kahetsevalt pead.
Selline soigumine ajas Lilil südame täis. "Tahate vist öelda, et t e i e lapsed hakkavad meie lapsi narrima ja kiusama?" põrutas ta otsekoheselt. "Vahest siis kasvatate neid niipalju, et nad seda ei teeks!" Georgina punastas, Riina nohises valjusti. Mõlemad kadusid kiiresti hoovist.
Luisa toetas raske pesukausi kaevukaanele. "Huvitav, kes on Märtinsonide meelest korralik rahvuspere? Kas meie majas sellist üldse leidub? Angervaks ja neiu Malle ei tule arvesse, nemad on üksikud inimesed. Xavier ka, ja tema on lisaks veel võõramaalane. Oliver ja Kyo – sama lugu. Segapaar ja lasteta. Tuleb välja, et ..."
"Oeh!" õhkas Lili. "Volts ja Riina? Ei või olla!"
"Miks ei või," väitis Luisa vastu. "Puhas maatõug, täisväärtuslik mehe-naise kooselu, lapsi nagu raba. Nemad pärivad maa!" Enne kui Lili vastata jõudis, märkasid nad Jonas Märtinsoni, kes parajasti pikal sammul, portfell näpu otsas, tänavalt hoovi keeras. Nende naer lakkas. Kümne sammu vältel varjasid sirelipõõsad Luisat ja Lilit ta eest. Kui ta neid lõpuks märkas, jäi igaks mõeldavaks valikuks vaid sekundi murdosa. Märtinson sai tulla üksnes edasi, lähemale naistele, kes pidid tema jaoks kehastama kõige taunimisväärsemat eluviisi, inimloomuse lodevust ja jälkust. Olnuks tal viivuke järelemõtlemiseks, oleks ta ehk toiminud mõnel teisel moel, leidnud lahkema, sõbralikuma viisi kohtumiseks inimestega, kellega ta jagas sama õue ja sama maailma. Kuid seda õnnistavat viivitushetke polnud Jonas Märtinsonile antud. Kaevul seisvaid naisi märgates oli heaks tahteks ja eneseületamiseks juba liiga hilja. Ta jõudis reageerida üksnes instinkti, kasvatuse ja oma sügavaima loomuse tasandil. Sestap tuhiseski ta naistest sõnagi lausumata mööda, noogutamata ja märkamata, pilk suunatud konkreetselt eikuhugi, püüdlikult eirates endast käesirutuse kaugusel seisvaid inimesi. Välisukse kõmatades kadus ta nende vaateväljast.
Naised kaevul vabanesid hetkelisest tardumusest. Luisa kummardus ämbri järele, Lili vinnas pesukausi kaevukaanelt sülle.
"Häda meile, Samaaria naised," pomises ta. "Rabi ei kõnele meie, patustega!"
*
Tunded aga – hoolimine ja usaldus – küpsesid sügavuti ning katsid mööduvaid, väheolulisi seiku kui lopsakas igihali. Pärast kõiki kohtumisi, rännakuid ja jutuajamisi pöördusid Lili ja Luisa ikka ja jälle tagasi omaetteolekusse. Kodu intiimses tundeläheduses puhkasid naised oma eludest ja suhetest, jagasid oma õnne ja kahtlusi, arutasid valikuvariante ning manasid esile arvukaid tulevikke. Kummaline, kui kaua pead elama, enne kui asjade olemusele ligilähedaseltki pihta saad, arutles Luisa teekannu tõmbama pannes. Kui mitu aastat me Christiani ja Enricoga koos oleme – ja kui mitu enne seda omavahel! Ja alles nüüd hakkan ma mõistma erinevust ... Lili tõstis lauale kaks õhukesest portselanist tassi, oma lemmikud. Ma arvan, et tean, mis sa mõtled, noogutas ta sisemise rahuga. Sa tahad öelda, et mehe ja naise armastus on alati ka võimuvõitlus, poliitika? Kas jah? Luisa noogutas. Jah, sinnapoole. Päris alguses pidime oma tingimused seadma, piirid tõmbama, ütlema, mida me suudame anda ja millest me ei nõustu loobuma. Leebelt küll, aga pidime. Muidu oleksime kõigest ilma jäänud, armastus oleks meie elu laiali lammutanud nagu torm pähklikoore. Tõsi, möönis Lili. Aga meie vahel, sinu ja minu vahel, pole kunagi olnud küsimust võimust ega armastusest. Me pole kunagi teineteiselt midagi oodanud ega nõudnud, aga ometi oleme usaldanud teineteist nagu iseennast esimesest silmapilgust peale. Sellel pole midagi pistmist armastusega. Meid liidab hoopis midagi muud. Ta kummardus ettepoole, et sõbratari tassi täita.
Mõistmine, ütleksin. Selline mõistmine, mis läheb põhjani ja mida ei saavuta sõnadega seletades. See kas on või ei ole. Kõik muu tuleneb sellest – usaldus, kindelolek. Kiindumus.
Naised istusid kahekesi hilisõhtuselt vaikses majas, ümber ainsa veel põleva lambi. Lili ja Luisa võisid päris omaette ja segamatult istuda kodus, mis oli alati tulvitsenud laste nõudlikust kohalolekust. Nüüd aga viibisid nad iga aastaga aina rohkem eemal, et otsida omaenda radu. Ent põhilises polnud midagi muutunud. Endiselt moodustas Lili ja Luisa lähedus kõige alusmüüri, perekonna südame, kus nende harmoonia, tugevus ja valikud määrasid kümmet inimelu, kuhu nähtamatuid niite pidi jooksid kokku kõikide seosed kõigiga, ilma et kedagi oleks eelistatud või kõrvale jäetud. Kahe naise ühtehoidmises peitus raskuspunkt, mis muutis kõik kergeks. Neist õhkus kindlustunnet ja meelerahu, mille vaiksest kiirgusest said lõpuks osa nii paljud.
Toimetaja: Kaspar Viilup