Arvustus. Mõõtmatu linna anatoomiline atlas
Uus raamat
Peter Ackroyd
"London. Lühibiograafia"
inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik
Varrak
Eesti lugejale hästi tuttava Peter Ackroydi enam kui pooletuhandeleheküljeline lühibiograafia käsitleb Londonit kui inimkeha omalaadset analoogi, üüratut, metsikut, ablast ja egoistlikku organismi. Kindlasti ei ole ta esimene, kes sellele võrdlusele tuli. London on inspireerinud paljusid kirjanikke läbi sajandite. Ka Daniel Defoe jaoks oli London üks suur kere ning Ackroyd võtab aluseks sama kontseptsiooni, kuid ei tõtta välja ütlema, kas tegu on värske ja äsja ärganud noormehega või pigem moondunud ja võrdlemisi vastiku hiiglasega.
Üks teine väljapaistev britt, kultuuriloolane Graham Robb kirjutas umbes sama paksu ja suurepärase raamatu Pariisist ("Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes", Varrak 2010) ning jõudis seal järeldusele, et inimeste ehitatud linn on ise inimeste soovide suhtes tundetu. "Ta näitab neile kalgendunud kujul nende enda väljamõeldisi, lugusid lähedusest ja kuulsusest, armastusest ja igikestvast uhkusest." (lk 428).
Ackroyd kõnnib sama rada mööda ja jõuab samuti ruttu järeldusele, et London on lihtsalt nii tohutu ja pöörane, et hõlmab korraga kõike ning et vahel on tark mõõtmatuse ees kummardada. Aga haarab siiski skalpelli, mikroskoobi, kraadiklaasi ja mõõdulindi ning võtab asja käsile. Huvitav ja köitev raamat on, ühe hingetõmbega seda kindlasti läbi ei hammusta ja kas on vajagi.
See miljonipesa on sünnitanud ikka äärmiselt põnevaid kombeid. Läheneva 1. mai eel on tore lugeda, kuidas vanas heas rituaalses ja barbaarses Londonis tähistati seda sugulise vabaduse päevana, mille lahutamatu osa oli korstnapühkijatele tütarlastega kohtumiste korraldamine. Korstnapühkija amet oli Londonis üks karmimaid, neid sai hukka nagu kärbseid ja selle pisikeseks kompensatsiooniks oli üks kergemeelne päev aastas. Ackroyd nendib samas, et ebausk pole Londonist tänini kuhugi kadunud. "Linn on jäänud maagiliseks, see on salapärane, kaootiline ja irratsionaalne koht, mida saab kontrollida üksnes erarituaalide või üldise ebausu abil." (lk 169).
Iga funktsioneeriv organism üritab teda ähvardavatest viirustest esmalt oma jõududega jagu saada, nii toob ka autor hulganisti põnevaid näiteid, kuidas London hakkab ennast maha rahustama ning ebastabiilsuse tasandile jõudes tagasi tõmbuma.
Tõesti, ohtralt põnevat leiab. Võtame või Londoni kuulsa klubikultuuri, mille juured ulatuvad mõistagi sajandite taha. Westminsteris sai Kella kõrtsis kokku Valetamisklubi, kus ei tohtinud kõlada ühtegi ausat sõna. Uimaklubi hõlmas rahuarmastava meelelaadiga härrasmehi, kellele pakkus rahuldust saada trahteris kokku, suitsetada piipu ja olla täiesti vait südaööni.
Londonlaste kalduvus liialdustele järele anda on üsna legendaarne. Joodi end surnuks mitte ainult alkoholist, vaid isegi esmapilgul sellisest süütust joogist nagu tee!
Tore on ka see, et Ackroyd pole ette võtnud kuningate ja väejuhtide Londonit, vaid peamiselt Londoni kui vaeste, patuste, pigilindude, prostituutide, sinikraede ja sänikaelade ühiskonna ehk nende maailma, keda täna kutsutakse tavakodanikeks.
Toimetaja: Valner Valme